Enne kui panin tähele tõttava Katarina Bonnevieri lehviva jaki värvilisi hõlmu või pigimustast nahast mootorrattapükse ja vesti, märkasin tema olemuse eredust, mis ei vähenenud ka hetkel, mil ta astus hämarasse kohvikusse. Bonnevieri teosed ja loomingulise koosluse Mycket tegemised lähtuvad soolisuse ja ligipääsetavuse teemalistest arhitektuuriaruteludest. Ta rõhutab, et arhitektuuris on vaja rohkem mängida öö ja narratiividega ning arhitektuuri tuleb suhtuda kui elavasse organismi.

Aprillis pidas ta meie kunstiaka­deemias avaliku loengu, kus arutles teiste liikidega koos loomise ja distsi­pliiniülese kunsti- ja arhitektuuritegevuse üle lähemalt. Vestlesin temaga arhitektuurist kui kväärnähtusest, ruumilisest õiglusest ja esteetika olulisusest.

Teie ja teie kollektiivi Mycketi – sinna kuuluvad ka Mariana Alves Silva ja Thérèse Kristianssoniga – loodud teosed seovad kväärarhitektuuri ökoloogia ja ruumilise õigluse küsimustega. Kuidas selline lähenemine kujunes?

Loominguline lähtekoht on meil kolmel ühine, aga taust väga erinev. Mariana teeb puutööd ja on disainer. Thérèse alustas arhitektina, aga liikus edasi kujutava kunsti juurde ja tegeles linnade tasandil institutsioonide kriitikaga. Kui koos tegutsema hakkasime, kandis kõike eriline energia ja see armastuslugu on kestnud alates 2012. aastast. Koos nendega olen ma julgem. Meie koostöö alus on teadlik valik üha uuesti koos töötada – valida vägivallatu töötamise viis.

Ma väsisin enne Mycketit ära: tegemise asemel ainult rääkisin ja püüdsin harida. Tundsin, et pean nägema, mis juhtub, kui tegutsen päriselt nende feministlike ja kvääriteooriate järgi, millest ma pidevalt räägin. Kuidas see välja näeks? Mis tunne sellest tekiks?

Olen alati võidelnud arusaamaga, et arhitektuur on tühjad ilusad ruumid ilma sotsiaalse või mõne muu interaktsioonita. Olen olnud huvitatud sellest, kuidas on ruumid, mis meid ümbritsevad, seotud sellega, mis seal toimub, eriti seoses eri kasutajatega, sugulussuhete või perekondadega. Vaatan loomulikult inimliigist kaugemale. Kujundame keskkonda kõigi jaoks või vähemalt püüdleme selle poole, kuid inimene on üks liik püramiidi tipus, üsna hävitava teguviisiga. Mycketis püüame lähtuda suhetepõhisest vaatenurgast, mille kohaselt on inimliik lihtsalt üks paljude teiste seas.

Jääb mulje, et olete oma töös liikunud kväärruumide juurest edasi nn elava organismi kontseptsiooni juurde. Kas nende kahe vahel on seos? Ilma kvääri mõtteviisi põhjata ei teeks me seda, mida me praegu teeme. Kväär tähendab minu jaoks õiglust ja see õiglus ulatub inimkonnast kaugemale.

Tegelikult on mõlemad, nii kväärruumid kui ka elavad organismid, olnud Mycketi tegevuse osa algusest peale. Meie esimene ühisprojekt 2012. aastal oli „The Passerine“¹ ehk „Värvuline“ ja tegeles piiride ületamisega: ideega töötada rahvusriikide piiride vastu kvääriperspektiivist lähtuvalt. Ma usun, et igaüks on mitmuslik, väliste mõjude kujundatud ja tegutseb mitmeti. Keegi pole ühe tuumaga tervik.

Pühendasime Reykjavíkis loodud „Värvulise“ pääsukestele, kes rändavad igal aastal üle riigipiiride Lõuna-Aafrikast Põhjamaadele ja tagasi. Töötasime kohaliku järve partide heaks. Ehitasime partidele pesitsussaare ja selle kohaleviimiseks korraldasime rongkäigu, mis kulges kõige otsemat teed pidi kontserdisaalist järveni. Sel sirgjoonel kulgemiseks tuli pidada läbirääkimisi kõigi läbitavate hoonete vastutavate isikutega. Kõndisime näiteks läbi tollihoone, panga, mille koridor oli täis pankurite portreesid, ja privaatse ööklubi, käes origami-pääsukesed. Järve ääres panime pääsukesed pesitsussaare katusele ja lükkasime siis saare partidele kingituseks järve.

