Daniil Zandberg tõi märtsis Südalinna teatris lavale Miguel de Cervantese „Don Quijote“, mida on peetud esimeseks moodsaks Euroopa romaaniks (esimene osa ilmus aastal 1605). Cervantese surma-aastapäeva 23. aprillil tähistatakse raamatupoodides raamatu ja roosi päevana. „Don Quijote“ on maailma üks tõlgitumaid teoseid ning köitnud paljusid loojaid mitmelt loomealalt. François Truffaut’ filmis „Fahrenheit 451“ (1966) haaravad raamatupõletajad esimesena just „Don Quijote“. Teine Oscari-mees Alejandro Amenábar väntas mullu tõsielul põhineva mängufilmi „Vang“, kus Cervantes avastab vangistuses jutuvestmisoskuse. Terry Gilliami suurim kannatus oli filmi „Mees, kes tappis Don Quijote“ (2018) linaletoomine: tal võttis see 29 aastat. Eesti teatris on „Don Quijotet“ lavastatud küllaltki palju, kuid peamiselt Estonias, harvem mujal sõnateatrina. Südalinna teatrile (endine Vene teater) on see esimene kord.

See on vist niigi ilmselge paralleel, ent küsin siiski üle: kas tõite selle lavastuse välja, kuna don Quijote on hull ning praegune aeg ja ühiskond niisamuti?

Ma ei nimetaks teda täiesti hulluks, ehkki selline mulje jääb vist küll. Kui lugesin „Don Quijotet“ esimest korda, ilmselt kümnendas klassis, teki all taskulambi valgel, naersin palju, sest see tundus nii kummaline ja tobe – mingi onkel, kellega juhtub palju naljakat. Üliõpilasena üle lugedes omandas huumor uue tasandi: hakkasin aru saama, millest raamatus räägitakse. Dramatiseeringu tarvis lugesin veel kord. Raamatus on koht, kus lõvisid vedavad mehed küsivad: „Sancho, kas su peremees on hull?“ Sancho vastab: „Ta pole hull, ta on julge“. Kas inimestes on alles autunne, headus? See võib tunduda kummaline, sest kõiges, mida don Quijote teeb ja ütleb, on ta täiesti siiras.

Arutasime ka Aleksandr Ivaškevitšiga, kes mängib don Quijotet, et lihtsalt hullu poleks vist kuigi huvitav kehastada: vanamees jookseb ringi ja jutustab lugusid ning kõik teevad tema kulul nalja. Teine tasand lisandub sellega, et ta on silmakirjalikkusest ja rumalusest üle, annab endast parima, et näha inimestes head ja õiget, väärtuslikku.

Esimeses raamatus on vahva koht, kui don Quijote kohtub karjapoissi nüpeldava Juan Haldudoga ja küsib, mis rüütel te selline olete, et niimoodi käitute, materdate nõrgemaid. Poiss selgitab, et too pole ju rüütel, vaid lihtsalt rikas talupoeg. Don Quijote lausub seepeale, et Haldudodestki võivad saada rüütlid. Minu arvates oluline teema, sest see on võitlus lootuse eest, mingite fundamentaalsete asjade eest. See, et ta võitlusse astub, on juba võit, vaatamata asjaolule, et tegelikult ta ju kedagi ei aita, ning see, millest ta räägib, on kõigile teada.

On öeldud, et don Quijote üksi oleks hale tegelane ja tema teener Sancho Panza samamoodi, aga koos on nad targemad kui meie. On nad tegelikult üks lõhestunud tegelane, kes räägib endaga?

Ma ei arva, et lõhestunud. Sancho läheb oma teed ja sammub sel rajal kindlalt. Raamatu esimeses osas on ta võib-olla tõesti pigem karikatuur, alustab sooviga valitseda ükskõik millist saart, on lihalike huvidega, otsib alati kohta, kus hästi süüa ja magada, aga ta käib läbi pika tee ja kuberneriks saanuna jõuab paljuski selleni, millest rääkis don Quijote. Nad vaatavad maailma eri nurga alt, annavad sellest erisuguse pildi. Sancho toetab don Quijotet, aga hoiab teda kohati ka tagasi, ent satub siis ise sellesse maailma ja muutub.

Kui lihtne on „Don Quijotet“ lavastada? On ju seda juba palju tehtud. Kas või Grigori Kozintsevi 1957. aasta film, mis linastus Cannes’is.

