Head siinviibijad, armsad kaasnominendid, lugupeetud žürii, Naiskirjanduse Selts ja meie ettevõtmise lahke toetaja!

Minul, pikalt looklevate luulelugude punujal, on ometi keeruline sõnadesse panna seda elevat ja ülevat tänumeelt ning au, mida tundes ma siin praegu teie ees seisan! Olen rõõmus ja otsatult tänulik! Aitäh! See tunnustus on minu jaoks omamoodi kinnitus, et olen toiminud õigesti, kui olen lähtunud hinge tungist kirjutada – teinud seda igapäevatööle lisaks, igapäevaste toimetuste keskel ja sees olles; et olen püüdnud oma loometööga mõjuda innustavalt oma tütardele, näidates neile, et minul, emal, on tahe ja vajadus kirjatööga tegeleda, et see on oluline osake minust ja et igaühel võiks olla see isiklik miski, mis sütitab, haarab ja loob omaende telje.

See tunnustus annab mulle eneseusku, sisendab julgust jätkata valitud rajal ja omal häälel, avades lugejale just neid maailmu, mille kohta mu süda on öelnud: kirjuta, jäädvusta, jaga, lase lendu ja oota vaikses tänumeeles, mis sellest tagasi võib kanduda ja kajada! On ju autorile suurim rõõm see teadmine, kui adud, et su looming on tõesti kedagi puudutanud, pannud kaasa kõlama, ehk ka midagi muutnud ja paremaks teinud. Ei saa jätta mainimata, et tunnustusega kaasnev suur rahaline tugi annab teatava vabaduse, lisab võimalusi ja tõukab hoogu kirjaridade tekkele. Aitäh, hea žürii ja aitäh, Naiskirjanduse Selts ning auhinna sponsor!

Saanud teada, et mu luulekogu „Hele, tuisklev ja nimetu“ on valitud naiskirjanduse auhinna kandidaadiks, täitus mu sisemus heleda soojusega. Kuuldes teiste nominentide nimedest ja teostest, haaras mind aukartus ja tänumeel – olla sellises vahvas naiskonnas on mulle suur au. Olen lugenud tänavuste nominentide raamatuid imetluse ja uhkusega – kui häid kirjutajaid meil on, millised terased, tundlikud, julged, jõulised, elulised ja ausad kõlad neist tekstidest tõusevad! Vajalikud teosed tänasesse aega, tänasele inimesele. Midagi, millest kinni hoida. Kaaskirjutajad, kellele toetuda, sest tõsi – see on üllatavalt vajalik õlatunne, mille olemasolu olen hakanud nüüd tajuma, olles ise muidu pigem eraklikult kirjutav naine ja ema.

Laureaadiks saamise teade oli mulle tõesti üllatus! Süda lõi särama ning mu raamat, „Hele, tuisklev ja nimetu“, tegi riiulis rõõmsa pirueti. Esimesest õndsast ehmatusest toibununa jätkasin sealt, kust argihommik nõudis: võtsin märga pesu täis kausi ja läksin riideid õue nöörile riputama. Võin kinnitada, et sedavõrd ülevast meeleolust saadetuna pole siin varasemalt ükski särk ega sokk hommikutuule kätte kuivama asetatud. Sealt edasi kulgesid need kaks nädalakest nii, et kõikide toimetuste taustal on mu mõtted rännanud ärksalt selle tänase kõne radadel. Mõtte- ja loomeprotsess, mis küllap on tuttav ning ühendav kõigile naiskirjutajatele – käed-jalad oma loomulikus igapäevases eluhoidmise rütmis askeldamas ning mõte samal ajal ketramas ja sidumas sõnu lauseteks. Mis on minul, naiskirjanduse auhinna tänavusel laureaadil, öelda, mis on mul südames ja südamel? Mida ma soovin lahti mõtestada, millele mõtte anda, millest luua küsimuse?

Rahuhääl

Minu raamat algab pühenduse ja tänuliku mälestusega oma emale. Ema oli see, kes mulle ütles: „Mis iganes elu toob, ära kirjutamist jäta, see on sinu tee!“ Kannan seda julgustust endaga alati kaasas.

