Mõni nädal tagasi kirjutas Kunter Tätte Sirbi veergudel allovanemlusest ehk laste kasvatamisega seotud vastutuse jagamisest vanavanemate, õdede-vendade, onude-tädide, nõbude ning teiste lähemate ja kaugemate sugulastega. „Lapsele tähendab allovanemlus eelkõige püsivaid turvalisi suhteid ja selgemat kogukonnatunnetust,“ kirjutab Tätte mulle palju mõtteainet ja samastumisvõimalust pakkunud artiklis.¹

Minagi kogen oma pisikese tuumikperega vanavanematest kaugel elades igatsust hooletöö jagamise järele: küll oleks mõnus, kui keegi aitaks vahel aastasel põnnil meelt lahutada või kaheksa-aastast huviringi viia, rääkimata igapäevaolmega seotud väljakutsete lahendamisest. Päris keeruline on olla korraga lapsevanem, koduõpetaja, logistik, kokk ja koristaja ning samal ajal ka omaenda vaimsete püüdluste eest hoolt kanda!

Tegelikult on koos vanavanematega elamise kõrval, millega seotud problemaatikale Tättegi vihjab, veel üks võimalus, kuidas kergendada lapsevanemate koormat. Saa oma naabritega hästi läbi! Kes siis ei tahaks kasvatada oma lapsi nagu Bullerbys, kus kolme talu kuus last harvendavad koos naeripõldu, magavad lakas, käivad koolis ja vähke püüdmas ning saavad üldse omapäi hästi hakkama, jättes seejuures oma vanematele hingetõmbe- ja tööaega? Naabritega kokku hoides võib juhtuda imesid: näiteks meie väikeses nelja korteriga trepikojas elab seitse alla 14aastast last, kel käib hoovis oma salajane elu. Üheskoos või väiksemates seltskondades mängitakse mädamuna ja jalgpalli, süüakse õhtusööki, luuratakse üleaedseid, tülitsetakse ja lepitakse. Naabrid toidavad meie eemalolekul kassi, vastutasuks hoiame nende järeltulijaid, et nemad saaksid trenni minna. Minul endalgi oli lapsepõlves naabritädi Linda, kes hoidis mul silma peal, kui ma lasteaeda ei tahtnud minna või kui ema autokoolis käis. Sõin tädi Linda juures kolmapäeviti pannkooke, pikutasin tema peenramaal ja mängisin tema tütretütrega mädamuna, rääkimata sellest, et tädi õpetas mind õigesti lusikat hoidma. Nii et eriti hea õnne korral võib ka naabrist saada allovanem!

Naabrite head suhted laienevad muidugi vanemlusest kaugemale, ent ilma lasteta on naabritega tutvuda kaunis keeruline. Suure individualiseerimise käigus on korteriühistutel kaduma läinud komme koos heakorratöid teha, mis annaks võimaluse naabriga jutule saada. Selle asemel ostetakse sisse teenus, peaasi et kiiresti tänavalt tuppa jõuaks. Ka ühistu koosolekud toimuvad tihtilugu külmas koridoris või autoparklas ega soosi seetõttu lähemat tutvumist. Tasub meenutada, et veel hiljaaegu oli mõnes ühissaunaga kortermajas tavaks korraldada naabritega saunaõhtuid: koos viheldes leevendati ka ühiseluga kaasnevaid pingeid ning leiti lahendusi kommunaalprobleemidele. Kui naabriga sauna minna ei taha, oleks alustuseks tema nimegi hea teada!

Täpselt nii, nagu saab hoolida oma kodust, kodumajast ja -hoovist ning naabritest, võib kaasa elada ka oma ümbruskonna, asumi või linnaosa käekäigule. Toreda võimaluse annavad selleks linnaosapäevad: millal muidu saab võõrastesse hoovidesse legaalselt sisse piiluda või naabertänaval elava proua küpsetatud koogi kallal maiustada? Oma elu parima ramen’i sõin mullu Karlova kodukohvikute päevadel ühe suvalise maja ees Tähe tänaval ja nüüd vaatan seda maja hoopis teise pilguga! Tartu festivalil „Uit“ käänatakse linnaruum sootuks tagurpidi ning avatakse pealtnäha suvaliste paikade potentsiaal: olen näiteks sõitnud paadiga vana füüsikahoone basseinis ja vaadanud kunagise videokino ees televiisorist 1990ndate piraatfilme!

Ameerika politoloog Nancy L. Rosen­blum kirjutab raamatus „Head naabrid. Ameerika argielu demokraatia“, et just heanaaberlikud suhted on igapäevademokraatia alustalad, sest need põhinevad vastastikusel abil, austusel ning põhimõttel „ela ise ja lase teistel ka elada“.² Lõppude lõpuks ei seisne demokraatia üksnes selles, et kord aastas korteriühistu koosolekul või valimiskasti juures otsus teha, vaid ennekõike selles, kuidas me üksteisega iga päev suhtleme.