Osalesin teoreetilise bioloogia kevadkoolis, mis oli järjekorras juba 52., toimus seekord Viidumäel Saaremaal ning kandis teemapealkirja „Pool-looduslik“.¹ Üles ma seal ei astunud, aga pärast kevadkooli sugenesid järgmised mõtted.

Otsene ja kaudne

Tavapruugis eristatakse tehislikku ja looduslikku tihti teljel inimese tehtu vs. muul moel tekkinu. Mõnel piiratud praktilisel eesmärgil ajab see eristus asja ära. Aga kui me hakkame lähemalt ja sisulisemalt juurdlema, siis pole sellisest eristusest palju abi (nagu kevadkoolis ka mitmes ettekandes välja tuli). Ühest küljest on looduses igal sammul nii palju „tehtut“: mitte ainult kopra tamm, vaid iga olend ju teeb ja sihib midagi oma tegevusega, isegi kui ta selle üle juurdlema ei jää. Ja teisipidi on inimtegelikkuses igal sammul looduslikku ehk loomulikku: kogu meie keha on ju ise tekkinud rakkudest ning meie käitumises on palju iseeneslikku.

Mõtestamaks tehislikku ja looduslikku sisuliselt võiks kummagi juurt näha olendite kahes eri aspektis. Ühest küljest on olend pööratud oma ümbruse poole mingil moel, mingist kandist, mingites rütmides. See on tema otsemõju ja otsemõjutatus. Kobras näeb talle sobivaid puid talle sobivas kohas, ja siis hakkab neid teatud suunas langetama ning oksi tooma. Paisutab vett, kogub oksatagavara. Haab tajub valgust, niiskust, vibratsiooni, teatud lenduvaid ühendeid jm, ja tegutseb vastavalt: fotosünteesib, avab või sulgeb õhulõhesid, transpordib oma kehas toitaineid, valmistab kahjurite vastu teatud ühendeid jne. See on kummagi otsene läbikäimine.

Teisest küljest on iga olendi tegevusel hulk kaudseid mõjusid ja tema enda käitumist mõjutavad kolmandate olendite kaudmõjud. Kopra tamm muudab veerežiimi: vesi püsib kauem maastikul, suureneb aurumine, maheneb temperatuur ning see omakorda peletab ühed olendid ja meelitab ligi teised. Haava tegevus võib olla osa metsa moodustamise või hoidmise protsessist, mis pakub elupaika arvututele teistele olenditele: lindudele, loomadele, seentele, sammaldele, samblikele, mitmesugustele mikroorganismidele. Mets omakorda muudab vee-, temperatuuri- ja valgusrežiimi: soodustab aurumist ja vihmateket, hoiab enda all niiskust, mõõdukat temperatuuri jne. Iga olendi tegevusel on hulk kõrvalmõjusid ja ta osaleb suures hulgas seostes, mis ei pruugi olla tema otsese tegutsemise sihtmärk.

Piir otsese ja kaudse tegutsemise vahel ei ole mõistagi väga are. Nõnda võivad puud toita vähem edukat kaaslast, kes on kasvus maha jäänud, sest kui tema koha peal jääks metsa auk, siis on see kõigile kahjuks; siis on mõistlik jagada osa ressurssi ümber – mis ei pruugi olla puu esmane kaalutlus, aga mille ta võib lisada oma otsetegevuste vanikusse. Samuti on erinevusi otsese tegutsemise määras: kui algselt vetikas ja seen kohtusid, siis kumbki võis teise jaoks olla otsese tegutsemise sihtmärk, jäädes esialgu siiski fakultatiivseks; kumbki sai ka omaette hakkama. Ajapikku aga see läbikäimine muutus mõningates liinides nii tihedaks, et sai obligatoorseks, nii et samblikes ei saa neid hästi lahutadagi; nende otsene vastasmõju on nii tugev.

