Õnnelik on päev, mille fragmendid moodustavad terviku ja mille veerel saabub suur rahu homse suhtes. Seda, kas ees ootab tõepoolest õnnelik päev, keegi muidugi ei tea. Ega teadnud minagi, kui sõitsin Viljandisse Johann Köleri kolmele näitusele.
Sõitsin mõneti murelikult, sest polnud saanud osa võtta Eesti rahvuskangelase oreooli omandanud kunstniku 200. sünniaastapäeva avapidustustest ega talle pühendatud Viljandi kunstikooli 200 küünlaga maastikuhäpeningist ja (kunsti)ajalookonverentsist. Teadsin, et samuti jääb mul kogemata Köleri 200. ja tema mõttekaaslase, Carl Robert Jakobsoni 185. sünniaastapäeva puhul korraldatud „Kahe suurmehe sõprustuur“ Pärnust Viljandisse ning rida teemaloenguid ja -tunde Viljandi muuseumis, Kondase keskuses ja Rüki galeriis.
Omajagu ebamugav oli teadmine, et Köleri näitustest on juba meedias päris palju juttu olnud. Mida õigupoolest veel lisada? Ometi, ja juba tagasiteel Tallinna, tegin Viljandis käigust kokkuvõtte: see oli üks õnnelik päev, meil on seda Kölerit väga vaja!
Projekti suur narratiiv
Tavaliselt saab suureks ja hakkab laialdaselt levima lihtne, tugevate kontrastidega (et mitte öelda mustvalge) lugu. Nii on tõepoolest igati sobilik alustada Köleri tutvustamist Viljandi muuseumi näituse seinateksti vanamoodsete sõnadega: „Vaesest Viljandimaa talust pärit Johann Köler (1826–1899) leidis vastu kõiki ootusi tee Peterburi, kus töötas end üles toonase Vene keisririigi üheks esikunstnikuks.“ Ja kui lugeda sealt veel edasi: „Seejuures ei unustanud ta kunagi oma sünnimaad, vaid kasutas tutvusi selleks, et mõisnike rõhumise all elavate eestlaste olukorda leevendada“, on kindel tee eestlase südamesse leitud ja näituste publikumenu kindlustatud.
Väljapanekuga on esitatud rohkelt küsimusi. Kuidas ikkagi tekkis ühel metsade vahel sirgunud poisil mõte saada maalikunstnikuks, kui toona sellist sõnagi ei tuntud? Miks valis Vene tsaar just Köleri oma tütarde kunstiõpetajaks? Kas tal naine ja lapsed olid? Miks valis kunstnik Tallinna Kaarli kiriku Jeesuse modelliks Hiiumaa kurja kupja? Kuidas Krimmi mõisaost Köleri pankrotti ja teiste rahvuslastega tülli ajas? Ja miks on suur osa tema töödest seniajani leidmata? Nii on kunstnik saanud inimlikumad jooned ja toodud oma rahvale lähemale. Üle on korratud varasemadki, osalt päris vanad küsimused. Asus ju eesti ajakirjandus Köleri karjääri jälgima ja kajastama juba tema eluajal ja rahvusliku liikumise tuules. Koos Eesti rahvusriigiga sündinud eesti kunstiteadus kui rahvusteadus kindlustas Köleri uurimise jätkumise, ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Nõukogude-aegset uurimist sidus vabariigiaegsega nn saksaviha, eestlase vastandumine ja vastandamine juba XIII sajandil kujunenud Baltimaade saksa eliidile. Ja kui nüüdse projekti näitustega on lubatud publikule, et keskendutakse põnevatele käänakutele Johann Köleri eluloos, siis on tehtud seda (kunsti)-ajalooteaduse seisukohast aktuaalsest teemast – Köler kui Vene imperialistliku keisririigi „õukonnakunstnik“ – mööda minnes. Kas teadmisega, et meie rahvale ei ole seda küsimust – ja veel enam vastust – vaja? Milleks lõhkuda ilusat narratiivi ühest eesti suurmehest, eriti nüüd, kus käimas on Vene-Ukraina ja ühtlasi poole maailma sõda?
