Kontserdiarvustuse kirjutamine läheb keeruliseks siis, kui laval on kollektiiv, mida ei saa mõõta tavapärase professionaalse mõõdupuuga, ent keda ei ole võimalik käsitleda ka pelgalt asjaarmastajatena. Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) keelpilliorkester paikneb just selles pingeväljas. Nende nähtavus Eesti muusikaelus ja kunstiline tase eeldavad sisulist kriitikat, samal ajal kui kollektiivi koosseis ja toimeloogika (õpilas­orkester, huviharidus) sunnivad hindamisel ettevaatlikkusele. Kui ettekanne veenab, kaob see vastuolu iseenesest. Kui aga mitte, tuleb sõnastada puudujäägid nii, et need ei röövi kelleltki musitseerimisrõõmu.

Ükskõik, millise hinnangu ma allpool kevadpüha õhtupoolikul Tallinna Jaani kirikus antud kontserdile annan, kuulub minu siiras imetlus kõigile neile noortele, kes tahavad ja suudavad kooli­aasta kõige pingelisemal ajal pühenduda huvitegevusele kõige kõrgemal võimalikul tasemel. VHK orkestris mängivad põhikooli lõpuklasside ja gümnaasiumi õpilased. Juba ainuüksi nende hooaja kontserdikava vaadates ilmneb erakordne mahv: peaaegu igas kuus valmistatakse ette uus programm (tihti esitatakse sama kava mitmes paigas üle Eesti), rääkimata koolisisesest repertuaarist, mille mahust on kõrvaltvaatajal raske ülevaadet saada. Kõnekas on seegi, et 1. mai kontserdi ettevalmistus langes ajale, mil toimusid gümnaasiumi eesti ja inglise keele ning põhikooli eesti keele ja matemaatika eksam. Niisugune pühendumine väärib tunnustust!

Rasmus Puur tunneb oma orkestrit hästi ning koostab kavu, mis lähtuvad mängijate tegelikust võimekusest, ent ei alahinda ka publikut. Tema valikutes on märgata teadlikku tasakaalu ambitsiooni ja teostatavuse vahel: materjal ei sunni orkestrit üle oma võimete hüppama, kuid pakub siiski muusikalist sisu, mis võimaldab orkestril kõlada veenvalt. Selle üks selge näide oli Tallinna Kammerorkestriga 20. veebruaril antud ühiskontsert „Fratres“, kus Eesti parimate keelpillimängijatega kõrvuti asetamine ei toonud esile VHK orkestri piiratust, vaid tõi, vastupidi, nähtavale selle tugevused.

Üsna sageli astub VHK keelpilliorkester üles koos nimekate solistidega, viimastest hooaegadest meenuvad Triin Ruubel, Theodor Sink, Ain Anger, aga ka Puuluup. Selline koostöö mõjub noortele muusikutele innustavalt ning annab sageli kogu ansamblile uue hingamise. Seekord oli solistiks palutud metsosopran Monika-Evelin Liiv. Esmapilgul näis Liivi mahlaka ja dramaatilise hääle ühendamine keelpilliorkestriga põneva mõttena, ent laval kujunes sellest pigem kahe esteetilise maailma kõrvutiolek kui sisuline kohtumine. Monika-Evelin Liiv on kahtlemata üks meie väljendusjõulisemaid metsosoprane, keda kodupublik kuuleb kahjuks harva. Paraku osutus tema intensiivsus ja väljenduslikkus, mis mõjub ooperilaval veenvalt ja nauditavalt, VHK kammerlikuma kõlapildi kohta liialt jõuliseks. Probleem ei seisnenud pelgalt dünaamikas, vaid muusikalises mõtlemises: solist kandis fraase suure joonega, orkester jäi seevastu detailsemaks ja tagasihoidlikumaks. Liivi väljenduslaad lihtsalt ületas VHK keelpilliorkestri mõõtkava. Riskima peab ning dirigent Rasmus Puur seda solistivalikuga ka tegi, ent sel korral see otsus ei õigustanud ennast. Monika-­Evelin Liiv viibis väljaspool oma mugavus­repertuaari ning orkester ei tulnud solisti jõulisusega kaasa.