See raamat on muidugi teos, mida kõik teavad, aga kui sellest lähemalt rääkida, selgub, et paljud polegi seda lugenud, valitsevad eelarvamused, muljed. Teame pilti võitlusest tuuleveskitega ning kõik teadmised don Quijotest on seotud peamiselt tema hullusega – mäletatakse enamasti raamatu esimest osa. Teine osa on võib-olla isegi huvitavam, läheb palju sügavamale ja laiemaks, don Quijote ja Sancho Panza muutuvad seal ka tegelastena. Paljud kunstnikud, heliloojad ja lavastajad on seda teemat käsitlenud, aga igaüks võtab kuskilt midagi, ilmselt neile endale lähedast, seda, mis on parajasti oluline. Nii et ühelt poolt see lavastama asudes hirmutas, aga kui loed ja mõistad järjest paremini, millest rääkida tahad, siis lakkad varem tehtu peale nii palju mõtlemast. Kristalliseerid selle, mis on sulle endale oluline, ja keskendud sellele.

Keeruliseks teeb lavastamise asjaolu, et tegelasi, sündmusi on nii palju ning see kõik on pidevas muutumises. Kavandasin lavastust kaua, keerutasin peas lahendusviise. Oleme säilitanud mõned olulised asjad ja seejuures areneb lugu üsna huvitavalt. On kurbust, üksindust, aga samal ajal on don Quijote nagu poisike, kes on sütitatud ideest see ületada, võidelda, teekonnale asuda. Minu arvates on väga oluline, et ta on palju kogenud-näinud ja pika elu elanud mees, kes saab selle kogemuse peegelduses, teatud asjadeni jõudes, tugevamaks.

Kasvasin Edgar Valteri karikatuuridega don Quijotest ajakirjas Pikker, samuti koos Gustave Doré illustreeritud raamatuga. Hiljem sain teada, et pildid 1946. aasta väljaandesse tegi Salvador Dalí. Kuidas on teid mõjutanud „Don Quijote“ illustratsioonid?

Need polnud esimesed Doré gravüürid, millega lapsena kokku puutusin. Doré gravüüridega raamatud mulle meeldisid, eriti „Don Quijote“. Mul on isegi eraldi album tema illustratsioonidega sellele romaanile ja paljudele teistele – millalgi hakkasin neid koguma. Mõned mälus püsinud asjad kerkivad ilmselt ka lavastuses pinnale, muidugi need mõjutavad. Tähelepanelik vaataja ilmselt märkab üsnagi otseseid viiteid Dalíle. Kuna see kõik on kuidagi väga seotud, siis me ei kartnud kasutada pildilisi elemente. Ma ei tahaks liiga palju öelda, aga ilmselgelt on lavastuses palju viiteid maalikunstile, kirjandusele ja muulegi. See pole muidugi peamine. See on kenasti ära peidetud neile, kes seda näevad ja sellele mõtlevad, aga võib-olla pole vaja sellele keskenduda, seda otsida.

Kõik vist tunnevad omal nahal, et elekter on Eestis kalliks läinud. Mida arvate sellest, et praegu võitleks don Quijote ilmselt tuuleparkide vastu? Ja üks nõutuim elukutse on elektrituulikute parandaja.

See on tõesti naljakas. Don Quijote võitleb tuuleveskitega heideldes ilmselt mingisuguse ülepaisutatud uhkusega, gigantismiga. Üksi ta hakkama ei saa. Meil on lavastuse kohta netis Brechtilt epigraaf: „Õnnetu on maa, kellel pole kangelasi …“ – „Ei! Õnnetu on maa, kellel on vaja kangelasi.“ Oodatakse, et tuleks üks kangelane, kes päästab kõik, aga kui on vaja kangelasi, siis järelikult kuskil on midagi valesti. Ja kui kangelane tuleb, ütleme talle, et oota, mida sa teed, see pole see, peaks olema teisiti. Nagu Dostojevski „Vendades Karamazovites“ kohtumine Jeesusega: meil pole seda vaja, elame siin kuidagi, teeme midagi, mitte kõik pole rahul sinu öelduga. Don Quijote on paradoks – ebamugav kangelane. Ta ei tule ega lahenda probleeme, vaid paljastab need ja annab võimaluse neid näha, isegi kui ta ise võib-olla paistab sealjuures rumal välja.