Keerukamate struktuuride teket evolutsioonis võibki käsitleda niimoodi, et osa kaudsuhteid saab otsesuhteks ning otsesuhted tugevnevad. Näiteks elu teke: ürgsupis toimus mitmesuguseid keemilisi reaktsioone, aga kui leidis aset autokatalüütiline sulgumine, nii et ühe reaktsiooniahela lõpp-produkt sai ühtlasi sama koguprotsessi algproduktiks, siis too kaudsuhe sai otsesuhteks ning kogu see autokatalüütiline tsükkel sai tihedamalt lõimitud, luues eeldused elule kui uue tasandi regulatsioonile. Või hulkraksuse teke: kui pärast raku jagunemist rakud jäid kokku või siis läksid küll lahku, aga said taas kokku, nii et nende otsetegevus üksteise suhtes tugevnes; kooslus lõimus tihedamalt kokku ja moodustas hulkrakse organismi. Tõsi küll, sääraselt eristunud otsesuhtestikul tekivad uue tasandi vajadused, nii et suur osa sellest tihedast läbikäimisest vajub hämarusse ning tervik sihib omi eesmärke, uue tasandi emergentseid otsesuhteid. Ma ei tea õieti, kuidas ma seedin või hingan; suurem osa mu tähelepanust on keskendunud minu kui organismiterviku ja inimisiku tegutsemise eesmärkidele.

Enne ja pärast

Inimesel on otsese tegutsemise väli väga avar. Seda on avardanud tööriistad ümbruse mõjutamiseks ja tajumiseks (pihukirves mõjutab materjali teatud moel, aga pakub ka eripäraseid tajusid) ning samuti sümbolisüsteemid kogukonnaliikmete vastastikuseks mõjutamiseks (mõistagi keel, aga juba ka varasemad žestide ja ilmete mustrid, mis pole kuhugi kadunud). Huvitaval kombel on tehislikkus seostatud rohkem esimese kui teisega. Me võime küll öelda, et keel on tehislik ses mõttes, et keelemärgid on konventsionaalsed ning et keeleliste vahenditega loodud asjad – näiteks luuletused, romaanid, pressiteated – on tehislikud, aga tehislikust rääkides peame prototüüpselt silmas pigem tööriistade abil ümbruses tegutsemist. Keel kui kogukonna liim on vist saanud inimesele nii loomulikuks.

Tähtis osa inimese otsesest, „tehislikust“ tegevusest on aga suunatud sellele, et saavutada teatav kaudne, „loomulik“ tulemus, uusloomulikkus. Sportlane teadlikult, meelega, pingutades lihvib oma sooritust, et saavutada loomulik laabumine. Viiuldaja arvutute harjutamiskordadega häilib oma oskusi, et saavutada sujuvus. Selles sujuvuses ehk justkui-loomulikkuses ei eendu ükski tegevus eraldi otseselt sihitud eesmärgina, vaid tegevus justkui vallandatakse – teivashüppaja alustab hoojooksu, viiuldaja astub lavale –, misjärel sooritus järgneb olulisel määral iseenesest, omasoodu, loomulikult. Sooritaja moduleerib siis tegevust kõrgemal tasandil: mitte laadis „pane käsi sinna“, „säti sõrm niimoodi“, vaid sobitades kehatervikut vahetumate ja kaudsemate ümbruse elementidega (teivas, viiul; tuul, staadion, kontserdisaal, publik, teivashüplus, muusika). Siin paistab olevat struktuur loomulik > tehislik > loomulik. Inimene on loomuldasa õppinud istuma, astuma, käsi liigutama. Seda harjutatakse teatud moel edasi (näiteks teivashüpe, viiulimäng). Tehislikult, kunstlikult arendatakse oskust. Kuni saavutatakse uus loomulikkus, sujuvus.

Nagu ütles IX sajandi chán-munk Qīngyuán Wéixìn 青原惟信, et „Kolme­kümne aasta eest, enne kui ma hakkasin chán’i harjutama, vaatasin, et mäed on mäed ja veed on veed. Kui ma olin ise näinud ja kogenud, siis jõudsin kohta, kus nägin, et mäed ei ole mäed ja veed pole veed. Aga nüüd olen jõudnud selle kehastamiseni ning näen jälle, et mäed on lihtsalt mäed ja veed on lihtsalt veed.“² Mägi „pärast“ on justkui sama mägi, mis „enne“, aga ometi on ta hoopis teine.