Kontserdi kava oli üles ehitatud vokaalteoste ja orkestri püsirepertuaari kuuluvate instrumentaalsete miniatuuride vaheldumisele. Kava keskmesse oli seekord asetatud uudisteos, Rasmus Puuri laulutsükkel „Neli laulu Christina Rossetti sõnadele“, mille aluseks on inglise viktoriaanliku poeedi tekstid. Tsüklisse valitud luuletused („Echo“ ehk „Kaja“, „Consider“ ehk „Kujutle“, „The Key-Note“ ehk „Põhiheli“ ja „When I Am Dead, My Dearest“ ehk „Kui olen surnud, kallis“) avavad armastuse, kaotuse ja surelikkuse temaatika eri vaatenurkadest, esitades mitmeid hoiakuid mälu ja emotsionaalse seotuse kohta ning liikudes sisemiselt pingestatud igatsusest rahuliku leppimiseni. Sellisena moodustub neist mõtteline ja emotsionaalne tervik. Puuri helikeele arengut on olnud põnev jälgida ning tema muusika on muutunud järjest huvitavamaks. Vokaaltsükkel žanrina mõjus tema seniste teoste taustal värskena. Metsosopran Monika-Evelin Liiv vahendas Rossetti teksti eksistentsiaalset mõõdet – inimese suhet puuduva, mälu ja surelikkusega – süvenenult ja kandvalt, rõhutades poeetiliste kujundite sisemist pinget. Paraku ei peegeldunud see intensiivsus orkestrist samaväärselt vastu. Orkestri dünaamiline amplituud jäi kogu kontserdi vältel tagasihoidlikumaks kui solistil ning uudisteose orkestrifaktuur ei pääsenud Liivi toetava ja temaga dialoogi astuva partnerina piisavalt esile. Nii kõlasid kaks tasandit – vokaalne ja instrumentaalne – justkui eraldiseisvalt.

Monika-Evelin Liivi esituses kõlasid veel Rasmus Puuri laul „Et saaks maa ja meri ja rand“ Karl Ristikivi tekstile, Tõnu Kõrvitsa „Last blues, to be read some day“ ehk „Viimane bluus, kunagi lugeda“ Cesare Pavese sõnadele loodud tsüklist „Sei la luce e il mattino“ ehk „Sina oled valgus ja hommik“, Pärt Uusbergi „Viimne võimalus“ (Juhan Liivi tekst ja Puuri seade) ning Rudolf Tobiase „Eks teie tea“. Ka nende puhul ei tekkinud orkestri ja solisti vahel dialoogi ega partnerlust. Kava viimane teos tõi esile ka asjaolu, mis kimbutas kogu kontserti – solisti noodist kammitsetud olek. Tobiase teos oli ainus, kus Liiv ei olnud noodi külge aheldatud ning sai tekkida vahetum kontakt orkestri ja publikuga. Vokaalteoste vahele paigutatud instrumentaalsed miniatuurid moodustasid kava teise telje. Kuigi enamik neist näis kuuluvat orkestri põhirepertuaari (näiteks John Ecclesi „Aaria“ näidendist „The Mad Lover“ ehk „Hull armastaja“, Cyrillus Kreegi „Taaveti laul nr 121“ ja Edward Elgari „Nimrod“ tsüklist „Enigma variatsioonid“), siis huvitaval kombel oli koosmängu ebastabiilsust tunda siingi: nii mõneski loos oli publikule hästi kuulda saatepartii, aga meloodia kostis justkui taustal. Mõneti tujutust ja loksuvast koosmängust jäi paratamatult mulje, et orkester on kooliaasta maratonil endast kõik andnud ning nüüd on peas vaid üks mõte – lõpuni vastu pidada.

Kokkuvõtteks siis nii: 1. mail oli ühel laval korraga kaks maailma, mille lähtepunktid olid lihtsalt erinevad. Monika-Evelin Liiv ja VHK keelpilliorkester koos Rasmus Puuriga esindasid mõlemad oma esteetikat, ent ühist muusikalist ruumi ei kujunenud. Koosmusitseerimise asemel jäi kumbki oma väljenduse juurde ning publik tajus paralleelset kulgemist. Nii jäi mulje kahest tõest, millest ei sündinud mitte midagi.