Eestis räägitakse sündimusest tavaliselt toetuste ja perepoliitika kaudu, kuid üks oluline tegur jääb sageli tähelepanuta: ruum, milles inimesed elavad. Ruum ei tähenda ainult seinu ja katust, vaid kogu elukeskkonda: kui palju on kodus privaatsust, vaikust ja liikumisruumi, kas lastel on võimalik turvaliselt õues mängida, kas elada saab pideva müra, ülerahvastatuse ja ruumipuuduseta. Elukeskkond mõjutab otseselt stressitaset, suhte kvaliteeti, vaimset heaolu ning lõpuks ka valmisolekut lapsi saada ja neid kasvatada.

Pere loomine ei ole ainult majanduslik otsus, vaid sõltub ka keskkonnast. Alateadlikult küsitakse, kas ruumis on võimalik rahulikult elada, kas laps mahub siia maailma ning kas tulevik on piisavalt stabiilne ja loomulik. Kui elukeskkond on kitsas, mürarohke ja olemuselt ajutine, lükatakse pere loomine edasi või piirdutakse väiksema laste arvuga. Seevastu avaram ja rahulikum ruum loob loomuliku turvatunde, kus pere kasvamist peetakse võimalikuks ja normaalseks. Laps vajab arenemiseks pingevaba keskkonda, liikumisvõimalust, kokkupuudet loodusega ja isiklikku ruumi. Kui keskkond on loodud eelkõige efektiivsuse, mitte pereelu jaoks, mõjutab see paratamatult sündimust. Seetõttu ei saa iivet käsitleda ainult toetuste või kampaaniate küsimusena, vaid see on otseselt seotud elukeskkonnaga, mida riik ja omavalitsus planeerimise kaudu soodustavad. Kui kodu ei võimalda rahulikku pereelu avaras keskkonnas, ei teki ka tõelist kodutunnet.

Pere kasvu piirav keskkond

Statistikaameti rahvaloenduse andmetel asub ligi 70 protsenti eluruumidest kortermajades. See on Euroopas üks kõrgemaid näitajaid. Eurostati ja statistikaameti andmetel kuulub Eesti koos Läti ja Hispaaniaga nende riikide hulka, kus domineerib korterelamus elamine. Euroopa Liidu keskmisest märksa suurem osa inimesi elab Eestis keskkonnas, mis on kujunenud eelkõige tiheda ja efektiivse linnastumise, mitte perekeskse ruumimudeli järgi. Enamikus Lääne- ja Põhja-Euroopa riikides jääb korteris elavate inimeste osakaal 40–55% vahele.¹

Selline elamustruktuur ei ole olnud loomulik areng, vaid on suuresti ajalooline pärand okupatsiooni ajast, kui ruumilisi otsuseid ei tehtud Eesti ühiskonna pikaajalistest huvidest lähtuvalt. Sellel perioodil rajatud korterelamud ei olnud kavandatud peresõbraliku elukeskkonna ega demograafilise kestlikkuse tagamiseks, vaid industrialiseerimise tingimustes eelkõige võimalikult suure hulga inimeste kiireks ja efektiivseks majutamiseks.

Nõukogudeaegne elamuehitus lähtus tootmisloogikast, paigutades töötajad töökoha lähedale võimalikult väikese pinna- ja ressursikuluga. Sellest tulenevalt kujunesid tüüpiliseks väiksed korterid, piiratud panipaigad, vähene privaatsus ning tihe ja anonüümne elukeskkond.

Kuigi need elamud lahendasid omal ajal eluasemekriisi ja pakkusid paljudele esimest elamispinda, ei olnud nende ruumide loogika alus pere vajadused. Sageli puudus lastel isiklik ruum, turvaline hooviala või vahetu kontakt loodusega. Ka müratase, vähene rohelus ja suur asustustihedus mõjutasid elukeskkonna kvaliteeti. Selline ruum võib toimida ajutise praktilise elukohana, kuid ei toeta pikaajalist pereelu ega laste kasvatamist viisil, mida alateadlikult seostatakse koduga. Eesti vabariigi valitsus ei ole nendele hoonetele andnud ehitusluba – need on rajatud teistsuguse riigikorra tingimustes.

Statistika näitab selgelt, et elukeskkond mõjutab otseselt sündimust. Sageli jääb korterelamute keskkonnas sündimus peres ligikaudu 1–1,3 lapse juurde, samal ajal kui pereelamute ja madalama tihedusega elukeskkonnas tõuseb see sageli 1,8–2,6-le. Euroopa ja Põhjamaade demograafilised uuringud on korduvalt tõdenud seost avarama elukeskkonna, hõredama asustustiheduse ja suurema sündimuse vahel.²

See tähendab, et küsimus ei ole ainult inimeste soovides, vaid ka keskkonnas, mis kas toetab või piirab suuremate perede teket.

