Tallinnas aprilli lõpus toimunud uue metsaseaduse vastase protestimarsi järel täitus ühismeedia üleskutsetega protestimise asemel metsa istutada. Jätan siinkohal kõrvale nende kommentaaride patroneeriva tooni, millega püüti mure väljendamist taandada informeerimata emotsionaalsuseks. Meele avaldamine on demokraatia normaalne osa. Huvitavam on peatuda väljendil „metsa istutama“. Selles väljendis peitub kogu maailmavaade ja metsaarutelude eri osapoolte lõhe sügavus.

Mis on mets?

Ökoloogi kõrvale kõlab üleskutse „mine metsa istutama“ umbes samamoodi nagu ettepanek istutada järv või rajada soo. Puid saab istutada. Puistut võib rajada. Aga metsa ei saa istutada. Mets ei ole puude summa, nagu linn ei ole majade summa ega ühiskond inimkehade kogum. Mets on elus süsteem, mis sünnib aeglaselt, katkestuste, lagunemise, juhuse ja uuenemise koosmõjus. Kuidas istutada musträhne, ilveseid, torikseeni, habesamblikke, metsakuklaseid, mükoriisat, mullastikku, niiskusrežiimi, varje, valguslaike, õõnsusi, mahalangenud puid ja sajandite vältel kujunenud suhteid? Selline küsimus ei ole tegelikult retooriline.

Väljend „metsa istutamine” reedab antropotsentrilist suhet loodusega. Selles peitub eeldus, et inimene seisab loodusest kõrgemal ja võib ökosüsteeme oma tahtmise järgi rajada, ümber tõsta ja asendada. Samasse kategooriasse kuulub väljend „metsa kasvatatakse kirvega“. Mets ei esine sellises suhtes partneri ega iseseisva elusüsteemina, vaid objektina, mille inimene paneb toimima umbes samamoodi nagu masina või kaevanduse. Niisugusel kujutlusel on taga pikk kultuurilugu. Lääne mõtlemises on see seotud ideega inimesest kui loodu valitsejast, mille ühe allikana võib näha ka kristlikku pärandit. Ettekujutust, et kõik loodu on inimese käsutuses. Ma ei soovi siin langeda usulisse poleemikasse, vaid juhin tähelepanu, et see arusaam elab edasi meie keeles, seadustes ja majanduslikes kujundites. Kui me räägime metsast kui millestki, mida inimene lihtsalt istutab, siis räägime ühtlasi iseendast kui liigist, kes näeb endal õigust allutada loodus oma tahtmisele.

Puidu kui toorme saab puistust kiiremini kätte kui metsa kujunemiseks aega läheb. Pelleti jaoks piisab mõnekümne aasta vanusest puust, korralik ehitusmaterjal eeldab pikemat kasvamise aega. Aga ka siis ei pruugi olla sündinud mets selle sõna ökoloogilises tähenduses. Ökoloogile on toimiva metsa tunnuseks eri vanuses puud, suured puud, surnud puud, lamapuit, liigirikkus, rindeline taimestik ja võime hoida ning luua elupaiku teistele eluvormidele. Tööstusliku pilgu jaoks on surnud puu raisku läinud ressurss. Just siin jookseb üks metsavaidluse keskseid murdejooni. Küsimus ei ole ainult selles, mida ja kui palju metsast saab, vaid selles, mis asi mets üldse on.

Tehislik metsasõda

Seda vaidlust on aastaid esitatud nii, nagu oleks tegemist loomuliku ja vältimatu sõjaga. Ühel pool justkui metsaomanikud ja metsatööstus, teisel pool looduskaitsjad, ning kusagil nende vahel ametnikud, kes püüavad menetluse ja määrustega olukorda vaos hoida. Selline pilt on poliitiliselt väga mugav. Kui kõik on kõigiga tülis, siis ei teki liite, kes vaidlustaksid praegust üleraiumist võimaldavat metsapoliitikat.¹ Kui väikemetsaomanik ja looduskaitsja on pandud teineteist umbusaldama, siis ei ole enam palju neid, kes küsiksid, kelle huvides metsanduspoliitika toimib. Nii sünnibki tehislik metsasõda. Mitte lihtsalt eri arusaamadest, vaid nende erinevuste sihilikust ülevõimendamisest, poliitilisest hirmu ja solvumise tekitamisest.

