Viimaste aastate paduvihmad on Eesti linnades toonud nähtavale vee, mis seni oli torudes ja kraavides püsinuna silme alt ära. Valingvihmadega saavad tänavatest ajutised jõed, keldrid täituvad veega ja sademed, mida varem käsitleti ilmastikunähtusena, on esitanud ruumiplaneerijatele väljakutse.

Sellises olukorras on sademeveekorraldus paratamatult kasvanud tehnilisest küsimusest poliitiliseks ja ruumiliseks valikuks. Kes vastutab linnas liigvee eest? Kuigi toimivad lahendused on olemas, miks ei suudeta neid meie linnades veel järjekindlalt rakendada?

Märtsis Tartus toimunud valgala­põhise sademeveekäitluse seminaril tõstatati need küsimused ja nüüd arutame ka Tartu ülikooli keskkonnatehnoloogia kaasprofessori Margit Kõiv-Vainiku, Taltechi linna veesüsteemide uurimisrühma eksperdi Murel Truu ja Tartu linna kliimaspetsilisti Maris Peveriga, mis olukorras me oleme.

Miks peab linna sademevee järgi planeerima?

Margit Kõiv-Vainik: Tänapäeval elame enamasti linnastunud ühiskonnas, tihedas linnaruumis, kus on järjest enam kõvakattega pindasid ja looduslik vee liikumine on takistatud. Vesi ei saa minna sinna, kuhu ta minema peaks, näiteks imbuda maapinda. Varem toiminud lahendus, et sademevesi voolas torustikku ja kraavidesse ning sealt enamasti edasi vooluveekogudesse, enam hästi ei toimi. Jätkuva linnastumise kõrval on selle peamine põhjus kliimamuutustega kaasnevad järjest ekstreemsemad ja vähem ennustatavad sajud. Sademete prognoosimine tänapäeva tehnoloogiliste lahendustega aina paraneb, kuid siiski on lokaalsete ja intensiivsete paduvihmade ja äärmuslike sademete täpne ennustamine ilmamudelitele keeruline ülesanne. Kõvakatete tõttu muutuvad tänavad ajutisteks vett hoidvateks vooluveekogudeks, mis kannavad endaga kaasa ette juhtuvat, sealhulgas ka reostust. Kui varem käsitleti vihma ainult ilmastikunähtusena, siis nüüdseks on sellest saanud linnaplaneerimise proovikivi.

Murel Truu: Küsimus polegi niivõrd selles, et vesi tuleb tänavatelt minema saada, et see tuleb ära juhtida, vaid selles, kuidas teha nii, et vesi poleks üksnes probleem, vaid ka lahendus ja võimalus.

Seni on linnades lähtutud põhimõttest, et kõik, mis alla sajab, tuleb kiiresti ära juhtida, enamasti maa-alusesse torusse. Torusid projekteeritakse konkreetse asukoha tõenäolise äravoolu järgi, kuid kui linn kasvab, sillutatud pinda tuleb juurde, siis need torud ju automaatselt ei suurene. Varasemad normid lähtusid ka väiksematest sademehulkadest ja paljudes vanemates Eesti linna­osades on veel sademevesi ja reovesi ühisvoolsena samas torus.

Isegi kui torusid vahetatakse, ei saa neid lõputult suurendada, sest ka maa all on teiste juhtmete ja torude vahel konkurents. Pole võimalik projekteerida torustikku äärmuslikele vihmadele, sellistele, mis esinevad korra saja või tuhande aasta jooksul. Näiteks ainult maa-aluse torustikuga ei saa valmis olla vihmaks, mis Tartut 2024. aasta suvel uputas. Noh, saab, aga see on lihtsalt nii kallis, et ühiskond ei suuda seda kinni maksta.

Kõige selle pärast ongi vaja vesi linna tagasi tuua, n-ö parkida äärmuslikust vihmast üle jääv sademevesi kohtadesse, kus vesi saab ajutiselt seista, kus see ei kahjusta midagi ega kedagi. Planeeritud-kontrollitud üleujutusaladel saaks vesi seista seni, kuni torustik selle ära mahutab, pinnasesse imbub või aurustub.

