Kui ma tänavusele „Jazzkaare“ rongile hüppasin, oli see juba sõitu alustanud ja mõnest tähtsamast jaamast läbigi sõitnud. Võtsin nõuks suhtuda teekonda avatult ja lubada helidel oma reisipauna koguneda just nii, nagu jumalanna Juhus neid sinna oli poetanud.
Minu „Jazzkaare“ kogemust palistasid lõunamaised muljed, alguses Antonio Lizana kvinteti kirglikud rütmid ja hääled Hispaaniast ning lõpus kvarteti Sol y Sombra sugugi mitte vähem tulised edasi-tagasi sööstud üle Argentina ja Brasiilia piiri.
Need koosseisud polnud muidugi ainsad, kes kasutasid võõramaiste kultuuride ja rahvaste loomingut. Villu Veski jätkas oma aastaid tagasi alanud retke põhjamaiste ballaadide vallas, seekord kaaslasteks Fääri saarte ja Taani juurtega laulja Katrina Petersen, Taani kitarrist Andreas Ugorskij ja Eesti klahvpillimängija Raun Juurikas. Kampa oli võetud ka salapärase ja uhkeldava nimega šamaanitrummiorkester Šatro, mis siiski osutus kusagilt kaugelt pärit eksootilise külalisesineja asemel hoopis Arno Kalbuse juhendatavaks kohalikuks šamaanitrummidega seltskonnaks. Ammuste ballaadide mõtiskleva tooniga sobisid Juurika klahvpillide sõrmitsemine ja Villu Veski kurblik-igatsevalt luikav saksofon hästi kokku. Melanhoolses meeleolus ballaadide ja šamaanitrummide hüpnotiseeriv mõju sundisid aega seisatuma ning näis, et kontsert kestab igavesti.
Seevastu Antonio Lizana kvinteti kirglikud rütmid ja hääled Hispaaniast näisid panevat aja enda tantsusammul liikuma. Ometi oli selleski vaheldusrikkas kavas ka mõtlikumaid palu. Vahest just see rütmide ja meeleolude kirev kaleidoskoopiline vaheldumine tükeldas kuulamiskogemuse ühtlase voo kiirevoolulisteks kärestikeks või delta lugematuteks jõeharudeks, millega kaasa kulgedes haarasid silm ja kõrv mööduvailt kaldailt muljeid, enne kui edasi sööstva aja keeris nii need kui ka kuulaja-kogeja enesega kaasa viis.
Kusagil „Jazzkaare“ keskel tegi see ümar džässikaar jõnksu sisse ja muutus tublisti nurgelisemaks. USA ansambli Kneebody looming paistis siinsete muusikute seas olevat eriti kõrges hinnas: märkasin neid hulgaliselt saalis ja hiljem autogrammi nõutamas. Kneebody ehitab oma muusika justkui eri stiilidest üle jäänud algmaterjalidest, suuresti rifipõhine kulgemine harutatakse kusagil poole loo peal lahti ja pahaaimamatu kuulaja transporditakse järskude jõnksudega koosteliinil mööda kord popist, kord metal’ist – kummagi juurde pidama jäämata – tont teab kuhu, et seal imestusega tuvastada ikka veel säilinud helistiku püsimajäämine. Ühtaegu huvitav ja ilus ilma läägeks muutumata.
Järsud jõnksud ja ootamatud pöörded võtsid veel suurema ulatuse Eesti jazziauhindade jagamisele järgnenud Bianca Rantala ja UMO Helsinki Jazz Orchestra ehk UMO Helsingi Džässiorkestri kontserdil, kus soleeris harpejji-mängijana Valter Soosalu. Kontsert algas Rantala varem valminud paladega, esmalt kõlas „Extracurricular Activity“ ja seejärel „Kunstiinimene“. Valter Soosalu tutvustas harpejji võimalusi ka soolopalaga, esitades basskitarri legendi Jaco Pastoriuse „Portrait of Tracy“.
Ühtlasi võttis Soosalu kohe algusest peale komödiandi hoiaku ja viskas kohati jaburat nalja, küllap selleks, et valmistada õhustikku ette spetsiaalselt tänavusele „Jazzkaarele“ tellitud tsükli „Gigil Marathon“ ettekandeks, mis helilooja Bianca Rantala sõnul pidi olema kantud iroonilisest hoiakust. Kuueosalise süidina komponeeritud „Gigil Marathon’i“ I osa kandis pealkirja „Gigil“ (see pidavat tagalogi keeles tähendama midagi sedavõrd nunnut, et vallandab soovi seda pigistada) ja algas meeldivalt maheda fusion-ballaadina, siin ma veel mingit iroonilist hoiakut ei tajunud. Süidi II osa „Tears Are a Word That the Heart Can’t Express“ („Pisarad on sõna, mida süda ei suuda väljendada“) pidavat kajastama väga tugevaid emotsioone, n-ö Tiktoki-kurbust, ja vähemalt pala teadustamisel võis juba tajuda sarkasmi. Bianca Rantala laulis pisarate langemist matkiva algusega meloodiat, mille võttis esmalt üle harpejji ja seejärel juba UMO bigbänd. III osa on „Clickbait Funk“ („Klikimagneti funk“) ning seal andis Bianca Rantala ilmekalt muusikasse lugedes teksti, kõnemeloodiat jäljendas harpejji-partii. Sellest palast alates vahetasid harpejji ja UMO kitarrist/basskitarrist Johannes Granroth omavahel aeg-ajalt rolle, nii et kord mängis Valter Soosalu harpejji’l bassipartiid ja kord soleeris harpejji kitarri asemel.
