Hõlpsasti võib juhtuda, et esietendusest saadud mulje mängib teatrivaatlejale vingerpussi. Sel juhul võtab võimust kerge pettumusevirvendus. (Ja ma ei pea silmas aia taha läinud lavastusi, mõistagi tuleb ette noidki, mida pole vähimatki põhjust uuesti vaadata.) Juhtus nii, et „Don Quijote“ esietendusel Südalinna teatris olin kenakeses segaduses. Pärast murdsin tükk aega pead, miks nõndamoodi läks. Küllap raiskasin saalis liiga palju energiat eelarvamusele või kujutelmale, justkui peaks don Quijote elustumine laval kandma piigina teravat, ilmselget sõnumisihikut tänapäeva. Kuna kramplik kontseptsiooniihalus ei ole mulle omane, olin mitmekordselt nõutu. Võib-olla eksitas mind ere mälupilt Daniil Zandbergi jõulise poliitilise alltekstiga lavastusest „Sinel“ (Eesti Noorsooteater, 2022). Kuigi arukam olnuks keskenduda hoopis kahe lavastuse ühisosale – atraktiivsele ja fantaasiarikkale visuaalteatrile.
„Don Quijote“ 22. märtsi etendus tundus ja küllap oligi terviklikum, sujuvam. Oskasin juba ise ka sulanduda lavastuse stilistikasse, kus õhulisus tasakaalus südamliku naivismiga. Rullub ju näitelaval lahti muinaslugu, turvises rüütel ratsutab papist hobusel ja tema kannupoiss eeslil, nende teele ilmuvad kõiksugused maskid, siluetid, inimnukud, maastikud, lossid, viirastused … Elasin kaasa Kurva Kuju rüütli seiklustele ses esteetiliselt võluvas maailmas. Kummatigi jäi veelgi kripeldama sisemine kahtlus, kas suudan adekvaatselt lahti muukida lavastuse salakoodi. Ent õnneks saabus mõistmine: vaja on intuitiivselt usaldada nukkernaljakat poeesiat.
„Don Quijote“ kavalehel annab nimiosatäitja Aleksandr Ivaškevitš publikule soovituse: „Sisenege teatrisse avala hingega. Lihtsalt vaadake, tundke ja mõelge. Oma elus mõistame me liiga sageli kohut, anname hinnanguid, aga teatris tuleb õppida vastuvõtlikkust. Kui võtsid vastu – hea; kui mitte – täna lihtsalt polnud „minu teema“. Ei ole vaja kohe teatrile „diagnoosi“ panna. Ja veel – lubage endal vahel lihtsalt lõbutseda. See on samuti suur oskus.“
Siinkohal võiksin vastu väita, et diagnoosi panek ongi teatrist kirjutaja sotsiaalne roll. Parafraseerides Tom Stoppardit: „kriitikud, inimeste vastandid“. Aga lapsemeelse usaldusega mängu sisse minek on paeluvam, hingele tervendavam kui pelk hinnangu andmine.
Kavalehel pole otsesõnu kirjas Miguel de Cervantes Saavedra romaani dramatiseerija, aga selge, et selle pöörase töö on teinud lavastaja Zandberg ise. „Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast“ on teos, mille sündmustikku on lavaaega koondada keeruline. Tundus, et lavastuse üks eesmärk on vältida liiga tuttavaid motiive, mis seostuvad pigem muusikaliga „Mees La Manchast“ kui Cervantese algtekstiga.
Üks erandlik krutski ses lavailmas on. Teatrisaali sisenedes püüab pilku salapärane härra, kes vasakul pool lavaservas kõnnib kogu etenduse vältel ja ka vaheajal jooksulindil. Jevgeni Kravetsi roll, too omapärane tüüp, on ainus võõrituslik tegelane, üksiti jutustaja või kommentaator, kes kumedal mikrofonivõimendusega häälel lausub peatükkide pealkirju. Esietendusel, kui mu istekoht oligi vasakul pool, nõudis sammuv mees ülemääragi tähelepanu; vaheajal juhtusin kuulma arutelu, mitu kilomeetrit näitleja etenduse jooksul läbib. Aga kes see persoon ikkagi on? Millist tähendust tema sooritus edastab? Äkki peaks siit otsima viidet spordikultusele, mis tõrjub rüütliromaanide lugemise? Ei, see ei klapi, romaan „Don Quijote“ on sammujale tuttav. Kui Kravets kummardades isepäiselt, nurgeliste robotlike liigutustega tantsima puhkes, tugevnes sild nüüdisaega. Kommentaatori hääle jahe saatusehoovus ja kiretu distants avaldab muljet. Teist korda vaadates kõndiv härra enam nii tugevalt ei domineerinud.
Ülejäänud seitse kõrvalosalist liiguvad laval vilkalt ja vaimukalt rollist rolli, olles nimitegelase ja ta ustava kannupoisi teekonnal vajadusel märkamatuks sulanduv „hall mass“, siis taas värvikad tüübid, kes rüütli teele katsumusi veeretavad, kiusavad, pilkavad, õrritavad. Südamega tema poolt ei ole keegi, nii kiirgab suhtumisest tähendusi.
