Pea iga eestlane teab, et meie isamaa on jaotatud viieteistkümneks maakonnaks, mis on omakorda jaotatud paljudeks valdadeks. Vähesed mõtlevad sellele, kes need piirid paika pani ja kas neil on ka kahjulikke mõjusid.

Kui vaadata Nõukogude-eelset Eesti administratiivkaarti, on maakondade piirid teistsugused. Muidugi pole enam Petserimaad, millest kaks kolmandikku on praegu meie idanaabri ebaseadusliku okupatsiooni all, kuid on ka teisi erinevusi. Saja aasta eest polnud keegi kuulnud sellistest kohtadest nagu Jõgevamaa, Raplamaa või Põlvamaa. Need maakonnad tekkisid Nõukogude okupatsiooni ajal, kui 1950ndatel ja 1960ndatel teostati haldusreforme, et ühtlustada Eestit ülejäänud NSVLiga.¹ Kui me iseseisvuse taastasime, oli valitsusel suuremaid probleeme kui vabariigi haldusjaotuse taastamine. Nii jäidki kommunistide rajoonid püsima praeguseni.

Läheme nüüd ajas tagasi XX sajandi algusesse, aega enne maailmasõda ja Vene revolutsioone. Eesti oli sel ajal jaotatud kihelkondadeks. Kihelkonnad eksisteerisid ametliku haldusüksusena muinasajast 1917. aastani, kuigi nende olulisus hakkas kahanema juba XIX sajandi lõpul, kui tekkisid vallad. Muinasajal olid kihelkonnad palju iseseisvamad. Nende sõjaliste ja poliitiliste liitude kaudu moodustusid suured muinasmaakonnad nagu Ugandi ja Sakala. Pärast muistset vabadusvõitlust rajas katoliku kirik vanade muinaskihelkondade kohale oma kirikukihelkonnad.² XX sajandi alguseks oli sadakond kihelkonda, mille keskuseks oli kirik. Peaaegu igal kihelkonnal oli oma murrak. Üks tuntumatest näidetest on Kodavere murrak („Koda seie saed?“ „Laene tõss“³). Ka rahvarõivad, laulud ja tantsud jagunesid kihelkonniti.

Ajalooliste maakondade piirid kattusid kihelkondade piiridega. XX sajandi alguse haldusjaotus oli 150 aastat olnud stabiilne ja seetõttu on neil maakondadel suur kultuuriline ja ajalooline väärtus. Võrumaa on hea näide ajalooliste maakondade kultuurilisest väärtusest. 1917. aasta Võrumaad tuntakse tänapäeval Vana-Võromaana, sest sellel alal elavad tänapäevani võrokesed ja võro keele piir jookseb siiamaani mööda kihelkonna piiri. Nüüdseks on kihelkonnad tihti jaotatud mitme maakonna vahel, see põhjustab kihelkondade kultuuri hääbumist ja praegustel maakondadel on vähe kultuurilist väärtust. Maakond ei peaks põhinema ainult keskusel, vaid rahval, kultuuril ja loodusel. Esivanemate ja kohaliku maa ja looduse austamine on muistsetest aegadest saadik olnud eestlastele suur väärtus, kuid praegune haldusjaotus seda ei peegelda.

Võimalik, et peaks kaaluma arhailiste piiride ja kihelkondade taastamist (mõningate muudatustega). Algselt olid vallad väiksed, paarisaja elanikuga kihelkonna haldusüksused,⁴ kuid nüüdseks on vallad sama suured ja mõnel juhul vanade kihelkondadega samanimelised. Kui taastataks 1917. aasta piirid, oleks näiteks Otepää taas Tartumaa osa, millega see ongi olnud muinasajast saadik tihedalt seotud. Ka kõik Võrumaa kaheksa ajaloolist kihelkonda oleksid ühes maakonnas ja võrokesed ei oleks jaotatud Valga-, Põlva- ja praeguse Võrumaa vahel. Kui Helme anda tagasi Viljandimaale, oleks Mulgimaa ühes maakonnas. Selline lahendus oleks hea ka seetõttu, et kohalik pärimus tugevdab rahva sidet loodusega – inimesed oleksid motiveeritumad kohaliku looduse eest seisma.⁵ Veel üks muutus, millele võiks mõelda, on mõningate maakonnanimede muutmine. Juba kahekümnendatel mõeldi maakonnanimede eestistamisele. Viljandimaa asemel võiks olla näiteks väärika ajalooga Sakala ja Tartumaa asemel Ugandi. Eesti NSV n-ö tehismaakondade keskused nagu Rapla, Põlva ja Jõgeva on kõik väikelinnad (~5000 elanikku), millel pole eriti tagamaad, kuid vanad maakonnakeskused nagu Viljandi, Võru ja Rakvere on kõik mitu korda suuremad (10 000+ elanikku). Eelmainitud maakonnakeskuste kaotamine on olnud arutlusel ka 2050. aastaks teostatava riigi üldplaneeringu koostamisel, kuigi selles konkreetses juhtumis otsustati selle vastu.⁶