Kõiv-Vainik: Looduspõhiseid ehk säästvaid sademeveelahendusi, nn sinirohetaristuid, saab linnas kasutada, et puhverdada loomulikult ja kulutõhusalt valingvihmade ja üleujutuste mõju, vähendada kuumasaareefekti ja õhusaastet, toetada elurikkust ja inimeste puhkehetki ning suunata sademe­vesi võimalikult suurel hulgal tagasi aineringlusse. Linnatänavatel tuleks esimesena alati kaaluda kombineeritud sademeveesüsteeme, mis koosnevad looduspõhistest lahendustest ja sademeveetorustikust.

Mis on peamised takistused nende lahenduste kasutusele võtmisel?

Maris Pever: Küsimus on selles, kelle vastutusalas vesi linnas on. Need rollid, kes ja kus võtab vastutuse, tuleb selgelt kokku leppida.

Kõiv-Vainik: Linn on täis eraomandit.

Kust aga algab eraisiku vastutus, kust omavalitsuse vastutus, et süsteemid toimiksid kõigi jaoks ja linnas ei uputaks?

Truu: Sademevee projekteerimine käib suuresti kinnistule äravoolu arvutamisega, enamasti kaasatakse vastavad spetsialistid projekteerimise viimases faasis. Arvutusi tehakse standardi järgi krunt krundi haaval, aga vesi enamasti ei hooli krundi piiridest, ei lõpeta voolamist, kui kokku lepitud piir ette tuleb. Samas, kui krundi tsoneerimine on tehtud ja ehitusmahud planeeritud, ei pruugi insener kinnistu piires enam kohtkäitlemislahendusi, sh looduspõhiseid, parimagi tahtmise korral ära paigutada.

Oluline on valgalapõhine mõtlemine. Kehtib lihtne loodusseadus, et vesi voolab ülalt alla. Linna planeeritakse praegu aga mitte valgalapõhiselt, vee voolamise loogika järgi, vaid administratiiv- ja kinnistu piiride põhiselt. Linn peaks toimima aga tervikuna ja ka planeerida tuleb seda tervikuna.

Ometi pole kõik Eestis ka tohutult halvasti. Planeerimisseadus võimaldab kõike teha. Ka linnade üldplaneeringute järgi ei tohi sademevett naabrile suunata.

Kõiv-Vainik: Ka veeseadus sätestab, et sademevee käitlemisel tuleb eelistada lahendusi, mis soodustavad sademeveest vabanemist selle tekkekohas, vältida tuleb sademevee reostumist. Selle tagamiseks tulevad appi looduspõhised lahendused. Terviklik arusaam linnast ja selle vooluvete võrgustikust enamasti puudub. Isegi kui professionaalid vaatavad valgalade kaarte, siis tegelikult ikkagi ei teata, kuhu vesi voolab ja milliste takistuste, nt äärekivide taha, pidama jääb.

Truu: Üldtasand on meil justkui paigas, aga tegelikkuses jäävad sisulised asjad lahendamata.

Piltlikult öeldes, kui ruum kohtkäitluseks reserveeritakse krundil n-ö mäe otsa või väga kitsa ribana hoone ümber, ei saa parimagi tahtmise korral tagada kohapealset sademevee käitlust. See on ka põhjus, miks sademevesi endiselt naabrite juurde jõuab.

Kõiv-Vainik: Väga ilmekas näide on Tartust Supilinnast. Linnavalitsus teeb head tööd planeerides, kuidas kaitsta linnaosa jõest tulenevate üleujutuste eest. Samal ajal ei ole hästi toimivaid lahendusi liigvee ärajuhtimiseks, et kaitsta linnaosa ja eriti eraomandit kõrgematelt aladelt ning ka linnatänavatelt tuleva vee eest. Uute arenduste korral kiputakse olema ühe krundi keskne. Ehitamise käigus pinnast tõstetakse ja tihendatakse. Looduslikul lammialal olev Supilinn, kus peaks olema takistusteta vee liikumine, on nüüd nagu vann, kuhu voolab vett rohkem juurde, kui pääseb Emajõkke.Krundid on liigniisked, aias on hakanud kasvama veetaimed, eelmise aasta vihmasemal suvel leiti aedadest kaane, kummikud vajusid märga maasse ja kätte ei saadud. Loodan, et koostöös linnaga leitakse sobilikud lahendused.

