Naiste võrdõiguslikkuse taotlust pole enam võimalik niisama kergesti vaiba alla pühkida nagu Liivalaia tänava trammitee ehitust. Nii mõtlesin Rakvere teatri lavastuse „Kramer Krameri vastu“ etenduse vaheajal. Kui meie teater pöörab naiste õigustele ja võrdõiguslikkusele sedavõrd palju tähelepanu, siis pole see enam teema, millest saab mööda vaadata. Endla teater mängib suure menuga Laura Jaanholdi lavastatud „Nukumaja“ (2024), Eesti Draamateatri pööningul tuli hiljuti välja „Prima facie“ (2026), Rakvere teatri lavastuse „Kramer Krameri vastu“ aktsendid lähevad samasse ritta.

„Kramer Krameri vastu“ pole nii jõuline kui „Nukumaja“ või otsekohene kui vägistamisprotsessist jutustav „Prima facie“, aga tegijate taotlus on selge ja seisukohaga. Mart Piirimehe lavastus kõnnib üleminekujoonel, olles jälgitav perekonnadraamana ja samal ajal otsides vastuseid küsimustele, mis pole kerged.

Ameerika romaanikirjaniku Avery Cormani „Kramer vs. Kramer“ järgi valmis 1979. aastal film, kus mängisid Dustin Hoffman ja Meryl Streep. Mõlemale tõi roll karjääri esimese Oscari. Lavastas Robert Benton. Ligi pool sajandit vana Oscari-film on pigem kui reklaamvagun lavastuse eel.

Niisiis, Märten Matsu Tom Kramerina ja Laura Niils Joanna Kramerina kesk lavakujundust, mis argine, aga seejuures peidab endas parajat kiiksu. Virje Pärtini kunstnikutöö toob lavale küll sohvad ja kapid ning laua ja toolid, mis ühes keskmises kodus olema peavad, aga neis on osatud kaotada tüütu argisus. Kõige lahedam leid on mu meelest ratastega kummut, lapselike kriidijoonistustega, millest ühel hetkel saab kohtulaud.

Lavastuse kavalehte soovitan osta, sest sealt leiab luuletusi: Helo Kaplinski, Doris Kareva ja Juhan Viiding. Neljas autor, Richard Sepajõe, on kirjutanud: mina ei ole jason statham / ja sina ka ei ole / ja tuhkatriinu oleme me veel vähem. Lavastaja kontseptsiooni pole ilmselt täpsemini võimalik kokku võtta. Rõhk asub inimese hakkamasaamisel, kui on vaja täita lapsevanema nõudlikku rolli ja kohustusi. Filmis või muinasjutus tegutsevad superkangelased, lavastus aga jutustab sellest, et inimese, kes pole üks ega teine, võib väline surve kergesti murda.

Kavalehelt leiab ka näitlejate arvamused lavastuse kohta. Kõige otsekohesem näib Eduard Salmistu, kes kirjutab, et on nõutu: kuidas omas ajas märgiline film praegu oleks? Salmistu kahevahel olekust sünnib kaks säravat pisirolli: karikatuurne sõnatu kelner ja ükskõikne kohtunik. Just see, mida lavastus vajab: mina olen siin kõige tähtsam, aga kes teie olete?

Silja Miksile jätkub kolm (või oli neid neli) väikest naiserolli. Igaüks pisut karikatuurne. Vaatasin Miksi ühe tegelase lehvivaid lokke ja nägin, kuidas tema tegelaskuju sisu oli pilkepildist kaugel: üksik ja üksildane inimene. Üks tegelane on jäänud lisaks Peeter Rästa ja Imre Õunapuu osatäitmistele nimetamata – laps, kelle osas on kordamööda Mia-Martha Karon ja Vanessa Vaimets.

Lavastaja soov panna paari karikatuurne ja surmtõsine toimib efektselt. Lavastus mõjub kui katse hoida saalis vaataja, kes on harjunud kõige lihtsama koega armastusloo või ustekomöödiaga, aga seejuures meelitada kohale ka nõudlikuma maitsega publik. Samasse liini lähevad Rakvere teatri „Tsikaadide aeg“ (2024) või ka „Elevantmees“ (2025). Esimeses kõneldakse Ameerika rassismist, mis praegu Trumpi ajastul jõudsalt pead tõstab, ja teine … seda peab nägema ja kogema.

Kramerite lavastusest vaatab vastu Ameerika reaalsus: lastehoid on nii kallis, et naisel on majanduslikult mõistlikum püsida kodus, aga nähes eakaaslasi karjääri tegemas, katkeb ka kõige püüdlikuma kannatus. Laura Niilsi mängitud Joanna Kramer kõneleb otsesõnu emaduse koormast. Eesti pronatalistliku poliitika kontekstis kõlab surve sünnitada üpris päevakajalisena. Joanna Krameri rollis pole palju kihte, aga neid on piisavalt, et hoida vaataja pilk ja meeled laval toimuval. Lavastuse sõnum, et ühis- või perekondliku survega ei ole võimalik sundida naisi sünnitama, joonistub selgelt, aga mitte pealetükkivalt välja.

„Kramer Krameri vastu“ lavastus hoiab tasakaalu. Märten Matsu mängitud Tom elab head elu, kuni mugav peremudel vastu taevast lendab. Kuidas saada hakkama üksikisana, kui tööandja leiab, et meeste asi pole olla lapsevanem? Kuidas teenida elatist lakkamatus konkurentsis? Matsu joonistab välja mehe, kes ei ole teatrikunstis populaarne. Keda mehe pisarad ikka huvitavad? Mitte kedagi.

Niilsi ja Matsu mäng toetab teineteist ja surub aina sügavamale tegelaskuju sisse vaatama, avades kiht kihi järel Joanna ja Tomi. Üks küsimus on ka lavastajale. Miks lavastus lõpeb happy end’iga? Eelnenud loo põhjal oli see kõige vähem usutav variant, kuigi mitte võimatu. Miks äkki julgus otsa sai näitamaks, et purunenud paarisuhet enam kokku ei lapi? See oleks olnud keerulisem, aga mitte võimatu.

Lavastus algab õige jõuliselt. Kramerite perekonnaelu sünd Mart Piirimehe käsitluses ja Laura Niilsi hääle teostuses oli kõike muud kui klišee. Aga just nimelt käest kinni hoidvasse, kulunud kujundisse lavastus lõpuks suubub.