Mul on olnud õnn kasvada kodus, kus laste jaoks oli aega, laste jaoks võeti aega, kuigi argipäev polnud just kergete killast, ema toimetas nelja lapsega kodus ja hoidis koduilma koos ning isa tööpäevad venisid perele kindla tagala loomisel tihti pimedani. Aga ikkagi jäid õhtuti lastetoas kõlama ema ette loetud raamatud, mäletan põnevaid mänge ning üheskoos olemise hetki. Ja ikka leiti need hetked, kui sai sõita koos seenemetsa, maale ja ujuma, ootasime isa kojutulekut tänaval maja ees, sest teadsime – ta kindlasti jõuab veel meiega ka ujuma minna! Jõudiski.

Nüüd, ise lapsevanem olles, oskan seda pühendumust ja pingutust aina rohkem hinnata. Tänapäeva elu on pööraselt kiire. Inimestelt oodatakse ja nõutakse palju, me ise kipume oma latti aina kõrgemale seadma. Enda lapsepõlvest olen aga kaasa saanud ühe isemoodi rahuhääle tundmise. Seda rahuhäält ma armastan, see annab mulle jõudu ja suudan seda õnneks ka ise ikka esile manada ja kuulata. See hääl kätkeb endas teadlikku aja maha keeramise oskust. Sisetunnet astuda kõrvale seal, kus mingi võõras väline müra piitsutab edasi tormama. Eristama seda võõrast rütmi omaenda südametuksete mustrist. Rahuhääl tähendab väikeste asjade hindamist ja hoidmist, sest just neis peituvad tegelikult need avarad tähendused, mida endaga kaasas kanname ning edasi saame pärandada. Rahuhääl on kulgemine aeglases rütmis, väikese lapsejalaga samas tempos, toetades ja julgustades enda kõrval astujat. Olen püüdnud sellist taju ja vaadet ka oma raamatus edasi anda, uskudes, et sellel võib olla muutev jõud. Jaga heledust ja see hakkab vastuvõtlikul pinnasel võrsuma!

Sest tean ja tunnen ka tumedust. Tülisid, mis tõusevad pingest, väsimusest ning ülestimuleeritusest ka seal, kus muidu sirutub armastus. Näen enese ümber püüdlikult ja ennastunustavalt tööd rügavaid naisi ja mehi, elu ja olme nõuavad oma, võetud lõivud kohustavad, vaja on ikka kiiremini ja kaugemale! Aga igal inimesel on kuskil taluvuspiir. Ja kui see piir vastu tuleb, tekib enamasti lühis. See lühis võib vallanduda väsinud emas, kel on koorem turjal ja kandami kergenemist ei paista kusagilt. Koduses maailmas toimuv ja lastega seonduv on jätkuvalt suuresti just naiste kanda, nii lihtsalt on. Meestel on selles nõudlikus maailmamudelis omad kandamid turjal. Naiste puhul on see killustatus aga intensiivsem, teravam. Tihti jagatakse end palgatöö, koduste tööde, laste ja seda kõike ühendava logistika ning pidevalt saja asja meelespidamise vahel. Naised ja emad on osavad, oskavad kiiresti ümber lülituda, keskenduda keset lahinguvälja ja tabada mitmel käel žongleerides ikka märki. Naine on tõesti tulehoidja – hoiab koduse ilma tulukest elus. Kui tuluke võbelema lööb või kipub kustuma, on see märk sellest, et tulehoidja enese leek on väsinud.

