Juutuuber Tavakodanikust Naiste­rahvas avaldas umbes kuu aja eest oma kanalil tunnipikkuse analüüsi „Tõnis Sildaru ja kehaline väärkohtlemine“, kus ta teeb hirmutava ja faktipõhise sissevaate Henry Sildaru kägistamise juhtumisse, millest on olemas nii foto, salvestised kui tekstisõnumid. Kohustuslik vaatamine kõigile, aga spordiajakirjandus oli kahtlaselt kuss ja ei teinud kuulmagi käsitlust, mis põhines objektiivsetel faktidel, mitte tüli osapoolte emotsioneerimisel. Selle asemel on viimasel kuul selles valdkonnas pigem tohutult suureks puhutud Kersti Kaljulaidi tagandamise juhtum Eesti Olümpiakomitee juhi kohalt. See sai alusetult palju leheruumi, sest kirjutajad tajusid seda suures osas võiduna nn liberaalsete väärtuste üle, mida kehastas Kaljulaid. Naine meeste territooriumil nuhkimas, kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha. Juhtumid on ju väga sarnased: naised-lapsed pidagu lõuad, karm mehekäsi paneb paika, kuidas asjad on. Raha peab peale voolama ja igal medalil on kaks külge, mis on täpselt ühesugused – säravad.

Kui Sildaru-saaga esimene šokeeriv video suudeti suurema (aga inimlikus plaanis vähem olulise) EOK skandaaliga kinni mätsida, siis sel esmaspäeval avaldas Tavakodanikust Naisterahvas saaga teise osa, pooleteisetunnise video „Tõnis Sildaru ja vaimne väärkohtlemine“. Seda on refereerinud ka mitmed tavameediaväljaanded, kes oleksid võinud selle loo ise esimesena avaldada, aga jagaminegi on võit. Esimese osaga võrreldes on see väga raske vaatamine-kuulamine. Varasemast veel selgemini jõuab kohale see, kui julge ja põhimõtte­kindel peab olema üks noor tüdruk, kes suudab 16-17 aasta vanusena argumenteerida sõimava isaga, kes on loonud oma lapse ümber pideva psühholoogilise töötlemise ja terrori fooni. Ja sellest veel vaimselt ühes tükis välja tulla? Pisut uskumatu. Eks nüüd ole näha, kas spordiajakirjanduse kurdistav vaikus jätkub. Loole reaktsiooniks on ühismeediasse siginenud seisukohad, et lõpetame juba ära need jutud. Huvitav, et enne, kui noort naist rünnati, ei nõudnud lõpetamist keegi.

Mis see minu kui kulturniku asi üldse on, mis spordis tehakse? Pole ma ju ise professionaalne sportlane ega tohi Kaljulaidi pihta suunatud kriitika põhjal neis küsimustes üldse sõna võtta. Võib-olla ma ei tunne spordi­poliitika peensusi, aga inimõigused on meie kõigi teema. Küsiks pigem vastu: mis paganat on viga Eesti sportlastel, spordifännidel ja funktsionääridel, et sportlik saavutus pühendab iga abinõu? Miks on vaja õigustada vere­dopinguga saadud kuldmedaleid – spordiringkondade absurdset ring­kaitset selles küsimused näitavad hästi kaks eelmise aasta teledokki, „Kindral“ ja „Mati Alaver – valgusest varju“* – ja lapsekägistamisega teenitud hõbedat?

Milline hind on järgmisel kullal ja kes peab selle nimel peksa saama? Mind ei huvita see, kui mõni katki treenitud noor suudab Hiina meetoditega tõusta hetkeks maailma tippu, vahendeid valimata. Olulisem, et Eestis kasvaksid õnnelikud, terved noored, kes tahavad siin elada. Vigastused ei ole füüsilise vormi lahutamatu osa.

Ma arvan, et sellest rääkimine on minu asi, meie kõigi asi. Vastasel juhul võtan sportlastelt õiguse võtta sõna kultuuriteemal, kui pole mingit arvestatavat saavutust selles vallas ette näidata.

* „Kindral“, Mihkel Ulk, 2025; „Mati Alaver – valgusest varju“, Raivo Maripuu, Vladlen Pobjaržin, 2025.