Meil on lavastuses Dulcinea kujutisega lamp. Dulcinea esindab usku millessegi paremasse. Don Quijote ütleb kõigile, kelle ta Dulcinea juurde saadab, et saadab nad valguse, lootuse juurde. Mina võtan seda nii, et ei pea ootama päästjat, tuleb ise enda eest hoolitseda.

Poola režissöör Patryk Vega valis filmis „Putin“ (2025) psühholoogilise kujutamise asemel maarahvale mõistetava laadi, suurendas mõttedeemonid inimmõõtu. Kui peenelt peaks maalima, ka don Quijotet?

Muidugi püüdleme ses lavastuses teatud helguse ja seejuures groteski poole. Selles peaks olema palju huumorit, sest romaan soodustab seda, seal on palju irooniat. Kui liiga tõsiselt teha, oleks see rumal lugu. Mulle tundub oluline, et lugu on lahutatud igapäevamaailmast, kust don Quijote osaliselt ju pääses. Teda üritati kogu jõuga sinna vangistada ja öeldi: ela aga oma väikeses toas, pole vaja pead välja pista. Aga just selline maailm on ilus, tohutult lai – paradoks. Meiegi püüame lavastuses seda mõtet järgida. Don Quijote jõuab lahingutest mingite hiiglastega teistsuguste koletiste, hertsogi ja hertsoginna juurde, kellega pole nii lihtne võidelda. On ka teisi kiusatusi, aga need on paradoksaalsed teed.

Don Quijote on kirjanduslikust vaatenurgast nii Hispaania Kristus kui ka laps. Temas on see kõik segunenud. Ta on täiskasvanud laps. Temas on muidugi kõik särav. See on kummaline lugu. Mingi vanaisa kaasatakse järsku sellesse mängu, sellesse fantaasiamaailma. Kogu aeg korratakse nagu mantrat, et peab olema aus ja lahke – aga miks me ei ela siis nii? Mingil põhjusel see ei toimi, sest see pole lihtne. Keeruline on mugavusest keelduda. See on valik. Osaliselt oleme selles mõttes Sanchod. Kirjanduslikus vaates on Sancho rahvas.

Üks näitleja, kes nüüd elab Venemaal, ütles kord, et talle ei meeldi Elmo Nüganeni stiil, ja ma hakkasin mõtlema, milline see üldse on, kui talle ei meeldi. „Solaris“ (Eesti Draamateater, 2024) oli tõenäoliselt aasta kauneim lavastus, aga see oli ju Lemi, mitte Nüganeni maailm.

Arutelu stiili üle on keeruline, suuresti maitse küsimus, aga mulle tundub, et kui lavastaja võtab mingi kirjaniku materjali, siis tuleb lavastaja originaalsus või oma vaade niikuinii esile. Pole tähtis, kas tegemist on lavastuse, multi­filmi, filmi, maaliga. Juri Norštein on öelnud, et peab lihtsalt olema julgust olla sina ise. Kõigil on oma atmosfäär, keel, jutustamisstiil.

Seega püüad seda destilleerida, just nagu tegime alguses „Don Quijotega“, eriti kui istusime koos lavastuse kunstnikega ja arutasime, kuidas seda kõike kujutada. Cervantese romaani tohutus võrgustikus leidub nii palju teid, mida mööda minna. Pole mõtet petta ennast kujutelmaga, et suudad kõike hallata. Isegi kui teeksime sarja, ei saaks piirduda vaid ühe hooajaga.

Püüdsin mõista Cervantese stiili. Üldiselt võttes on meie lavastus väga kirjanduslik tekst, mis on tõlgitud teatri, tegevuse keelde. Esimesed mustandid olid päris pikad. Tegin neid teadmisega, et lühendame proovides. Arutasime neid näitlejatega rohkem kui korra. Oluline on tabada kõneviisi. Cervantesel on keerukalt üles ehitatud fraasid, pikalt sõnastatud, uhked, kujunditest küllastunud mõtted. Keel loeb. Nii, kuidas räägid, nii ka mõtled. Keele kaudu tabad struktuuri. Kui esimest korda lugesime, paistis kõik keeruline: kuidas muuta see keel kergesti mõistetavaks, puhtaks? Kuidas nad peaks rääkima?