Just hirm on selle vastanduse peamine mehhanism. Väikemetsaomanikule on aastaid räägitud, et looduskaitsjad tahavad tema metsale kehtestada piiranguid ja keelata lõpuks isegi oma pliidi tarbeks hagu toomast. See on olnud tõhus sõnum, sest puudutab korraga nii vara, väärikust kui ka kodu. Aga just selles peitub ka selle sõnumi küünilisus. Uuringud on näidanud, et keskmine Eesti väikemetsaomanik ei mõtle metsast sugugi ainult kui tulutoovast varast. Enamasti on tal väike, sageli pärandusena saadud mets, mis paikneb oma kodu lähedal. Ta väärtustab metsa kui puhkamise kohta, kriisivaru, maastiku osa, pärandit ning elupaika teistele liikidele. Ta ei taha metsa intensiivselt majandada. Väikemetsaomaniku tegelikud vaated on seega palju lähemal looduskaitselisele arusaamale² kui sellele tööstuslikule narratiivile, mille nimel teda mobiliseeritakse.

Puidukaevandus

Mets kaotab oma tähenduse, kui temast hakatakse rääkima ainult tihumeetrites, juurdekasvus ja raieküpsuses. Kui kogu elussüsteem taandatakse rahaks. See taandamine ei ole juhuslik, vaid ajalooliselt välja kujunenud. Arusaam jätkusuutlikust metsandusest sündis XVIII sajandi Saksimaa kaevanduspiirkondades, kus tekkis terav vajadus tagada kaevandustele ja sulatusahjudele püsiv puiduvoog. Hans Carl von Carlowitzi kuulus põhimõte, et raiuda tohib vaid nii palju, kui juurde kasvab, kõlas oma ajas mõistlikult ja see arusaam elab tänase päevani meie metsanduspoliitikas.³ Kogu metsasõja arutelu on püütud suruda üheainsa näitaja raamidesse, nii et tähelepanu kandub eemale metsa laiemalt tähenduselt ja sisuline arutelu sumbub detailide rägastikku.

Raiemahtude ja juurdekasvu tasakaalu hoidmise põhimõtte probleem ei seisne ainult selles, et sellest ei peeta enam rangelt kinni. Probleemiks on metsa määratlemine taastuva toormereservina. See vastab tehnoloogilisele vaatele metsale, milles mets on puupõld, kasvav puu püstine palk ja surnud puu märk laisast peremehest. See pilk ei küsi, millises seisundis on mullastik, kui palju on lamapuitu, kuidas liigub vesi või kui vastupidav on kooslus keskkonnamuutuste suhtes. Ta küsib, kui palju juurde kasvab ja kui kergesti saab selle metsast välja vedada. Nii saabki metsast puidukaevandus, mille puhul näib ainus moraalne kohustus olevat tagada, et pärast lageraiet uued puud maha istutataks.

Mets ei ole kaevandus, vaid elustiku võrgustik. Viiruste, bakterite, seente, samblike, taimede ja loomade pidevas vastasmõjus püsiv süsteem, mis ei saa kunagi küpseks, vaid on lakkamatus muutumises lõpmatult elus. Metsa muutumine on tema eluvorm. Mets ei püsi elus mitte sellepärast, et seal on palju puitu, vaid seetõttu, et seal toimivad aineringed, lagunemine, niiskusrežiim, varjutasemed, seemnete levik, õõnsuste teke, mükoriisa võrgustikud ja sajad muud vastastikused sõltuvused. Inimese majandus ei ole loodud seda valitsema ega seisa sellest kuidagi eraldi. Majandus on kõigest üks ökosüsteemi alamsüsteeme. See võib olla ebamugav ühiskonnale, kus mõeldakse loodusest kui lõpmatust ressursibaasist, aga ilma selle tõdemuseta ei saa me adekvaatselt rääkida ei metsast ega majandusest.

