„Courtisane“ on Belgias Gentis toimuv filmi­festival, mis tähistas sel aastal oma 25. tegevusaastat. Festivali huvitavalt koostatud programmi keskmes on eksperi­mentaalfilm. Sealne kollegiaalne atmosfäär on olnud nii sümpaatne, et oleme seda võimaluse korral ikka ja jälle külastanud. Festivali eelviimasel päeval tegime „Courtisane’i“ ühele asutajale Marie Logiele ja programmitiimi liikmele Stoffel Debuysere’le ette­paneku rääkida festivalist ja filmikunstist üldisemaltki.

On väga sümpaatne, et festivali võrgulehel pole filmide kirjeldamiseks kasutatud märksõnu. Kas on avaldatud survet sildid lisada?

Stoffel Debuysere: Festivali tiimil on väga avar arusaam sellest, mis filmikunst on ja olla võib. Suhtume aupaklikult nii konventsionaalsesse filmi kui ka kõigesse, mida nimetatakse eksperimentaalvormideks. Mulle, aga ka teistele, on see üks lai, lai skaala. Üks huvitavamaid asju on meile erinevate filmide ühisosa ning sel pole midagi pistmist sellega, kuidas teatud vorme sildistatakse. Meile meeldib erinevate valikute segunemine, nii et me toome välja seoseid või näitame järellaineid. Meile on filmikunst lihtsalt üks suur maailm – seoseid leiab ka väljaspool filmi­kunsti, muusikat või kirjandust.

Kui termin „kunstnikufilm“ Ühendkuningriigis esile kerkis, siis see ei tähendanud mulle mitte midagi.

Marie Logie: Jaa, see on sõna, mida on vahel hea kasutada taotlustes, ja mõnes kontekstis teeb asja inimestele arusaadavamaks. Mulle meeldib rääkida lihtsalt filmikunstist, kunstikest, filmitegijatest, kunstnike liikuvatest piltidest. Aga see on tore vaid siis, kui nende terminitega saab vabalt mängida. Belgias on Flaami Audiovisuaalkunsti Fond (VAF), mille alamkategooriast „Film Lab“ rahastatakse eksperimentaalseid formaate. Pole defineeritud, milles täpselt need seisnevad. Täitsa üllatav, kui palju vabadust seal on. Rahastajad pole vist kunagi „Courtisane’ilt“ palunud täpsemalt määratleda oma lähenemist või nägemust, kuhu see maailma filmi­kaardil kuuluma peaks.

Kust tuleb festivali pealkiri?

Logie: Selle süü võtan enda peale. (Naer.) See on tuletatud prantsuse court métrage’ist ehk lühifilmist. Meil oli festivali ava-aastal palju ajurünnakuid nimetamise teemal ja lõpuks jäime „Courtisane’i“ juurde. Ilmselt ei valiks meie tiimist praegu seda enam keegi, sest see tekitab valesid seoseid, aga see on lühike sõna, jääb hästi meelde ja on tõlgitav paljudesse keeltesse. Pole mõtet kulutada energiat nime vahetamisele.

Debuysere: Nüüdseks on see nagu aumärk. Festivalil on rahvusvaheline maine, kõik on selle üle väga uhked. Kui võrrelda sellesarnaste festivalide eelarvet meie omaga, siis on see mõnel kümme korda suurem. Paljudele on see endiselt hobiprojekt. „Courtisane’ist“ ei saa kunagi suurt festivali, oleme alati tahtnud, et see jääbki väikseks.

Rääkige natuke oma programmist? Ja põhiväärtustest?

Debuysere: Olid ajad, kui meil oli selge struktuur: olid uued filmid, teema­plokid, mõne autori fookusprogramm. Ühel hetkel tundsime, et isegi sellel pole enam mõtet: „Lükkame laua puhtaks ja kutsume ligi rohkem hääli, filmitegijaid endid. Mõtleme, mis võiks nendega kokku sobida, või kasvatame külalistest välja midagi temaatilist. Kasutame poliitika ja esteetika vallas parasjagu toimuvat lähtepunktina filmikunsti või laiemalt kunsti süvavaatlusteks.“ Kõik oleneb vormide leidmisest, need omakorda loovad tee teemalõngadele ja päädivad vahel programmide sees selliste seostega, mida ei osanud üldse oodatagi. Need on kõige imelisemad hetked. Tänavune programm oli mingis mõttes kõige läbipaistmatum, kuna koostööpartnereid oli nii palju.

Logie: Mulle aga tundus, et see oli üle pika aja üks selline aastakäik, kus tervik tuli kokku. Enne oli kuidagi nii, et mõnede trendidega haakusin rohkem, teistega vähem, nüüd oli kõik ühtsem.

Debuysere: Iga koostööpartner on kaasatud omal moel ja minu meelest pole asi siin isegi niivõrd maitses, vaid ehk eri esteetikate paletis. Kõigi partnerite kaasamine tõukub nende esteetikahuvist ja millegi uue väljendamisest selle kaudu.