Proovides kõlasid pikad struktureeritud fraasid. Näitlejatele on see keeruline, sest ollakse harjutud rääkima lühilausetega. Aga kui üks lause on viierealine või pikem ja selles sisalduva mõtte sees on veel üks viidetega mõte ning selle kõik peab meeles pidama, mitte midagi ei tohi kahe silma vahele jätta, siis see pole lihtne. On hetki, kus kõik hakkab vastu, vaidleb sinuga, variseb kokku, ja saad aru, et ei, see pole õige, see ei sobi, ei haaku. Aga kui see kõik lõpuks kokku tuleb, siis selgub äkki, et oo, seal see ongi, kuskil peidus: autori stiil, teose atmosfäär, see, kuidas don Quijote mõtleb, kuidas Sancho mõtleb, kuidas teised tegelased mõtlevad. Mingil hetkel tekib selgus: kõik voolab paika, autor ise hakkab sind aitama, tekst hakkab aitama. Tekib tabamatu atmosfäär, mida kogetakse raamatut lugedes. See sünnib äkki ja areneb, aga sellega tuleb ka harjuda. Kirjandus tuleb tõlkida teatri, tegevuse keelde, nii et lavalt kõlav jutt ei mõjuks üksnes pika arutlusena.

Arutasime proovides, et kui don Quijote mõtteid väljendatakse teises keeles, läheb midagi paratamatult kaduma. Need mõtted muutuvad ka lihtsamaks, arusaadavamaks, paatoslikumaks. Kuigi see keel on üsna pompoosne, on tegu omamoodi vihjetega rüütliromaanidele.

Seega, kui räägime stiilist, siis püütakse alati säilitada autori stiili, tema kõnestiili, jutustamise dünaamikat, mõtlemisviisi, sest vorm peab kuidagi sisust tulenevalt sündima, et ei tekiks sisemist vastuolu ei näitlejatel, kes seda esitavad, ega publikul, kes seda vaatab. See peaks kuidagi proovietapis selguma, arvan ma. Tehnika võib olla ükskõik milline, aga kõige tähtsam on autori järgimine. Kui võtad mingi autori, võta lähedane teema. Kui hakkad autorit hirmsasti painutama, üritad tema kulul oma ego kehtestada, siis on vist lihtsam ise teos kirjutada, mitte piinata ennast ega autorit.

Tulite Tallinna Vene teatrisse 2011. aastal Peterburist, kus lõpetasite riikliku teatriakadeemia. Kas märkate mingeid erinevusi Venemaa teatrikoolidest tulnute ja Eestis teatrikooli lõpetanud vene näitlejate vahel?

Kogu see teatrikoolidest rääkimine on lihtsalt üks jutt. Õpetamine on keeruline, sealhulgas näitleja õpetamine. Kas koolid kallutavad mingile poole? Jah, aga need kalded on kõigile ammu teada. Siiani midagi uut silmapiiril ei paista. Seega sõltub kõik konkreetsetest näitlejatest, lavastajatest, materjalidest, sellest, kuidas see kõik kokku tuleb. Kõige olulisem pole kool, vaid iga näitleja valmis­olek, soov, see, kuidas inimene protsessi kaasatakse. Siis kooli küsimust ei teki.

Minu arvates peaks näitlejaamet olema voolav. Valikuid võib olla palju. Midagi saab siduda tekstiga, midagi liikumisega, plastilisusega. Teater on selles osas väga sünteetiline kunst. Mida edasi, seda rohkem näitlejalt nõutakse: nad peavad laulma, tantsima, rääkima, liikuma, näitlema – peavad suutma teha kõike. Seetõttu ma ei ütleks, et on mingi kool ja siis ollaksegi sellised. See on vale tee nii teatri kui ka iga näitleja arengu seisukohalt. Mitmekesisus on võluv: üks lavastaja näeb truppi nii, teine naa, kolmas omamoodi. Igaühel on oma stiil, oma eelistused.

Muidugi on erisuguseid teatreid, igaühel oma traditsioonid. Sellest pole pääsu. Tuleb olla avatud eri suundadele. See ei pruugi meeldida, võib-olla mul pole selleks südant, aga tuleks püüda. Sellegipoolest peab näitlejal, ükskõik, kuidas seda vaadata, olema kontroll oma keha, hääle, psüühika üle, teadmine, kuidas näidelda, suuta kohe sisse lülituda, välja lülituda.