Seadused vs. elukeskkond

Metsavaidluse üks algpõhjus peitub meie seadustes. Metsaseadus defineerib metsa puittaimestiku või registrikande kaudu. Veelgi kõnekam on aga seaduse kohaldamisala, mis räägib maast, taimestikust ja loomastikust. See jaotus peegeldab maailmapilti enne mikroskoobi leiutamist XVI sajandil. Kaugelt enne seda, kui hakati mõistma bakterite, seente, arhede ning muu mikromaailma üliolulist ja keskset rolli elusüsteemides. Selles mõttes toetub meie metsaseadus endiselt tugevalt reduktsionistlikule looduspildile. Kui seeni ja mikroobe metsas juriidiliselt justkui ei ole, siis on väga lihtne kohelda metsa nagu puiduladu.

Meditsiini valdkonnast paralleeli tuues tähendaks see olukorda, kus arstid raviksid ainult luid ja nahka, kuid seened, baktereid, immuunsüsteem, ainevahetus ega vereringe tähelepanu ei pälviks. Kui nähtamatu jääb tähelepanuta, muutub nähtav petlikuks. Mükoriisa ei ole metsas vähetähtis kõrvaltegelane, vaid üks kesksemaid niiditõmbajaid. Seeneniidistik ühendab puude juuri, vahendab taimede vahel toitaineid, mõjutab mullast vee ja toitainete kättesaadavust, turgutab noortaimi ning aitab puudel stressiga toime tulla. Muld ei ole puude püsti hoidmiseks vajalik substraat, vaid keerukas elus kooslus. Kui seadus, haridus ja ametlik kõnepruuk seda ei tunnista, siis pole ime, et metsapoliitikas jääb nähtamatuks just see, mis metsa elus hoiab.

Mets loob elukeskkonda teistele palju suuremal määral, kui oleme harjunud enesele teadvustama. Puud ulatuvad juurtega sügavamatesse pinnasekihtidesse kui enamik rohttaimi ja toovad sealt toitaineid üles. Lehtede, okaste ja varise kaudu jõuavad need tagasi lagundajateni ja sealt edasi järgmiste elusolenditeni. Nii seob mets maapõue ja maapinnast tõusva elu üheks ringkäiguks. Surnud puu ei ole metsa hääbumise märk, vaid selle oluline tunnus. Kõdupuit hoiab niiskust, pakub elupaiku, toidab lagundajaid, kogub seemneid, loob idanemisalust, pakub toitu putukatele ja lindudele. See ei pruugi vastata meie metsakorralduse tavadele, aga see on viis, kuidas mets ennast ise korraldab.

Sama kehtib vee kohta. Puu ei vaja kasvamiseks lihtsalt mulda, vaid ka vett. Selleks et mullast kätte saada toitaineid ja elus püsida, peab ta laskma enda kehast läbi tohutul hulgal vett. Nii kujundab mets veetaset, aurumist, õhuniiskust, kohalikku kliimat ja lõpuks sademeidki. Mets puhverdab liigvett, annab kuivemal ajal niiskust välja, jahutab ümbrust, pidurdab äravoolu, puhastab vett ja hoiab maastikku tervikuna elamiskõlblikuna laiemalt kui kinnistu piir. Kui mets maha võtta, kaob korraga terve hulk nähtamatuid hüvesid, mida me võtame üldjuhul enesestmõistetavana. Üleujutus ei teki ainult liigsetest sademetest. Põud ei teki ainult sademete vähesusest. Maastik tervikuna koos sellel kasvava ökosüsteemiga osaleb ilma kujunemises. Ja mets on selle maastiku üks määravamaid elussüsteeme.

Kuivenduskraav võib paberil paista tehnilise abinõuna eesmärgiga muuta mets tootlikumaks. Tegelikkuses tähendab ta sageli loodusliku veerežiimi lõhkumist. Vesi liigub maastikult kiiremini ära, niiskusrežiim muutub, toitained kantakse kaasa, veekogud eutrofeeruvad, koos sellega muutub aga ulatuslikul alal kogu elustik. Kui mets lagedaks raiuda, maapind segi pöörata ja kraavidega läbi lõigata, siis ei kao ainult puud. Kaob suur osa maastiku vee puhastamise, niiskuse hoidmise ning äärmuslike sademete ja kuivaperioodide pehmendamise võimest. Need ei ole abstraktsed ökoloogilised tegurid, vaid ühiskonnale väga olulised hüved, mille kahjustamise arvet maksame me kõik looduskaitsele tehtud kulutuste näol.

