Kammermuusikute Agentuuri uus kontserdisari „Only ..“ minikontserdi formaat sai alguse talendika noore pianisti Tähe-Lee Liivi ülesastumisega Tallinna rae­kojas vahetult enne tema olulist salvestusprojekti plaadifirmale Da Vinci Classics. Tema teisele CD-le jõuavad Magnus Lind­bergi, Einojuhani Rautavaara ja Jean Sibeliuse teosed ning kõigi nende autorite muusikat sai kuulata ka seekord.

Iseenesest pole lühikontserdi formaat uus nähtus ei Eestis ega mujal ning on sageli suunatud turistile, kes suisa januneb väikeste elamuslike kultuuriampsude järele, mis sobituksid tema tiheda päevakavaga. Tallinn pole küll London ega raekoda Wigmore Hall, kuid väärib igati samalaadset lühikontserdisarja, mis avaks regulaarselt mõne Tallinna ajaloolise saali nii väliskülalistele kui ka siinsetele esinejatele, seda eriti suveperioodil, kui linn on turistidest pungil. Loodetavasti on selle ettevõtmisega veel üks märk maha pandud. Algus on igatahes paljutõotav, sest tuttavale vormile oli antud tänapäevane sisu ja ka edaspidi on sarja kontseptsioon avada iga kontserdiga üks kindel teema.

Seekord leidsid järjestikku aset kaks pooletunnist minikontserti „Only 21st Century“ ja „Only 20th Century“, esimene sisult teravam, tihedam ja introspektiivsem, teine kristalliseerunum ja selginenum. Kuna ajakava oli tihe, ei raisanud esineja aega sissejuhatusele, vaid istus klaveri taha, hakkas mängima ning kuulajad olidki kohe koos temaga muusikas sees. Liivi sisseelamisvõime on ikka hämmastav ja varemgi kogetud. Ning sissejuhatust polnudki vaja, sest kavalehe info on igati ülevaatlik ja sain tõdeda rahuloluga, et valikus leiduvad nii eesti- kui ka ingliskeelsed kavalehed, mis on igati asjakohane ja võiks vähemalt vanalinna kontserdipaikades olla enesestmõistetav.

„Only 21st Century“ algas Magnus Lindbergi kahe klaverietüüdiga aastatest 2001 ja 2004. Need kuuluvad helilooja hilisemasse loomejärku ja on ühtlasi tormiliseks sissejuhatuseks meie tänapäeva õhustikku. Lindbergile omaselt on neis miniatuurides rohkelt pulseerivat energiat, kuid pelga tehnilisuse asemel köidab eelkõige kõlavärvide rikkus: mõnel hetkel mõjuvad need metalselt helkivana, teisel taas õhuliselt ja voolavalt. Tähe-Lee Liiv kujundas need kompaktsed lühivormid veenvalt ühtaegu virtuoosseteks ja laulvateks minitervikuteks, eriti teises etüüdis. Kokkuvõttes olid need rikkaliku värvipaletiga ja mõjusid tervikuna.

Esiettekandele tuli ka kaks uudisteost, neist esimesena Liisa Hõbepapli lugu „LOG“ sooloklaverile. Helilooja sõnul on see loodud Tähe-Lee Liivile mõeldes ja valminud Caroline Criado Pereze menukit „Nähtamatud naised“ lugedes. Teos on kujundatud sedavõrd isiklikuks, et partituuris puuduvad tempomärgistused, neid asendavad emotsionaalsed märkmed, mis justkui kõnetavad esitajat ausa naiseliku seesmise dialoogi kaudu. Lugu on ringja ja voolava vormiga, mille muutused ilmnevad peamiselt korduva muusikalise kujundi sisemistes detailides, meenutades mulle Tōru Takemitsu miniatuuri „Rain Tree Sketch II. In Memory of Olivier Messiaen“ ehk „Vihmapuu, II visand. Olivier Messiaeni mälestuseks“: samasugune aeglane avanemine, tihenev areng, siis murdepunkt ja hajumine. Tõusev peamotiiv tuleb üha uuesti tagasi, kuid selle sees toimuvad märgatavad muutused, mis pakuvad rohkelt emotsioone. Klaveri eri registreid on kasutatud väga teadlikult, et sama motiiv oleks ühtaegu paigal ja pidevalt nihkes, kordudes eri tempo-, registri- ja kõlavariatsioonides, ning aeg-ajalt jäi kõlama pedaaliresonants. Selles korduvuses jäi vähe hinge­tõmberuumi, sest vaikusehetked ja järelkõla ei mõjunud pausidena muusika vahel, vaid vormi osana, ometi jäi faktuur enamasti hingavaks ja hõredaks ning ilmselt mõistab iga kuulaja omamoodi, kas säärane nihestatud luup mõjub paigaltammumise, edasiliikumise või mõlemana korraga. Helilooja saatesõnade tõttu leidsin selles pidevalt ketravas sisemonoloogis midagi sylviaplathilikku: seda loojat on raske ületada, kui rääkida naise ausast minatajust ja sisekõnest maailmaga suhtestumisel. Kahtlemata huvitav teos ning Tähe-Lee Liivilt ka hästi läbi tunnetatud esitus.