Vanadel piiridel on muidugi omaette probleeme. Saja aasta tagused maakonnad olid palju suuremad kui praegused – Tartumaa näiteks ulatus Valgast Peipsi järve põhjakaldani. Tartumaad saaks muidugi jaotada pooleks mööda Tartu keele murdeala ja moodustada lõunaosast Ugandi maakond ja põhjaosast Vooremaa, maakonnad oleksid ka siis väga ebaühtlase suurusega, kuigi Tartumaa suurust saaks vabandada sellega, et see on suur tõmbekeskus. Veel üks probleem on seotud Võrumaaga. Kui taastada Vana-Võromaa piirid ja Võrumaa kaheksa kihelkonda, jääks üle Setomaa. Paraku ei saaks Setomaa eraldi maakond olla, kuna selle alad pole omavahel ühenduses ja selle ainuke linn on Venemaa poolt okupeeritud. Erinevalt 1917. aasta haldusjaotusest peaks Hiiumaa jääma eraldi maakonnaks, sest kui Kärdla kaotab maakonnakeskuse staatuse, võtab Hiiumaa elanikel pool päeva, et lähimasse maakonnakeskusse jõuda. Samuti tekib probleem Valgamaaga, mis on Eesti haldusjaotuses nii-öelda võõrkeha – selle alad on ajalooliselt kuulunud Viljandi-, Tartu- ja Võrumaale. Kui need alad nii ära jaotada, jääb üle oluline raudteelinn, mille üle oleksid Eesti ja Läti sada aastat tagasi peaaegu sõtta läinud ja mida on raske ühtegi maakonda paigutada.

Et säilitada meie rahvakultuuri ja taastada võimsad ajaloolised maakonnad, tuleks teha haldusreform, millega eemaldataks enamlaste konstrueeritud piirid ja taastataks kihelkonnad ja arhailised piirid, mis austaksid meie rahva ajalugu, kultuuri ja identiteeti. Sellist haldusreformi oleks keeruline teostada, kuid sidemed, mis ühendaksid inimesed oma kohaliku looduse ja kultuuriga, kaaluksid üle probleemid, mis sellise reformiga kaasnevad. Kuigi venelaste võimu all tehtud maakondadel on aastate jooksul tekkinud omaenda identiteet, ei tohiks see tühistada sajandeid ja mõne maakonna puhul tuhat aastat kestnud süsteemi ja jaotust. Praegu on maakonnad lihtsalt statistilised üksused ja neil pole oma valitsust ega järjepidevust. Maakonnapiir võiks olla enam-vähem muutumatu, ei pea olema nii, et üks vald soovib liituda teise maakonnaga ja iga paari aasta tagant nii kergelt neid piire muudetaksegi. Paraku ei taha pärast 2017. aasta haldusreformi keegi enam haldusreformist midagi kuulda. Sellega viivitati aastaid, ja kui see lõpuks tehtud sai, oli tulemus selline, et peaaegu keegi ei olnud rahul. Pika omavalitsuste liitmisprotsessi tagajärjel puudub igasugune ühtne süsteem. Haldusüksused on suvaliselt jaotatud valdadeks ja linnadeks, mis on sageli seda vaid nime poolest. Ühtset süsteemi ei saavutatud, sest eri asutused (päästeamet, politseiamet, RMK jt) kasutavad endiselt oma jaotust. Piisab kui vaadata 50 kilomeetrise läbimõõduga Pärnu linna mõistmaks, et mingit head lahendust ei tulnud. Seda enam võiksime paremini teada oma pärimust. Eestlased on lõppude lõpuks ikkagi maarahvas ja me ei tohi unustada, kus on meie juured.

Hüüp Sepp on Tartu erakooli 9. klassi õpilane.