Lageraie ei võta maha ainult puid. Ta lõikab läbi suhteid. Ta rebib katki seenjuurevõrgustikke, muudab valgusrežiimi, lõhub tuulevarju, hävitab elupaiku ning asendab sajanditega kujunenud koosluse. Kaardil ja registris võib mets pärast lageraiet endiselt alles olla, aga ökoloogiliselt on üks süsteem hävitatud. Seda tuleb öelda märksa selgemalt ja otsekohesemalt. Mets ei taastu pelgalt seetõttu, kui maatükile on istutatud uued puud.

Metsanduse traagika

Metsanduse traagika ei piirdu ammu sellega, et meil ei jätku tööstusele vajalikku puitu. Kui metsad enam ei seo piisaval määral süsinikku, kui elurikkus kahaneb, kui veerežiim on kahjustatud ja suur osa puidust põletatakse lihtsalt ära, siis pole tegu mitte üksnes loodushoidliku läbikukkumisega, vaid ka majandusliku lühinägelikkusega. Eestis on lastud kujuneda olukorral, kus kõrge lisandväärtusega tootmine peab toorme pärast võistlema energiatootmisega. Ligi kuuskümmend protsenti Eesti metsades kasvavast puidust suunatakse energia tootmisse. Soomes on sama näitaja alla kümne. See näitab, et tegu on poliitilise valikuga. Tagajärjeks on turumoonutus, mis soosib madalat lisandväärtust, kahandab riigi tulusid ja teeb lõpuks kahju ka neile ettevõtjatele, kes tahaksid puidust teha midagi enamat kui korstna kaudu lahkuvat tossu.

Sellises olukorras on eriti silmatorkav see, kui osavalt püütakse väikemetsaomanikku ja looduskaitsjat kujutada teineteise loomulike vastastena. Väikemetsaomaniku jaoks ei ole mets tavaliselt ainult tuluallikas. See on pärandus, kodumaastik, koht, kus käiakse ja kuhu kuulutakse. Just sellepärast on hirmu külvamine olnud nii tõhus. Kui inimesele veenvalt öelda, et keegi tahab tema otsustusõigust oma kodumetsa osas ära võtta, siis on lihtne panna teda kahtlustama kõiki, kes räägivad planetaarsetest piiridest ja kaitsealustest liikidest. Ometi ei ole looduskaitsjate sõnum kunagi olnud suunatud sellise metsaomaniku vastu, kes näeb metsas enamat kui palgikoormat.

Kõige nähtavam märk sellest, kuhu senine metsandusmudel on meid toonud, on metsalindude kadumine. Veel hiljuti ei pidanud ükski tõsiseltvõetav metsaomanik võimalikuks raiuda lindude pesitsusajal. Peeti elementaarseks, et metsa üheks ilmseks tunnuseks on selles elavad linnud. Praegu nõuab väike, aga häälekas tööstuslik huvirühm endale õigust tappa pesitsevaid laululinde. See tähendab, et metsa ei mõisteta enam elukeskkonna ja teiste liikide olemasolu on talutav vaid seni, kuni see ei sega puidu varumist.

Kultuuriline ja vaimne ruum

Meie metsal on aga veel ka mõõde, mis ei mahu hästi ei bilanssi ega paindu ametkondliku arusaama järgi. Mets on eestlaste kultuuriline ja vaimne ruum. Meie pärimus, meie hiied ja ristipuud, meie vaikusekogemus. Meie keele kujutluslikkus on sündinud koos metsaga. Mets ei ole siin lihtsalt taust või vaade, vaid osa meie kultuuri omailmast. Ta on olnud sõjaajal pelgupaik, võõra võimu eest peitumise koht. Ka praeguses julgeolekuolukorras ei ole mets ja soo pelgalt loodusobjektid, vaid osa maastiku kaitsevõimest. Looduslik, tiheda alustaimestikuga mets on meie kaitseväge abistav tõke, vari ja peitja. See, mida ökoloogia väärtustab elupaigana, on kaitsepoliitika mõistes oluline kaitseliin. Kui meil ei oleks soid, metsi ja võsastikke, tuleks sama ruumilise pidurduse, varju ja raskesti läbitavuse saavutamiseks rajada mõõtmatult kallimaid tehnilisi lahendusi.