Programmis on „Courtisane“ alati reageerinud maailma sündmustele ning mõni piirkond saab rohkem tähelepanu kui teine. See on selgelt vasakule kaldu festival ning pole alati Belgia riigi poliitikaga kooskõlas. Kas see on ka rahastust mõjutanud?

Debuysere: Häält teha on meile alati väga oluline olnud. Meil on võimalik näidata, mida me tahame, ja loodame, et meie valikud meeldivad ka teistele. Poliitiliselt on Palestiina olnud meie poliitiliste veendumuste keskmes. Kui COVID tuli, olime esimeste hulgas, kes festivali ära jätsid. Meil oli seda lihtne teha, kuna taga pole masinavärki, mis sunniks jätkama. Nii et on privileeg toimetada väikeses mahus, aga sellega kaasneb ka ebakindlus.

Me tundume olevat täpselt piisavalt radari all. Meid ei survesta filmi­tööstus. Me ei tee ka ametlikke esilinastusi. Mõnda aega oli meil võistlusprogramm – meediale pakuvad ju rohkem huvi n-ö võitjad ja kaotajad –, aga programm läks märksa huvitavamaks, kui seda muutsime. Oleme kaasanud järjest rohkem teemasid, valitseb suurepärane häälte ja seisukohtade kirevus. Keegi meist pole ette näinud kogu programmi. Mida vanemaks saame, seda rohkem otsime üllatusmomenti.

Milline on teie meelest huvitav looming?

Logie: Minul on filmi tõesti tarvis elus orienteerumiseks. Tänavusel „Courtisane’il“ tajusin taas, et paljud asjad, mis panevad midagi õppima või tundma, saavad minu puhul alguse ekraanilt, isegi kui tegemist on millegi abstraktsega. Olen vist väga emotsionaalne vaataja. Arusaamine pole üldse nii oluline. Pigem armastan neid lõputuid võimalusi, mida pakub filmikunst. See avab uue akna või ukse uutele variatsioonidele.

Debuysere: Kõige huvitavamaid filme teevad ehk need, kellele on filmikunst püüd mõista, mida nad teevad. Kui saate aru, mis ma mõtlen. (Naer.) Asjad pole ette kirjutatud ega määratud. Ja osa filme festivali programmis on tehtud täiesti ilma rahata. Oluline on kirg. Kui ikka tahetakse filmi teha, siis on see ka võimalik. Üks meie avafilmidest, Marthe Petersi¹ oma, on samuti väga vähese rahaga tehtud. Nagu ka Miko Revereza² film. Ma ei väida, et kõik filmid peavad olema nii tehtud. Filmil on vaja eelarvet ja peaks olema võimalik leida vahendeid vajaduste rahuldamiseks. Ma pole filmitegija. Ma näitan teiste töid, esitlen neid ja arutan nende üle, nii et olen selles küsimuses veidi ebamugavas positsioonis.

Eestis rahastab eksperimentaalfilmi ka kultuurkapital, aga kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital. Audiovisuaalse kunsti sihtkapital pigem ei rahasta eksperimentaalfilmi. Ka Belgias on rahastuse plaanis väga selge vahe näiteks mängufilmi ja dokumentaalfilmi vahel.

Debuysere: Dokumentalistika ja mängu­filmi piirid tunduvad olevat isegi rangemad kui varem. Mõlemale kehtivad kindlad tingimused ja reeglid: millist struktuuri tuleb järgida, millise mulje need peaksid jätma. Ja seetõttu taotletakse projektide tarvis toetust järjest rohkem „Film Lab’ist“. See on muutumas suureks probleemiks, sest liiga paljud apelleerivad samale toetusele. Viimastes voorudes on lihtsalt olnud liiga palju projekte ja liiga vähe raha. Ja kõik selle tõttu, et arusaam mängu- ja dokumentaalfilmist on endiselt väga paindumatu, kuigi maailm meie ümber muutub. Hoida kinni tõekspidamistest, milline film olla võib, on minu meelest lihtsalt rumal.

Kui vaadata A-kategooria filmifestivalide maastikku, kaheksat suuremat, nagu Cannes’i, Veneetsia ja Locarno oma, siis pole nende esitletavad formaadid enam nii selgelt kommertsi või eksperimentaalsema filmi jooni pidi eristatud. Mulle mõjub formaatide nihkumine maailma ja meeleolude muutumise indikaatorina. Kuidas saaks need muutused valada filmikunsti vormi? Kuidas rääkida oma elust, kui paljud elavad ilma igasuguse lootuse ja lahenduseta? Nii et filmikunst pole neutraalne, aga paljud hoiavad endiselt kinni vanadest põhimõtetest, kuidas lugu tuleks rääkida. Elujõuline filmikultuur peab olema avatud muutustele tunnetuses ja vormis, kutsutagu seda siis mängufilmiks, dokumentalistikaks või millekski vahepealseks.