Sellele tumedas tujus emale jookseb lasteaiauksele vastu rõõmus laps, kes on ema juba aknast märganud, see on lapse jaoks nii oodatud hetk: ema tuli, ta saab rääkida oma päevast, nad lähevad koos koju! Aga ema mõtted on sompus, ta vaid mühatab lapsele, viskab talle tujutult kojuminekuriided ning käsib need ruttu selga panna, sest on kiire. Isegi õhtul on kiire … Näen, et selles lapses murdub just selsamal hetkel midagi. Mul on lapse pärast kurb. Aga hakkab kurb ka selle ema pärast, sest adun, et küllap on temas endas juba pikemat aega midagi katki. Tahaksin sekkuda, võluri kombel võtta seda kandamit vähemaks, anda neile aega juurde, sosistada rahuhäälel kas või midagi ogaralt lahket! Asjad võivad kergelt üle pea kasvada, selles mühisevas maailmas, milles praegu elame. Me vist enam ei adugi, kui varakult pannakse inimene sellesse rattasse vuhisema, millest igal sekundil kaikub: kiire, kiire, kiire! See süsteem töötab inimese loomusele vastu.

Ja ühel hetkel on seesama laps, kes siin löödult lasteaia koridoris seisab, ise lapsevanem ja pärast pikka tööpäeva jookseb talle uksel vastu tema oma laps. Kuidas ta käitub? Ma ei tea. Kas mina sekkusin? Ma läksin koju ja kirjutasin peagi ühe luuleloo.

Ühest teistsugusest hetkest kui just nähtu, põimisin sinna ühe mälestuse, mille tuum on teistes, heledates toonides ja kust kostab tasaselt, ent kindlalt mulle tuttav rahuhääl. Ja ma usun, ma tahan uskuda, et kui parajal hetkel õige inimene seda loeb, võib see ravida. Muuta midagi helgemaks. Rahu, milleni inimene jõuab omaenda väikeses (kodu)ilmas koos kõige lähedasematega, on püha ja vajab kaitset. Kirjutan rahu­häälest luuletuses „Pesitsusrahu“, aga oma eri ilmingutes kostab see ka „Kooskulgemistest“ ja mu teistest luulelugudest. Rahuhääl ei katke, kui vaid seda ise tähtsaks pidada, selle eest hoolt kanda ja seda oma lastele edasi anda. Minul pole võimu ühiskonnas väljakujunenud süsteeme muuta, elukallidust vähendada, palkasid suurendada, inimeste töö­koormust kergendada, pidurdada seda kiiret tempot, mis sunnib ka väikseid unesooje lapsi varajasel hommikutunnil voodist tõusma, sest vanematel on kohustus minna, et siis õhtul rabedana naasta, kuid mul on sõna, mul on mõte ja tahe ning nendel kolmel on jõud. Rahuhääl – ma püüan seda edasi anda, läbi kirja­ridade kõlama panna. Ja ma jätkan oma teed, sest mul on üks oluline julgustus hästi meeles.

Ja mina julgustan hoidma tule­hoidjaid, toetama naisi. Ka just kirjandusilma tulehoidjad, kes hoiavad leeki eredana. On tänuväärne, et just siin ja praegu seda teemegi, sest naiskirjanduse auhinna kaudu saab naiste hääl laiema kõlapinna, kostab kaugemale. Rolle ja ülesandeid on naisele ajaga aina lisandunud, õnneks ka vabadust ja võimalusi, kuid mingid asjad on juurpõimikus siiski samaks jäänud: kõigele muule lisaks hoiab naine ennastsalgava hoolimis- ja vastutustundega teda ümbritseva ilma korrapärast tiksumist.

Kodavere poetessi Mari Vallisoo luuletuses „Tuuline“ seisab igatsevate ja salapärasele Teisele mõeldud värsside vahel luulerida: „Kuid hoia end! Ja mind hoia, MIND.“ Olen ikka mõelnud, et neis pealtnäha pillatud lausetes peitub mingi väga tabav tõde, naiseks olemise paratamatu-vääramatu akord – enne teised, siis alles ise. Ja selles luulereas kaikuv palve, et ka hoidjat hoitaks, on õrn, kuid mõjuv, lausa lõikavalt. Aga hoidkem siis! Suur maailm, see väline, see väriseb ja vappub nagunii ning ähvardab mõraneda, väiksel inimesel on neid asju pea võimatu juhtida. Sestap hoidkem oma isiklikke ilmu ja nende hoidjaid, tulehoidjaid. Aidake kandamit jagada! Meie väikeste maailmade südamike najal see suur ilm ehk lõpuks püsima jääbki, vähemalt mulle tundub, et just selles hingitseb päästev lootus.

