Rein Joasoo oli trummimees, kes ei jäänud kunagi hiljaks, aga lahkus siiski liiga vara.
Trummar on bändi mootor ehk süda. Tunnistus selle kohta, et Rein oskas meid koos hoida, on 40 aastat tuhandeid ühiseid kontserte, peale selle mitu plaaditäit eesti muusikaajaloolisi salvestisi. On loendamatu hulk teisigi muusikakoosseise, mis kenasti tema löökpilli järgi tantsisid.
Singer Vingerile oli ta selgelt ja kaugelt rohkem kui lihtsalt trummar. Tegemist oli dirigendiga, tänu kellele meie lood algasid, kestsid ja lõppesid. Tänu tema katlakütmisele oli meil alati tuli all.
Tänu tema igiomasele keelevigurdamisele sisaldus bändi ühistes aruteludes alati mõningane dadaistlik jaburus või killuke musta huumorit. Kui seisime haiglas, Reinu voodi ümber, oli tema viimane repliik meile: „No mis te siin passite, hakake juba minema!“ Paar päeva hiljem oli ta ise igaveseks läinud.
Reinu kohta räägib nii mõndagi tõsiasi, et tal õnnestus enne lõplikku füüsilist väsimist siiski omaenese muusikaline südamik siirdada mantlipärijale. Selliseks rängaks loobumiseks on tarvis loomingulist, aga eelkõige hingelist meelekindlust. Enesele omasel vaiksel ja elegantsel moel see operatsioon tal õnnestus. Testament sai allkirja, süda tiksub edasi. Lugu ei jää seisma.
Igaveses tänumeeles
Singer Vinger