On teil keegi samamoodi väljaspool Eestit sündinu, kes jõudu annab? Aleksandr Ivaškevitš? Ta on kiidelnud, et on kange mõõgamees ja ratsutaja. Kas sellepärast ka valisite tema don Quijoteks?

Mul on olnud võimalus tutvuda tema meisterlikkuse, liikuvuse, avatuse ja kaasatusega, kui oleme töötanud laval partneritena. Meeldejäävaim kogemus oli ilmselt Julia Augi „Keisri hull“ (Vene teater, 2023). Ivaškevitš kuuleb nii täpselt, tunnetab, annab sulle nii palju. Tead, et saad temast alati aru. Ta on nagu püssirohi: viskad talle väikese sädeme ja ta süttib, lendab. Uskumatu. Teatri mängu­kavas on hetki, kus me kohtume – ootan neid hetki alati. „Don Quijote“ on muidugi täiesti teistsugune kogemus: ta haarab igast ideest ja proovib kohe järele.

Koolidest rääkides: kool on kogemus, mängukoht, mingi sisemine tuli, mis kunagi ei kustu. Arvan, et see ongi kõige olulisem: kool võib olla ükskõik milline, aga soov kas on või seda ei ole. See on tuli, see kas põleb või ei põle. Ja kui ei põle, siis pole vahet, mis kool. Seda pole võimalik teeselda. Kõige olulisem on iha: kui sa lihtsalt ei saa muud teha, naudid seda. Lülitad end sisse, põled takistustest hoolimata, astud kulisside tagant lavale ja kõik kaob äkki, jääb kuhugi kõrvale. Publik pole milleski süüdi: oled väsinud, sul on halb tuju, mis iganes su elus toimub, aga lähed lavale ja pead publikule andma endast kõik.

See oli vist iidses Hiinas, kus halvad näitlejad tapeti, sest usuti, et halb näitleja võib kahju teha suuremale inimhulgale kui halb arst. Hea, et enam nii ei tehta. On üks naljakas ütlemine: kõik inimesed on näitlejad, välja arvatud mõned näitlejad. Seega pole asi koolis ega milleski muus, isegi mitte andes. Andekust on kindlasti vaja, aga see amet nõuab tööarmastust, takistuste ületamist, mõtlemist, proovimist, vigade tegemist, sama asja kordamist ikka ja jälle. Kõige selle juures tuleb säilitada värskus.

Mullu suri traagiliselt Peterburist pärit dissidentlik lavastaja Juri Butussov. Kui palju see teid puudutas?

See on kibe ja kurb, kui nii andekad kultuuriinimesed lahkuvad. Nii absurdne, nii ootamatu. Muidugi püüad jälgida, kes sõidab minema, kes sureb. See on alati kaotus. Mäletan teatriinstituudi päevilt … teate ju küll, kui kõnnid ringi, meil oli palju vanu õpetajaid, kool oli vana, palju korüfeesid. Kõnnid, kuulad loenguid. Ripub portree – mis on selle professoriga juhtunud? Lahkus, suri. Siis mõistad äkki, mida oleksid võinud õppida ajal, kui nende inimestega kokku puutusid. Võimalus sulas ära. See põhjustab mingi võimsa murrangu, kahetsuse. Elad seda läbi üks, kaks, kolm korda. Mida aeg edasi, seda sagedamini. Peaksime ilmselt rohkem hindama seda, mis meid ümbritseb, et pärast ei kahetseks, kui see läbi on. Kuigi, võib-olla on see loomulik protsess, mingisugune õppetund.

Südalinna teatri hooaja lõpetab mai lõpus teie suvelavastus „Viikingid. Laul jumalatest ja kangelastest“. Kuidas sattusite don Quijote juurest viikingite seltskonda?

Viikingeid ümbritseb brutaalsuse mütoloogia, aga minu arust peitub neis ka mingi peaaegu et sensuaalne luulelisus. Suuresti tuleb see visuaalne luuleline lavastus jumalatest, sellest, kuidas viikingid seda ette kujutasid, mingist kollektiivsest kuvandist, viikingikangelasest selles maailmas ja kuidas see kõik karmides oludes kokku sobib. Ennekõike püüdleme selle poole, et oleks ilus poeetiline lugu sellest uskumatust ajast, mil viikingid elasid ja mille kauge kaja on kuidagi meieni jõudnud. Karmi väliskesta sees lõõmab kirgede torm, laval liiguvad maailma suhtes väga tundlikud inimesed.