Lepituse lapitekk

Tahan veel rääkida sellest, kuidas kirjanduse jäädvustav, salvestav ning seeläbi edasikandev roll on just praegu ja just naiskirjanduse kaudu omandanud väga olulise tähenduse. Silmitsen naissoost autorite loomingut ja näen selles osavate kangakudujate meisterlikkust. Erinevad värvid, erinevad lõimed ja koekirjad. Igaühel oma muster, oma alguspunkt ja rada. Mulle tundub aga, et meil kõigil on ühtviisi hellalt pingestatud soov salvestada, jätta oma loominguga jälg millestki, mis ehk ühel hetkel võib olla kadunud, kuid mida peaksid teadma ja tundma ka edasised põlved – maailma sellisena, nagu me seda praegu tunneme ja tundnud oleme. Inimest sellisena, nagu me siin just oleme.

On see naiselik taju, tark vaist, et midagi on lõplikult muutumas ja möödumas, pöördumas nagu ilm ühel selgel pööriööl, kui tuul tegi järsu käänaku ja hakkas puhuma teisest ilmakaarest, tuues tuisku ja virmalisi? Kui seda praegust maailma võimalikult erisuguste lõngajuppide, erinevalt kostvate kirjaniku­häältega jäädvustada, siit nurga alt ja sealt nurga alt, siis ehk me märkame midagi, tabame miskit, mis varjatuks tahab jääda. Mõistame üksteist paremini? Lubame ennast mõista? Võib-olla aitab see mingid lahku triivinud poolused taas kokku viia. Leida lepitust, lahendusi. Palju väledaid nõelu oskuslikes kätes suudavad paigata ka paikamatuna näiva kanga.

Tähelepaneliku jälgijana, süvenenud ning tundliku pilguga vahendajana saab paigata ka igatsust, leina, valu ja hirme. Saab täita tühimikke. Laps on mulle kurtnud, et nägi unes hiiglaslikku drooni, mis lendas üle valge ülase­välja maja poole. Lohutan teda, et see oli vaid uni, kuid ise mõtlen samal ajal ärevusega hinges, et minu lastel on siin ja praegu see privileeg, et tegu on vaid unega. Teisal on see aga kipitav reaalsus. Kardan seda, me kõik kardame, ja selle hirmu tasandamiseks ma kirjutan. Kirjutan midagi sellist, mis viib lugeja hoopis teise aega ja ruumi, keset loodust, natuke ulmelisse olemisse, kus saab vaadata iseendale ja maailmale rahulikul pilgul otsa.

Niiviisi saab paigata ka loodust, näiteks seda hõredat vaadet, mis praegu kahjuks aina sagedasemaks muutub: muudkui rohkem, muudkui sügavamalt ja laiemalt ära hammustatud olematut metsa, tühimikku, kus puud ei seisa enam püsti vaid lebavad alistunult virnas. Kummaline mõelda, et ühel hetkel saab oma metsakohta jalutama minna vaid kirjaridade kaudu – nende kirjutiste kaudu, mille oleme mõnest metsatukast loonud, jäädvustades sellesse kunagise elu, mis seal lokkas. Minu Sirmikumetsa, millest kirjutanud olen, enam ei ole. Ütlen lastele, et näitan teile seda kohta, kus koos jalutasime, kui te tillukesed olite, pange silmad kinni! Ja loen siis neile ette luuleloo vanast hämarast ürgmetsast. Sellest saab üks igatsev jalutuskäik metsakoosluses, mida võib nüüdseks nimetada mälestusmetsaks. 

Mis see on, mida ma näen ja tunnen praeguste naisautorite loomingus – on see omamoodi võte ja salarelv, niiviisi osavõtliku tundlikkusega vaadelda, lasta nähtul enesest läbi minna ja settida, salvestada, alghelile vastu kajada? Sellele mõeldes kerkib mu silme ette pilt sellest, kuidas üks naine lasi kord eeskotta lõksu sattunud lehelinnu õue. Lind oli ärevil ja hirmul, peksles vastu aknaklaasi, ähvardades hukka saada. Ja see naine lähenes talle kindlas rahus, lausudes linnule ja iseendale tasaseid selgeid sõnu. Kindlameelse, ent õrna liigutusega võttis ta rapsiva linnu pihku ja lasi õue vabaks. 