Selliseid probleeme leiab kindlasti igas omavalitsuses.

Truu: Puudu on ka usaldusest. On näha, et Tamperes, mis on ju meist palju enam põhja pool, looduspõhised lahendused, vee kohtkäitlus jms toimivad. Seal osatakse kasutada uudseid lahendusi. Meil on aga suur hulk linna- ja veeinsenere, kes on väga skeptilised ja ütlevad, et sini-rohelahendused on pigem valged lahendused, sest pinnas külmub, vesi jäätub ja loodusliku lahenduse peale ei saa ikka kindel olla. Ei mõelda, kuidas olukorda lahendada, vaid otsitakse ettekäändeid ja vabandusi, miks mitte isegi proovida.

Võtted, mis Helsingis, Lahtis ja Tamperes on täiesti töökindlad, valmistavad siinmail umbusku, ja neid ei olda valmis katsetama.

Tehnosüsteeme ollakse harjunud väga priiskavalt kavandama. Igal juhtmel ja torul maa all peab olema oma ruum, servituut ja kaitsevöönd. Nii saab ka maa all ruum ükskord otsa. Jaapanis näiteks kavandatakse maa-alused tehnosüsteemid üksteise peale: kõige all on kanalisatsioon ja kõige peal elekter.

Uus mõtteviis oleks see, kui sademe­vesi, selle krundil n-ö parkimine ja immutamine ehk kohtkäitlus oleks linnamaastiku ja -keskkonna osa. Vesi on atraktiivne element ja mõjub ruumi rikastavalt.

Sademevee lõputu ärajuhtimine torusse on nii laialdane, et maa-aluse mahuti asemel ei kaalutagi näiteks maapealse looduspõhise lahenduse kasutamist kohtades, kus see oleks lihtne ja loogiline.

Samal ajal on suurema kogemusega riikides pikemat aega sademeveesüsteeme uuendatud, kanalisatsioonivett ja sademevett lahutatud, et need ei voolaks ühes torus, et reovesi ei määriks ka sademevett, et kõike ei peaks veepuhastusjaama juhtima. Seda on tehtud just nimelt valgalapõhiselt. Eestis oleme saanud ühtekuuluvusfondi raha peal liugu lasta ja äravoolusüsteeme Euroopa vahenditega ehitada ning siin pole kokku­hoiust ja vee vähesemast torusse juhtimisest nii väga mõeldud.

Paljudes riikides on linnad kehtestanud arendajatele n-ö pöidlareegli, et sademevee ärajuhtimine torusse või kohapeal immutamine on arendaja vastutus. Näiteks tuleb uushoonestuse kavandamisel tõendada, kui palju vett saab kohapeal kinni pidada, s.t mitte juhtida torustikku, vaid tekitada ajutistele veehulkadele sealsamas koht, kus see saab seista. Tamperes on kohustus viivitada üks kuupmeeter vett 100 ruutmeetri sillutatud ala kohta. Aarhusis nõutakse kaht kuupmeetrit viivitusmahtu, Helisingis on ühel keerulisel valgalal pandud arendaja vastutusele aga juba suisa viis kanti viivitusmahtu. Sellised põhireeglid sunnivad arendajat mõtlema, et kogu sademevee juhtimine torru ja kinnipidamine maa-alustes mahutites on lihtsalt nii kallis, et mõistlikum ja odavam on rajada nõva ehk voolusäng või viibetiik maa peale ja põimida need elemendid maastikukujundusega üheks tervikuks.

Lõpuks on maa peal sademeveelahendust ka lihtsam hallata, see pole roosipeenar, kust peab pidevalt lehetäisid eemaldama ja väetama. Looduspõhised lahendused toimivad ikkagi suuresti suurema sekkumiseta.