Süidi IV osa „Old Couple Holding Hands“ („Vanapaar käest kinni hoidmas“) pidi väljendama tugevat nostalgiat. V osa „Inspirational Dance-Tok“ („Inspireeriv tantsu-tokk“) sissejuhatuses oli ulatuslik klaveripartii Kirmo Lintineni esituses ning see pidi olema ühtaegu tantsuline ja innustav, meenutama kihutuskõnet. Tekst koosnes taas Tiktoki tsitaatidest, seda laulis Bianca Rantala ise.
VI osa pealkirjaga „Budget-Friendly Propaganda“ („Taskukohane propaganda“) kujunes minu lemmikosaks ja tegelikult isegi kogu tänavuse „Jazzkaare“ lemmikteoseks. Kogu pala vältel oli kandev roll trummidel, nurgelised bassi- ja harpejji-käigud kallutasid pala stiililt metal’i valda, harpejji’lt võis kuulda heavy metal’ile iseloomulikke soolosid, mis kõlavad selle stiili puhul üldjuhul kitarril. Kui propaganda puhul eeldatakse tavaliselt ka mingit sõnalist osa, siis selle teose rahakotisõbralik joon oli laulusõnade asendamine n-ö artikuleerimata kõnega ehk metal-stiilile omaste korinate ja möiretega, mida tõi taas kuuldavale Valter Soosalu. Bianca Rantala oli siin osavalt kaasanud ka bigbändi: näiteks trompetitel laskis ta mängida teravaid sakilisi riffe ja saksofonile andis mängida soolo, mille tämber meenutas katkemiseni pingul või tugevatest emotsioonidest mõjutatud inimhäält (kui ma ei eksi, siis esitas selle soolo Jouni Järvelä). Raske on sõnadesse panna kõike, mis selles osas toimus, ja sedagi, miks see mulle kuulajana nii tugevat mõju avaldas. Tõenäoliselt mängisid siin oma osa nii avastamis- kui ka äratundmisrõõm: eraldivõetuna tuttavad stiilielemendid ja kõlad olid omavahel innovaatiliselt ühendatud ja uudsesse konteksti asetatud. Saalis ringi vaadates veendusin, et teised kuulajad jagasid mu arvamust – kontserdi lõpul tõusti püsti kui üks mees ja aplaus ei tahtnud lõppeda. Küsisin pärast kontserti helilooja Rantalat õnnitledes, kas kõik harpejji võimalused said nüüd esile toodud või jäi veel midagi varuks, ja sain kinnituse, et peaaegu kõik harpejji küljed said publikule tutvustatud. Nii heliloojalt Bianca Rantalalt kui ka harpejji-solistilt Valter Soosalult oli „Gigil Marathon“ ja kogu kontsert vägev võimete demonstratsioon ning jääb üle põnevusega oodata, kuhu annab siit veel edasi areneda.
Pärast sellist intensiivset ja kuuma metal jazz’i sulamit toimis kõrvalsaalis Fotografiskas alanud pianist David Helbocki, bassist/tšellist Julia Hoferi ja kahe kaelaga kitarri (üks krihvidega ja teine ilma) mänginud Mahan Mirarabi trio mõnusalt jahutava protsessina.
Järgmise päeva kavas oli veel üks originaalteos, mille esiettekannet olin põnevusega oodanud. Kirke Karja „Odüsseia“ üllatas mind eelkõige tonaalsusega, s.t suhteliselt püsiva helistikuga: kuna Kirke Karja üks tugevatest külgedest on võime siduda vaba improvisatsiooni ja kompositsiooni, siis püsiv helistik pole tema loomingu puhul iseenesestmõistetav. Stiili poolest kaldus „Odüsseia“ tugevalt roki poole, ilmselt duo Raw Fish (koosseisus Teis Semey kitarril ja Giovanni Iacovella trummidel) kaasamise tõttu, intensiivsemad lõigud vaheldusid ballaadilike osadega. Koosseisu neljanda liikme, ooperilaulja Annabel Soode partii oli kohati laululine, kohati retsitatiivne. Nii retsitatiivsete lõikude kui ka instrumentaalsete lõikude ajal tabasin end aeg-ajalt mõtlemast, kas sellele eepilisele teosele võiks tulla kasuks mingi visuaalne komponent. Üldjuhul ma ei poolda live-muusika puhul visuaalide kasutamist, sest see viib tähelepanu muusikalt eemale ja kipub muusika jätma üksnes illustreerivasse rolli. „Odüsseia“ puhul näis mulle, et ajuti võiks see midagi juurde anda – ja võib-olla tasub sellest edaspidi arendada näiteks hoopis tantsulavastuse. Nii saaks valida, millal on laval peatähelepanu muusikal ja muusikutel ning millal kerkivad lavasügavusest esile tantsijad-näitlejad (nemad omakorda ei pea üldse etendama Odüsseuse ega „Hõbevalge“ lugu, mis on uudisteose aluseks). Igatahes hoian pöialt, et kuuleme-näeme „Odüsseiat“ veel edaspidigi.
Lõpetuseks kvarteti Sol y Sombra kontserdist. „Päikese ja varju“ alla on koondunud laulja ja saksofonist Pille-Rite Rei, kitarrist Andre Maaker, bandooniumimängija Kaspar Uljas ja kontrabassist Martin-Eero Kõressaar. Brasiilia ja Argentina muusikat hõlmav kava kõlas kord särtsakalt, kord unistavalt – nii nagu vaja. Eestlasest kuulajale poleks ehk kõlapildis miski reetnud, et tegu pole lõunamaa muusikutega – kui välja arvata Pille-Rite Rei kohatine kerge aktsent. Oli temperamenti ja kirge, hoogsaid rütme ja erksaid värve ning jutustati põnevaid lugusid. Nüüd võib kevad tulla!