Visuaalselt on lavamaastik ja tegelaskond vallatult pilkupüüdev, mängleva ja salapärase õhustiku loovad kunstnik MO-LU (Aleksandr Mohhov, Maria Lukka), valguskunstnik Anton Andrejuk, helilooja Markus Robam. Läbivalt leidlik on liikumisjoonis, nõtke koreograafia. Iseäranis don Quijote liigutustes, olgugi neis mänglevat kohmakust, heiastub hinge tantsulisus. Misanstseenid pakuvad pidevalt üllatusi. Pildiliselt lummavaim on unenäoline stseen teises vaatuses, mil don Quijote ja Sancho kerkivad luulelisest udulaamast, nad viivleksid kui õhus, maa ja taeva vahel. Publik ahhetab lapselikus rõõmus. Ses unepildis pöördub isegi sammumees korraks seljaga saali poole, jääb muinaslooga silmitsi.
Aleksandr Ivaškevitši don Quijote ja Dmitri Kordase Sancho Panza koosmäng on lavastuse telg. Need kaks on vahvad lavapartnerid, teineteist hästi tunnetavad ja täiendavad, rollikohaselt kontrastsed, samas aimatavalt sarnase huumorimeelega. Meenus nende kauaaegne koosmäng legendlavastuses „Viis õhtut“ (autor Aleksandr Volodin, lavastaja Aleksandr Kladko, esietendus 2011); samuti vaimukad isa ja poja momendid lavastuses „Teatrimees“ (autor Thomas Bernhard, lavastaja Mindaugas Karbauskis, Publica Production 2025). „Teatrimehe“ juurde pöördun veel tagasi, muuseas, ka see lavastus pakkus tõelise elamuse teistkordsel vaatamisel.
Esietendusel hõrenes pinge teises vaatuses, kui don Quijote ja Sancho Panza teineteisest irdusid, kumbki omapäi tegutsedes. Sancho kuberneriamet saarel, ta õigusemõistmise mõistulood mõjusid omaette numbritena. Teist korda vaadates toimisid paralleelstseenid ladusamalt. Sancho Panza arusaam, et vabadus on olulisem kui võim, haakub Kurva Kuju rüütli idealismiga. Don Quijote ja Sancho taaskohtumine on aga eriliselt rõõmustav.
Kummatigi toonitab lavastus, hoolimata kahe teekaaslase sõprusest, läbivalt don Quijote üksindust. Eelmainitud unenäoline pilt laieneb saali, kus rüütel publiku poole pöördudes otsib oma Dulcinead, keda ta ei leiagi. Ka viimases stseenis on don Quijote jäänud üksi.
„Teie aeg on saabunud …“ kuulutab saatuse hääl. Seda on lihtne mõista kui elutee otsasaamist. Vastuseks asutab rüütel end võitlema nähtamatute vastaste leegioniga, vehkides sinava taevalaotuse taustal mõõgaga vapralt ja graatsiliselt, kuni tema ja meie vahele langeb maamullakarva vahesein. Nii jääb kriipima avaram küsimus: kas on saabunud don Quijote aeg? Või peaks küsima teisiti: mis juhtub, kui hajub idealism, kui kaob headus, hääbub helge naiivsus?
Üsna haruldane on võimalus kõrvutada näitleja Aleksandr Ivaškevitši loometeel kaht sedavõrd nõudlikku ja isiksuslikku rolli nagu näitleja Bruscon lavastuses „Teatrimees“ ja don Quijote. Sisult on „Teatrimees“ peategelase lõppematu monoloog, aga see ei lahjenda peenelt sekundeerivate partnerite (Dmitri Kordas, Jekaterina Kordas, Aleksandra Budarina, Aleksandr Okunev) kaasamängimise lusti ja rõõmu.
Ivaškevitši kaks tegelast on esmapilgul nii eriilmelised. Teatri vang, näitleja Bruscon, on terav, torkiv, sarkastiline õiendaja, pealispinnal suisa despoot, kui kamandab oma perekonnaliikmetest näitetruppi. Ent eks ole seegi osake rituaalist. Brusconi enda kirjutatud, lavastatud ja peaosalisena etendatud näitemängu pealkiri „Ajaloo ratas“ muutub vargsi üha tähenduslikumaks. See ratas veereb, ligineb purustava hooga. Kui Bruscon otsekui muuseas võtab Hamleti poosi, näib tema žest argisel viivul koomiliselt kohatu, ometi välgatab läbi õhu eksistentsiaalne „olla või mitte olla …“. Don Quijote ei esita Hamleti-küsimust iialgi, vähemasti kuuldavalt mitte, tõeline rüütel ei saa endale lubada kahtlusi. Ent illusioonide ja loova hulluse vaekaalud on mõlema tegelase teema. Kummaski lavaelus pääseb mõjule Ivaškevitši aristokraatlik sarm ja musikaalsus: tekstiandmises ja alltekstis, viibetes, liigutustes.
Tagasi mõeldes tekib kahe lavastuse finaali vahel kummaline kooskõla. „Teatrimees“: kuigi Bruscon nõuab oma näitemängu finaalis täielikku pimedust, ei allu pärispimedus teatrimehe režiile ja tabab artisti ootamatult. Don Quijote, keda Ivaškevitš mängib heleda leebuse ja lapseliku imestamisvõime, humoorika jonnakuse ja õhkkerge, lausa hella kõrvalpilguga, jääb lõpuni truuks valgusele. Järelmõjus on kaks suurrolli idealistid, oma kutsumusele truud, hingelaadilt poeedid. Meenub Betti Alveri luuletus „Suurest haardest“.
Aga see ei ole enam artikli, vaid teatrirüütliromaani teema.