Koopiad
Kunstiteaduslik esmareaktsioon Viljandi muuseumis välja pandud Köleri saja teose reproduktsioonile võib olla pigem negatiivne kui positiivne, sest tavaliselt oodatakse, et kunstinäitusel saab näha originaale. Ometi, nagu kinnitavad näituse külalisraamatu sissekanded, on kõik väga hästi: publik on Köleri loomingu ülevaatenäituse eest ülimalt tänulik. Sama kinnitasid põgusad vestlused näitusel: vanaemad-vanaisad rõõmustasid, et said lastelastele Eesti kõige kuulsamat kunstnikku tutvustada, emad-isad olid rahul, et muuseumil on pakkuda lastele piltidesse süvenema meelitavaid töölehti, üksi või kaksi näitust väisanud olid rahul, et Köleri kui Viljandi mehe („Köler-Willandi“) näitus on välja pandud kodulinnas ja mitte Tallinnas. See, et tegemist on reprodega, ei morjendanud kedagi. Ega ka see, et kronoloogilise reana esitatud reprod on paigutatud nii, nagu nad on …
Siinkohal pean ütlema, et kadestan kunstiteadlase ja endise näituste kuraatorina Viljandi muuseumi näituse koostajat, graafilise disaini ja raamatukujundaja haridusega Kristjan Mändmaad. Erinevalt minust pole temal pea ringi käima hakanud tõsiasjast, et linnuperspektiivist maalitud tööde reprod on osaliselt paigutatud lae alla ja konnaperspektiivist maalitud seinte alatsooni – portreteeritute pilgu suund ja eksponeerimise kõrgus on harva kooskõlas. Fakt, et eksponeerimisruumi on kuratlikult vähe, ei ole mu meelest siin piisav vabandus. Näitust tehes tuleb alati võidelda, mitte enda, vaid kunsti pärast.
Ma ei taha uskuda, et kassat hästi täitva Köleri näituse puhul poleks olnud võimalik jõuda muuseumi juhtkonnaga kokkuleppele ning saada veidi ruumi ja paar vaheseina juurde. Ka selleks, et muuseumi enda (kolmest) kaks Köleri originaalmaali – „Itaallanna portree“ ja „Keiser Aleksander II portree“ – ei peaks seisma vastakuti eesti talurahva toidulaua, hapukapsa jms vitriinidega. Seda, et suurema reproduktsioonide saali üks külg sulab kokku muuseumi püsiekspositsiooni Eesti esiaja piltidega, on kergem huumorina tõlgendada: miks mitte vastandada Köleri akadeemilist kunsti Jaana Ratta karikeerivate piltidega?
Originaalid
Mari Vallikivi kureeritud Köleri originaalteoste näitus Kondase keskuses on kunstiteadlastele ja -friikidele tõeline maiuspala. Vormiliselt on kõik paigas: suure kuldse ruumi sees väike must ruum; ühel pool valitud raamides, Eesti kunstimuuseumidest ja erakogudest laenatud Köleri maalid ja läbitöötatud joonistused, teisal diskreetsetes vitriinides väikesed õrnad visandid. Ka näituse sisuline pool annab tunnistust professionaalsusest. Materjalile on lähenetud bravuurita, rõhuasetused on valitud: mõned Köleri loomingusse pöörde toonud Itaalias tehtud tööd, mõned portreed Peterburi läbilöögi perioodist, mõned näited ajaloomaalist ja religioossetest kompositsioonidest, mida Köleri ajal peeti kunstniku meisterlikkuse näitajaks.
Ja muidugi on eksponeeritud ka tööd, mis kinnitavad üle Köleri huvi eesti ainese vastu ning pakuvad publikule äratundmisrõõmu. Tundliku ühiskondliku närviga näitusekülastaja jääb aga ilmselt silmitsema Köleri Krimmi vaadet, imetlema selle valgust ja atmosfääri ning mõlgutama mõtteid selle üle, kui erinev on 1870. aastate Krimm – eestlasigi rändas sinna välja ja Köler jäi seal ühe mõisa ostukatsega oma rahast ilma – praegusest ja miks.