Siinkohal vastupidine näide Tallinnast Nõmmelt, kuhu on tekkinud „kaskaadid“. Kõrgema astme dokumentides on selgelt sätestatud, et vett ei tohi naaberkrundile juhtida, ei tohi naabrit uputada. Planeeringutes viiakse vee kohtkäitlusalad enamasti krundi serva, sest krundi keskele tahetakse ju ikkagi hoone püstitada. Keegi eriti ei vaata, kas see kohtkäitlusala on õigesti kavandatud, kas vesi ikka jõuab sinna. Lahenduse väljaehitamise käigus tuleb täiendusi, lisapandusi jms.

Lõpuks see koht, kuhu sademevesi on planeeritud voolama, on lihtsalt kosmeetiline. Vesi ei kogunegi sinna ja naabritel uputab. Ja siis hakkab see uppuv naaber oma krunti planeerima, et tal ei upuks, ehk tahab sinna midagi ehitada. Ja juhtub täpselt seesama. Vesi on lõpuks ülejärgmise naabri krundil.

Kas looduspõhised lahendused jäävad ainult mõtteviisi tõttu rajamata või on vaja veel midagi muuta? Millised sammud aitaksid praegusest kitsikusest välja?

Truu: Praegu puudub maapealse valgala põhine lähenemine, kuigi vormiliselt võiks see olla omavalitsuse sini-rohevõrgustiku teemaplaneering. Kui see oleks paigas, siis saaks edasi hakata krundi haaval planeerima, oleks teada, kus on vaja strateegiliselt vett enam pinnasesse juhtida või viivitada, et kuskil mujal ei uputaks.

Oleme projekti „Sinilinn“ ehk „City Blues“ välispartneritega kõrvutanud linnade valitsemismudeleid, et mõista, kuidas peaks linna juhtima, et valgalapõhine planeerimismudel toimiks. Kõik algab poliitilisest vastutusest, omanditundest, strateegilistest eesmärkidest. Kõigel sellel peab olema taga rahastusmudel, et rajamine ja hilisem hooldus oleksid tagatud.

Pever: Sademevee teemal valitseb praegu arvamuste ja seisukohtade paljusus. Esiteks muidugi selles osas, millised on sobilikud lahendused, aga ka selles osas, missuguseid probleeme on eelkõige vaja lahendada. Eeskätt oleks vaja koos osalistega – nii linnavalitsuste sees kui ka vee-ettevõtjatega – sõnastada lahendust vajavad probleemid ja kes millise osa eest vastutab.

Truu: Osaliste rollid ja vastutus pindmiste sademeveelahenduste kavandamisel on kahtlemata erisugused. Valg­alapõhine sademevee planeerimine hõlmab vooluhulkade kontrolli, linna rohestamist, linnahaljastust ja -hooldust, elukeskkonda, kuumasaare efekti leevendamist. Ühisosade otsimise teeb keeruliseks see, et kõik räägivad justkui samast asjast, aga täiesti erinevas keeles. Kokkuleppimiseks on vaja neid keeli osata, tuleb rääkida linnainseneri ja veeinseneri keeles, vee-ettevõtja keeles, linna­planeerija keeles jne.

Eelkõige on kokkuleppeks vist vaja poliitilist tahet? Seda aga näikse praegu igas valdkonnas puudu olevat.

Pever: Poliitika mõttes on ülioluline, millistele aspektidele rõhutakse. On see siis laste tervis, kliimakindlus, turvalisus või julgeolek. Looduspõhiselt lahendades tegeleme korraga mitme ülesandega. Selge on see, et igal poliitikul on oma agenda. Seejuures tuleb meeles pidada, et koos aetakse suurt ja ühist asja.

Truu: Enamasti on teiste riikide linnad asunud tegutsema siis, kui midagi on väga halvasti, kui inimelud on ohus, kui kahjud on suured. Mõtlema hakatakse siis, kui katastroof on käes.

Kõiv-Vainik: Väga palju tööd on teha, et saadaks aru, et sademevee põhine linna­planeerimine ja looduspõhised lahendused ei ole hipi unelm, puukallistamise jutt, nii nagu keskkonnateemasid tihti sildistatakse.