Peresõbralik elamispind toetab pere pikaajalist arengut. Lastega perele on tähtis ka see, et kodu ei oleks ajutise iseloomuga, vaid võimaldaks perel kasvada ilma pideva vajaduseta järgmise elamispinna järele. Ruumiliselt tähendab see eramuid, paarismaju või ridamaju, kus perel on oma sissepääs, väike hooviala ja otsene kontakt väliskeskkonnaga. Ka Eestis on näha selge muster, et laste sündides liiguvad paljud pered korterist välja äärelinna või väikeasulasse, otsivad rohkem rahu, ruumi ja loodust.

Selle saavutamiseks peab riik looma valdadele ja linnadele selge planeerimiskohustuse, näiteks iga uue korteri kohta tuleb planeerida vähemalt kaks uut pereelamut või samaväärset peresõbralikku elamispinda. See ei tähenda üksnes eramaju, vaid terviklikku ruumimudelit, kus peredel on olemas väliruum, privaatsus, turvaline keskkond ja võimalus kasvatada rohkem lapsi.

Selline planeerimispõhimõte muudaks kogu Eesti elamuarenduse suunda ning võimaldaks viia sündimuse tagasi taastetaseme lähedale. Kui riik rakendab seda süsteemselt järgmise kümne aasta jooksul, on võimalik muuta Eesti iive uuesti positiivseks.

Peresõbralik ruumimudel

Lahendus on kahetasandiline. Ühelt poolt tuleb suunata uusarendused peresõbraliku mudeli poole, kus vähemalt olulise osa elamupinnast moodustavad pereelamud – majad, ridaelamud ja muud oma ruumi ning välialaga elamised. See ei tähenda kontrollimatut valglinnastumist ega lõputut hajaehitust põldudele. Peresõbraliku ruumi loomine eeldab terviklikku planeerimist, kus elamud, koolid, lasteaiad, poed, rohealad ja kergliiklusteed moodustavad toimiva terviku. Eesmärk ei ole sundida inimesi linnast lahkuma, vaid elukeskkonda tahetakse tasakaalustada nii, et laste kasvatamiseks sobiv ruum oleks kättesaadav.

Selleks on Eestis palju võimalusi. Suur osa nõukogudeaegsest linnast on vähese ruumilise kvaliteediga ning paljudes piirkondades leidub alakasutatud alasid, endist tööstusmaad, amortiseerunud hoonestust ja tühjenevaid piirkondi, mida saab ümber kujundada peresõbralikumaks. Samuti võimaldab Eesti väike rahvaarv ja suhteliselt hajus asustus luua madalama tihedusega elukeskkondi, ilma et kaotataks ligipääs töökohale ja teenustele. Peresõbraliku ruumi osa on ka turvaline ja inimsõbralik taristu. Laste kasvatamise seisukohalt ei ole määrav ainult maja, vaid kogu ümbritsev keskkond: kas laps saab minna turvaliselt kooli ja trenni, kas lähedal on rohealad ning kas vajalikud teenused on ligipääsetavad.

Teisalt tuleb järk-järgult ümber kujundada olemasolev elamufond, mis ei toeta praegusi demograafilisi eesmärke. Asumeid tuleb ajapikku kujundada rohelisemaks, avaramaks ja perede vajadusi arvestavamaks, luues rohkem privaatset väliruumi, vähendades liigset tihedust ning parandades ligipääsu turvalisele ja kvaliteetsele avalikule ruumile.

Selleks saab kasutada lihtsat ja läbipaistvat mehhanismi: korterelamutele, mis ei ole saanud Eesti vabariigilt ehitusluba, kehtestatakse iga-aastane maamaksu tõus, mis suunab turu pikaajalisse muutusesse. Seda täiendavad lammutustoetused ja uute pereelamute rajamise toetused, et muudatus toimuks sujuvalt ja sotsiaalselt tasakaalukalt.

Tuleb mõista, et kumbki meede üksi ei ole piisav. Uusarendused mõjutavad tulevikku aeglaselt, olemasolev elamufond aga määrab praeguse reaalsuse. Kahe suuna koos rakendamine võimaldab saavutada demograafilise muutuse palju kiiremini.

Eesti ei seisa valiku ees, kas midagi muuta või mitte. Küsimus on selles, kui kiiresti seda tehakse. Sündimus ei ole juhuslik arv, see peegeldab loodud ja loodavat ruumi. Kuigi ridaelamud ja väiksema tihedusega linnalised elamismudelid võivad olla suur samm peresõbralikuma ruumi poole, näitab elu, et kõige suurem sündimus saavutatakse keskkonnas, kus perel on ruumiline autonoomia, privaatne väliruum ja võimalus end pikka aega kodus tunda. Seetõttu ei piisa ainult korterite asendamisest tiheda ridaelamuarendusega, rõhuv osa elamuarendusest peab panustama pereelamutesse.