Tujutõstev on kunstiteostele ja publikule piisavalt hingamisruumi jätval näitusel tähelepanek, et nii nagu inimesed vanadel näiteks Hollandi kuld-ajastu meistrite portreedel, nii saadab osa Köleri modellidest vaatajat oma pilguga. Selle omamoodi 3D-efekti tõttu on XIX sajandi akademismgi liigutav, ajas kaugenev kunstnik ja „tema inimesed“ lähedasemad. Ruumipuudus on aga ka siin kummitama hakanud ja osa seletavaid tekste on sattunud seletatavast kahetsusväärselt kaugele.
Tõlgendused
Rüki galeriis on eksponeeritud Tõnis Saadoja, Marge Monko, Jass Kaselaane, Johanna Ulfsaki ja Mihkel Ilusa Köleri tööde tõlgendused. Kes tahes on selle näituse koostanud (projekti lehel ja näitusesaalis info puudub), on ta sellega pannud Viljandi muuseumi ja Kondase keskuse näitusele mitte punkti, vaid kolm punkti … Ta on edastanud sõnumi, et kõik jätkub, kestab edasi, show must go on, meil on veel lootust ning kultuur on tihedam kui mõnel tumedal hetkel paistab.
Ja muidugi, nagu ka Marge Monko on näitusel sedastanud, on selle taga ühe või teise nähtuse lõputud ja seeläbi pidevalt teisenevad kordused, sh reproduktsioonid. Monkot loominguliselt inspireerinud Köleri akvarelli „Ketraja“ reproduktsiooni näiteks kandis igamees, kes Eesti Vabariigis 100 marka kätte sai, oma rahakotis ja püksitaskus – see oli kujutatud sajamargasel. Vahepeal, 2009. aastal, kujutas Köleri „Ketrajat“ oma rahatähtede sarjas Siim-Tanel Annus.
Oma tee XIX sajandi ja Köleri juurde on leidnud Mihkel Ilus, kuid mitte ootuspäraselt maalides, vaid käsitsi 30 molbertit luues. Rüki galeriis taandub see füüsilist jõudu, käe ja silma täpsust nõudev tegevus immateriaalseks austusavalduseks „toimunud kultuurilisele pärandamisele“. Ilma saatva sõnata on publikul Ilusa molbertite kirjeldatud mõttest küll võimatu aru saada. Sama võiks öelda Johanna Ulfsaki topeltkangatehnikas tekstiilikunstiteose, Köleri maali „Lorelei needmine munkade poolt“ tõlgenduse kohta. Seda, et sügavroheka tooniga lõim tähistab Reini jõge ja ristub dramaatilist ööpimedust tähistava lõimega selleks, et markeerida Köleri maalil kujutatud valguse ja varju, hea ja kurja võitlust, ei suuda isegi kunstiteadlane ilma seinateksti lugemata mõista. Aga see polegi tähtis, loeb hoopis muu. Oluline on just see, et XXI sajandi kunstnik on inspiratsiooni saanud XIX sajandi kunstnikult.
Kõige selgemalt tuleb see innustumine välja siiski Tõnis Saadoja maalidelt ja nende saateteksti tõdemuses: „Köleriga sarnase tunnetuse või ühisosa otsimine meenutab paratamatult õhkutõusmist, eemaldumist ning katset maanduda elusalt tuttavale väljale.“
Kiuslikud kahtlused?
See kõik oleks tore, kui hinge ei sigineks kahtlusi. Kas kunstiloojad, -uurijad ja -publik ikka annavad endale aru, miks on Köler veel tänapäevalgi eesti kunstiajaloo A ja O? Kas see, et ta on eestlane ja sündinud viletsas talutares, teeb tema kunsti ta kaasaegsete (balti)saksa ja vene akademistide kunstist paremaks? Kas rahvuslikult pinnalt lähtuv küsimus – ja selle juurde kuuluv, eelpool kirjeldatud „suur narratiiv“ – hoopis ei pisenda Kölerit kunstnikuna? Võib pisendada küll, sest neid, kellele selline küsimuseasetus korda läheb, on kordi ja kordi vähem kui (balti)sakslasi ja venelasi, kellel on sellest ükskõik. Seda enam et euroopaliku maailma kunsti meres on kogu Köleri looming vaid piisake, kõigest üks lugematute teiste piiskade seas.