Maailm seisab naiste õlul ning naised hoiavad seda kandamit hella jõuga. Kuid paraku ei tähenda see, et keegi või miski oma tegude ning mauramistega kogu seda kremplit ikka ja jälle rappuma ei nügi. Praegugi oleme väga selgelt selles punktis, mil meeleolud on rabedad ning nii isiklik kui ka üleüldine ärevus kogub aina jõudu. Ja mulle tundub, et just naiskirjandus on see nägija ja tegija, kes/mis püüab teha seda, mis on aegade algusest olnud osaks naise loomusest: hoida, hoolida, talletada, jagada, selgitada, ära seletada, korrastada ja kasida, parandada ja ravida, lippida ja lappida, näidata ette ja suunata, õpetada, meenutada, tuua pinnale ja valguse kätte, lepitada, lahendada, lohutada, raputada, siluda, armastada!, lasta kõlada südamehäälel ja klaaril kogenud tarkusel, kord tasase sisendusjõuga sosistades ja siis selgel kõlaval häälel hüüdes nii, et mets kajab kumisedes vastu ja maailm jääb ometi tasaselt kuulatama. Kui haaravalt erinevad on need naishääled, mis praegu kirjanduses kõlavad! Igaüks neist rääkimas oma lugu, oma värvide, kõla ja tunnetusega. Kokku moodustavad need mitmehäälselt lausutud loitsu, milles igal häälel on oma vajalik ja ainukordne roll, kehtestades iseend ja ühteaegu toetades kõrvallausujat. Eesmärk on ühiselt püha: mõista ja mõistetud olla, hoida seda, mis hoidmist väärib, ning osutada julge südamega sellele, mida on vaja raputada ja parandada, luua uuesti ja paremini.

Tänan siiralt kõiki, kes on mind mu kirjutamisteekonnal toetanud. Aitäh, armsad ja tublid kirjastus Hundi naised, kellega koostöös minu raamat sündida sai! Olen tänulik hea ja olulise sõna eest, mille mulle kunagi, päris avaldamisteekonna alguses, andsid Doris Kareva ja Asta Põldmäe Loomingu toimetusest! Mäletan ja hoian seda südames! Aitäh öistele kirjasõpradele, kes on mind ikka innustanud ja kellega on olnud sütitavaid loomingualaseid vestlusi! Suur tänu armas Koosa raamatukogu, kes sa oled oma kirjutava raamatukoguhoidja kiiksudesse suhtunud leplikult ja mõistvalt! Aitäh õele, et oled mu naisliini tugi number üks! Olen otsatult tänulik oma vanematele selle maailma eest, milles sain kasvada ja katsetada, ning selle sooja osavõtlikkuse eest, mida neilt saanud olen! Ja mu koduküla Meoma, sealne loodus ja rahu, mu oma pere ja pesakond, mu elukaaslane ja me kolm tütart, AITÄH teile inspireerimast ja mõistmast, et vahel on mul vaja ka öösiti öökullina kirjutada ja ümbritsevat elu luulelugudesse valada, see tung elab sügaval südames ja teisiti ma ei oska.

Ning loomulikult suur tänu teile, kogu naiskirjanduse auhinnaga igal moel seotud seltskond, kes te olete teinud ära nii suure töö, et asjad õnnestuksid! „Heleda, tuiskleva ja nimetu“ esmailmumisest möödub mai alguses täpselt aasta. Ja mul on väga elev meel, et saan siin ja praegu soovida talle taaskord: tuhisevat lendu ja ikka hea vaimu ligidal püsimist!

AITÄH!

Laureaadi kõnet saab kuulata Eesti Naiskirjanduse Seltsi Youtube’i kanalil.