Teine uudisteos „Indolent Boredom of the Heaviest Lightness“ ehk „Lohakas tüdimus kõige raskemast kergusest“, mille autor on Eestis elav ja tegutsev Iraani päritolu helilooja Alireza Farajianhamedani, tõlgib autori sõnul muusikasse seisundi, kus mõistmine muutub koormaks ja asjade käik räägib iseendale vastu. Selge vormilise kaarega lühiteos jõuab tumedas koloriidis jõudu kogudes keerukat teed pidi hapra selginemiseni kõrgemates sfäärides. Klaveripala on nagu eelminegi introspektiivne, kuid on monoloogi asemel kujundatud pigem vaoshoitud dialoogina. Kahjuks jäi see samasuguse meeleolu tõttu eelmise esiettekande varju ja vääriks taasesitamist mõnes teises kavas kontrasti tuues. Ent võib-olla oligi kahe meeleolult samalaadse teose kõrvutamine teadlik, et luua praegusest sajandist lühivisioon: valitsevad tujukas sära ja kammitsetud ärev sisekõne, kuid napib soojust, lootust ja rõõmsameelsust.

Pärast väikest pausi alanud uus kava „Only 20th Century“ tõi osaliselt vahetunud publiku ette taas väga kujundlikku klaverimuusikat, nimelt Claude Debussy ja Einojuhani Rautavaara lühivormid. Kava algus hoidis romantilist ja poeetilist joont, Debussy kolmeosaline tsükkel „Images I“ ehk „Kujutised l“ kõlas ootuspäraselt nüansirikkalt ja värvikalt. Esitus võlus selgelt välja joonistatud kõlamassiivide vaheldumise ja kaunite kõlavärvidega ning kui näis, et kõik on juba öeldud, üllatas tsükli lõpuosa („Mouvement“) veel eriliselt mõjusa kulminatsiooniga. Järgnenud Einojuhani Rautavaara modernistlik tsükkel „Kuus etüüdi“ op. 42 on keskendatud intervallidele, olles otsekui miniatuuride galerii, milles iga etüüd on efektne ja omaette karakteriga. Seegi tsükkel ei kõlanud Tähe-Lee Liivi esituses esimest korda. Ta esitas selle nagu eelmisegi peast ja valdas nõudlikku tehnilist materjali veenvalt. Tempokates lõikudes oli mäng täpne ja tormiline, rahulikumates osades aga hingas tõlgendus vabamalt. Koloriiti võinuks julgemaltki kujundada, ent kogu tsükli käsitlus oli mõjus, värske ja vajadusel piisavalt jõuline. Lisapalana kõlanud Sibeliuse „Capriccio“ andis veelgi kinnitust, et põhjamaisus on Tähe-Lee Liivile südamelähedane ja omane.

Lõpetuseks väike ja pisut asjassepuutumatu remark värske kontserdisarja teemast ajendatult. Nimelt on veel üks katmata ala, millega suviti Tallinna külalistega tegeledes kokku puutun. Alatasa kostab küsimus, kus ja kuidas saaks osa ehtsast eesti folklooriõhtust, sest päevaks-paariks Eestisse saabunud turisti ei huvita üksnes vaatamisväärsused, ta otsib elamust, mis tooks talle lähemale kohaliku vaimu ja kombed. Kui meie lõunanaabritel Lätis ja Leedus on see hästi esindatud ja sisse töötatud formaat, siis Eestis sellist järjepidevalt pakutavat võimalust praegu ei leia. Jah, vabaõhumuuseumis esinevad suvel nädalavahetustel Leigarid, mis on hea, aga mitte piisav. Rahvakollektiividele, pärimusmuusikutele ja kohalikele korraldajatele avaneb siin nišš, sest publik ja huvi on olemas, puudu on vaid keegi, kes võtaks võimalusest kinni. Seegi tühimik ootab täitmist.