Ja mida teha Köleri rahvuslikult paisutatud allegooriatega, näiteks maalidega „Kunstniku sünnikoht“, „Katkenud lõng“, „Ärkamine nõiduseunest“ ja „Lorelei needmine munkade poolt“? Mida me neis õigupoolest näeme? Kas meisterlikku pintslitööd ja huvitavaid kompositsioone või jätkuvalt oma rahva kunagist koloniseerimist ja pintsliga selle vastu võitlemist? Kuivõrd on meil vaja seda üle korrata, enesele taas sisendada ja oma lastele-noortele peale suruda? Ja veel enam ajal, kui on liigagi selgelt näha, milliseid kannatusi põhjustab põiena täis puhutud rahvuslus?
Mis siin salata, olen isegi Kölerist kui eesti rahvuskangelasest rääkinud ja rahvusluse tuld õhutanud. Ennekõike seoses Tallinna Kaarli kiriku apsiidimaaliga „Tulge minu juurde kõik …“, mida luues eesti kunstnik 1879. aastal andis maali tellinud saksakeelsele kirikukonvendile korraga kaks ninanipsu: esiteks – kujutage ette, ta maalis Jeesuse eestlase näo järgi!; ning teiseks – selle asemel, et kujutada Jeesust käsi õnnistuseks koguduse peale laotavana, kujutas ta Jeesust (tema käelabasid ülespoole keerates) vaevatud ja kurnatud kogudust enda juurde kutsuvana. Alles siis, kui lugesin, mismoodi eesti ajakirjandus materdas Köleri maali alla kolm kompositsiooni maalinud Sally von Kügelgeni – väikse palga eest töötanud baltisaksa naiskunstnikku – sain aru, et asi pole õige, et asi on lihtsalt „meies“, võõras, naises.
Et kas siis on nii, et kui akadeemilises laadis maalib meie mees, siis on kõik hästi, aga kui maalib „võõras“, siis pigem mitte? Kas ka veel praegu tasub nõustuda Kölerit kõrgustesse tõstnud ja baltisaksa kunstile varju heitnud Voldemar Vagaga, kes on sedastanud, et „Neffi siledad ja iseloomuta, läägete, suhkurmagusate toonidega maalitud pildi jätavad praegusel ajal vaatleja täitsa külmaks“.* No ega ikka ei tasu küll, meie ühise maa ja kultuuripärandi õnneks. Veel vähem võib halvustada baltisaksa naiskunstnikke, keda koos XX sajandi alguse eesti naiskunstnikega meeste varjust välja tuuakse. Samal ajal on selge ka see, et kõik korraga parnassile ei mahu, ning kui praegu on Köleri kord mängida pearolli, siis olgu nii.
Kokkuvõtteks
Oma Köler-Willandi päeva kokkuvõtte teen mõttes Rüki galeriisse naastes ja korraga kahes kohas olles. Esiteks Jass Kaselaane jõulise, anonüümse, Kölerist aastasadade kaugusel skulptuurigrupi „Portreed aastast 2026“ juures ning meenutades kunstiteadlase Johannes Saare reaktsiooni minu avaldusele „Meil on seda Kölerit vaja“: „Eriti on meil vaja Jass Kaselaane tõlgendust. Selleta ei saa. Aamen“ (Facebook 16. IV 2026). Teiseks Kaselaane hiiglaste õlgade taga seinal oleva Johann Köleri tillukese, Viljandi muuseumi kogusse kuuluva originaalmaali „Itaalia maastik“ juures – ning sooja soovitusega: lubage endale üks Köleri päev Viljandis ja külastage kõiki kolme ja koos tervikut loovat näitust. Üksikult jääksid need pigem nõrgaks ega õigustaks ekstra Viljandisse sõitmist. Kõik koos aga küll.
* Voldemar Vaga, Eesti kunst. Tartu 1940, lk 54.