Nüüdisinimese närvisüsteem on kaugele maha jäänud tehnoloogia arengu tempost. Me vajame endiselt keskkondi, mis ei koosne ainult mürast, kiirusest ja vilkuvatest tuledest. Mets, nagu ka teised loodusmaastikud, rahustab meie meeli. Mets asetab inimese õigesse mõõtkavasse. Selles mõttes on mets ka sisekeskkonna korrastaja. Kui kodude, külade ja asulate ümbert kaovad metsad, siis ei kao ainult puidust tüved. Kaob ka kodutunne, rahu ja kogukondlik kuuluvustunne.

Seepärast on eriti jõhker mõte, et kogukonnad peaksid neile olulised metsad justkui iseenda käest välja ostma, kui nad tahavad, et need alles jääksid. Riigimets ei ole RMK omand, vaid ühine ruum, mille üle otsustamisel tuleb kaaluda enamat kui lühiajalist turuloogikat. Metsal on väärtus ka siis, kui ta ei paku meile parajasti ühtegi mõõdetavat teenust ega tooret. Majanduskeeles kõlab see lause peaaegu ketserlikult, aga just sealt peakski tõsine arutelu algama. Sest kui me ei suuda tunnistada, et mets on väärtus ka iseeneses, siis jääb kõik muu jutt kestlikkusest lõpuks vaid ilusaks jutuks aastaaruannetes.

Metsast puidu varumine ei pruugi vastanduda ökoloogilisele vaatenurgale. Aeg-ajalt toimuvad ka metsas looduslikud häiringud, torm murrab puid või laastab tulekahi metsa. Selliste looduslike protsesside jäljendamine, väikeste metsahäiludena puude langetamine, püsimetsandus on majandamise viisid, mis toovad omanikule tulu ega kahjusta metsa ökosüsteemi. Vastupidi, selline majandamise viis võib hoopis luua teistele eluvormidele elupaiku.

Metsapoliitika

Metsade liigintensiivse majandamise kahjud ei ole ainult majanduslikud, kui kohalikule puidutööstusele ei jätku enam puitu. Lageraietest tingitud kahjud peame ühiselt looduskaitsele tehtavate kulutustena kinni maksma. Mida enam on metsi lagedaks raiutud, seda enam on neid kusagil vaja kaitse alla võtta. Selles mõttes on väikemetsaomanike hirmudel justkui tõepõhi all. Kui Suur Peeter on oma moonakoti tühjaks söönud, siis jääb järele vaid see, mis on Väikese Peetri kotis. Kui kõigi teiste loodusressurssidel põhinevate ettevõtete käest nõuab riik tekitatud kahjude kompenseerimist, siis metsanduse puhul see reegel millegipärast ei kehti. Metsade intensiivselt majandajad tekitatud kahjusid loodusele ja ühiskonnale ei kompenseeri. Vastupidi, riigilt nõutakse kompensatsiooni, kui keegi jätab metsa raiumata. Kui kõigi teiste tööstusharude puhul kehtib reegel, et saastaja maksab, siis peab see kehtima ka metsanduse puhul. Liiatigi arvestades, et liigsete raiete tõttu pole meie metsad enam süsinikku siduvad, vaid emiteerivad. Maksude abil saaks sellisel juhul suunata metsandust loodusele soodsamasse vormi.

Metsasõja lõpetamise vastutus lasub valitsusel ja ministeeriumidel. Küsimus ei ole selles, kas mets või majandus. Küsimus on selles, kas me tahame elada ühiskonnas, mis lähtub teadmisest, et majandus seisab metsa, vee, mulla ja elurikkuse najal, või ühiskonnas, mis lühiajalise kasu nimel raiub selle aluse läbi. Eesti vajab metsapoliitikat, mis lähtub ökoloogilisest tegelikkusest, sotsiaalsest õiglusest ja pikast majandusvaatest. Peame jõudma ühisele arusaamale, et me kõik, metsaomanikud, looduskaitsjad, ametnikud, metsa- ja puidutöösturid, oleme huvitatud sellest, et Eesti mets oleks elurikas, terve ja kestlik.

Mihkel Kangur on Rakvere riigigümnaasiumi õppe- ja arendusjuht ning Tallinna ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi vanemteadur.