Kuivõrd eeldab valgalapõhine planeerimine praeguse linna ümberehitamist? Näiteks kõvakatte asendamist taimestatud aladega, kuhu vesi saab voolata ja maasse imbuda. Äärekivide eemaldamist ja maapinna ümberehitamist veeteele sobivamaks?

Pever: Kõik oleneb sellest, kas soovitakse uputust ära hoida või planeeritakse hoopis mõttega, kuhu vesi voolata saab, kui see enam torusse ei mahu.

Juba kasutuses ja välja ehitatud kinnistutele viiberuumi juurde tekitada on raske. Kui aga mõista, kuidas vesi voolab, kus on need kohad, kuhu see võiks koguneda, kuidas seda põimida linna­loodusega, kuhu saab rajada ajutise üleujutusega kohad, siis on see hoopis teistsugune lähteülesanne.

Truu: Eraomandi kallale minna enamasti ei õnnestu, selleks pole hoobasid. Küll aga saab mõjutada planeeritavaid linnaruumi lahendusi, millele tuleks rakendada eespool kirjeldatud pöidlareeglit. Ette antakse, kui suur veehulk tuleb krundil n-ö ära parkida, et arendus ümbritseva jaoks olukorda hullemaks ei teeks. Ja seda tuleb ka kontrollida ja tõendada.

Tuleb mõista, et iga ehitusprojektiga on võimalik midagi ära teha. Olgu see koolistaadioni rekonstrueerimine või uue asumi rajamine. Kindlasti motiveerib ka vee hind. Praegu on sademevesi enamasti maksustamata, aga krundilt väiksema veehulga ärajuhtimine võiks maksta vähem kui suurelt sillutatult alalt kogu vee torusse surumine.

Kas sademevesi on siis probleem või lahendus?

Truu: Oleme siin Eestis õnnelikus seisus, et meil sajab rohkem, kui aurustub, meil on puhast vett küll ja veel. Joogiveega kastetakse lilli ja muru. Peaksime olema väga õnnelikud, et meie seis on selline, et veesse saab priiskavalt suhtuda.

Kõik lahendused ei pea ka oma tulede ja viledega olema kõige eeskujulikumad ja innovaatilisemad, nagu meil seni on ikka tavaks olnud. Hea näide on Haapsalust. Sealsed kavandatud üleujutuskaitsetammid ja viibelahendused oleksid läinud maksma kordades rohkem kui eelarves selleks raha. Haapsalu projektijuht aga kääris käised üles ja pakkus lahenduseks rajada osa projektist elanike kaasabil ja talgutega. Nii ka tehti. Alati on lahendus olemas. Lisaks on linlastega koos loodud linn ka palju sõbralikum ja ühtekuuluvustunne süveneb.

Pever: Koostöö on oluline! Kõigil võib küll olla oma ülesanne, aga tuleb meeles pidada, et tervikuna tegutsetakse linna ja linnaelanike heaks.

Kõiv-Vainik: Eestis on teadmised ja eeskujud ning kasvab surve teha kõike paremini. Ometi meenutab elu sageli „Tõe ja õiguse“ Pearu ja Andrese vastasseisu – kõik tegutsevad, kuid mitte ühes suunas. Ühise eesmärgi nimel toimivat tervikut sünnib liiga vähe. Selle vastasseisu ületamine ei eelda üht n-ö õiget lahendust, vaid eri seisukohtade sidumist tervikuks. Valgalapõhine planeerimine loob selleks raami, kuid toimimise tagab lahenduste koosmõju: looduspõhised võtted, mis annavad lisaks teistele hüvedele veele ruumi, ja insener-tehnilised süsteemid, mis juhivad ülejäägi kontrollitult edasi. Nende kahe vastandamine on sama viljatu kui Pearu ja Andrese vaidlus. Toimiv linn sünnib looduspõhiste lahenduste ja inseneride teadmiste koostoimel. Kindlasti ei tohi sademeveest mõelda kui tüütust probleemist, vaid kui ressursist ja võimalustest.