Lähemalt vaadates polegi siin edasi­minekut ühelt tasandilt teisele, vaid pigem on looduslik/tehislik olemas igas faasis: igas faasis on ju midagi otseselt tähelepanu all (tehis) ning tegevusel on kaudmõju, annab mingi tervikefekti (looduslik, loomulik). Liikumine toimub siis pigem ühelt looduslik/tehislik tasandilt teisele. Alguses on selge vahe otse- ja kaudmõju vahel, loodusliku ja tehisliku vahel: oskan vabalt istuda ja astuda ja käsi liigutada, aga vaevaliselt hoian teivast, raskustega leian viiulil õigeid noote ja tõmban poognat niimoodi, et see kõrva ei kriibi. Ajapikku need sulavad tihedamalt kokku: ma avaldan otsemõju rohkematele tegevuse aspektidele, suudan korraga silmas pidada rohkemaid detaile. Mu sooritus muutub sujuvamaks, asi „tuleb paremini välja“. Meisterlikkuses ei pruugi pingutusemoment kaduda, kuid igal juhul on tegutsemise otsesed eesmärgid nii hästi üksteisega läbi põimunud ja mitmekesiselt seostatud ümbrusega, et see on justkui looduslik, loomulik. Selles loomulikkuses on lihtsalt koos rohkemad tehislikud kaalutlused, tegutsemise ja tajumise peenemad nüansid.

Kooslooming

Alguse juurde tagasi tulles saaksime niimoodi eristada tehislikku ja looduslikku ka teistes olendites peale inimese: üks on tema otsene vastasmõju ümbrusega, teises väljenduvad kaudmõjud. Ning me saaksime tehislikkust ja looduslikkust inimeseski paremini mõtestada. Tehislikkuse häda on läbi aegade eri kohtades tajutud sellena, mis kammitseb inimese tähelepanu teatud üksikmõjudele ega lase tal arvesse võtta kaudsemaid vastasmõjusid. Kui n-ö inimene on hingamispäeva jaoks, mitte vastupidi. Vahel ausust ja siirust aetakse segamini säärase jäiga kitsarinnalisusega. Sa oled rõõmus oma ilusa kampsuni üle, aga ma ütlen ausalt ja siiralt, et see kampsun on jõle, tekitades sinus tarbetut meelehärmi ja arvestamata kaudsete tagajärgedega. See repliik võis olla viimane piisk sinu karikas, sa lähed ja pood end üles. Või annad mulle vastu vahtimist. Ehtne ausus, siirus ja viisakus on seevastu looduslikud ning peavad silmas peenemaid ja kaudsemaid mõjusid.

Kui me räägime säärastest pool-looduslikest kooslustest nagu puisniidud, siis on tegemist otsemõjuga ehk tehislikkusega, mis kaudselt ehk looduslikult annab suure mitmekesisuse – suuremagi kui ilma säärase sekkumiseta. Aveliina Helm nimetab selliseid kooslusi kooslooduslikeks.³ Nõnda nagu meisterlikkuse puhul me võtame arvesse kaudmõjusid ning moduleerime oma uut looduslikkust kõrgemal tasandil, samamoodi ka kokkupuutel loodusega saab võtta arvesse rohkem seoseid, keerukamaid suhteid, mittelineaarseid protsesse, nii et me loome ümbruse ja ümbritsejatega kooslooduse. Nõnda nagu algaja sportlase ja muusiku puhul, samamoodi on ka üldises plaanis tehislikkuse häda suuresti selles, et me suudame tähelepanu pöörata ainult vähestele asjaoludele, taotleme väga kitsaid eesmärke, otsemõju, vahetut kasu ega oska seda suhestada seda laiemate seoste ja kaudsemate mõjudega, nii et me vahendatult peame sageli hoopis kahju taluma. Nõnda näiteks võime kitsa otsemõjulise tegevusega küll saada lühiajalist majanduslikku kasu, kuid hävitame selle käigus liike ja kooslusi ning paiskame keskkonda nii palju reostust (sh süsihappegaasi), et see kaudselt ohustab meie toidulauda ja ähvardab muuta meie elukeskkonda drastiliselt halvemaks.⁴ Teisisõnu, küsimus ei ole selles, et kuidagi kaotada ära tehislik (mis siinse artikli terminites on võimatu), vaid kuidas inimtehnika puhul arvestada kaudmõjudega ning seeläbi sobitada seda paremini olemasolevasse loodusse. Ehk et kuidas tegeleda koosloominguga: nii inimesed omavahel, inimesed teiste olenditega kui ka muude keskkonnateguritega.