Huvitav, et otsustasite pidada läbirääkimisi, mitte lihtsalt ei ületanud hoonete ja hoovide piire. Mida läbirääkimine teie teosele kunstiliselt juurde andis?

Nendest läbirääkimistest oli tohutult palju õppida. Sain aru, et inimesed on palju lahkemad, kui arvata võiks, ja otsivad kontakti. Isegi tollitöötajad – nende töö on piiri kaitsta, aga ka nendega on võimalik rääkida. Võib-olla muudab see suhtlus ka pikemas plaanis midagi: annab kogemuse, et võõraga päriselt kohtumine on võimalik.

Teie töö keskmes on pikka aega olnud ööklubid. Nimetasite EKA avatud loengus ööklubisid pühitsemise ruumideks. Üks teie arhitektuuri ja kunsti loomise meetod ongi olnud ööklubi tegevuse korraldamine. Miks selline meetod? Esmapilgul tundub see üsna kaugel olevat sellest, mida olen pidanud arhitektuuri pärusmaaks. Muidugi on ka öö­klubide disainimises ja ruumi loomisele kaasaaitamises arhitektuuriaspekt.

Kaasaaitamine on tänapäeva disaineri ainus võimalik töö, sest inimkond ei vaja enam uusi hooneid. Tuleb targalt läbi mõelda, mida luuakse. Kaasaaitamine on üks viis ruumiga töötada, vägagi arhitektuuripraktika mu meelest.

Arhitekti roll tuleb ümber mõtestada. Arhitektuur on ruumiloome, seda kindlasti, ja ruumi puhul on tegemist teistega suhtlemise ja suhetes olemisega. See on arhitektuuri tuum. Uute hoonete loomine seda ei ole. Kui teha midagi uut, peaks ehitama nii, et hoone saab pärast selle otstarbe ammendumist lahti võtta ja mujal püsti panna. Ma arvan, et see on väga kväärilik hoiak: mõelda, et miski ei ole lõplik ega seisa lõpmatult ühel kohal. Kui juba kavandamisel lähtuda põhimõttest, et kõike peab olema võimalik kuhugi mujale ümber paigutada, tuleb ka projekteerida teistmoodi.

Ööklubi on arhitektuurivorm, mida korralikust arhitektuuriajaloo-raamatust ei leia. Esiteks sellepärast, et arhitektuuriajalugu ja -diskursus räägib peamiselt päeval kasutatavast arhitektuurist. Arhitektide maailmas toimuvad asjad ainult päeval ja seega töötavad klubid vastu päeva normatiivsusele. Teiseks on klubide arhitektuur üsna efemeerne. Mõni klubi toimib vaid ühe öö, kuid võib olla tohutult oluline, koht, kus kohtud oma elu armastusega või saad täiskasvanuks.

Ma arvan, et just sellepärast me Thérèse ja Marianaga seda projekti alustasime. Hakkasime arutama, millised ruumid on olnud meile kõige olulisemad. Mõistsime, et ööklubid on üks neid paiku, sest seal sai proovida, kuidas on olla keegi teine. Mulle andis see ruum võimaluse hakata avastama oma kväärsust. Ööklubi võib olla väga helde ruum või vähemalt ruum, mis paneb proovile. See idee töötab küll vastu klubide efemeersuse mõttele, sest jah, klubi võib olla koht vaid ühe öö, aga jätta kehasse sügava jälje – salvestuda mällu. Sama kehtib meeleavalduste puhul. Kui oled kord mõnel meeleavaldusel käinud, on see tänav, kus meelt avaldasid, edaspidi n-ö sinu oma.

Arhitektuurist räägitakse kui püsivast kunstist. Kunstist, mis on stabiilne ja igavene. Ma ei nõustu sellega üldse. Ma usun, et seinad ainult teesklevad stabiilsust. Kui tahetakse peatada planeedi laastamine, tuleb rohkem mõelda niipidi, et kõike saab uuesti ja uuesti kasutada.

Tohutu jõupingutus läheb selle peale, et hoida korras ja töös seda, mis on juba ehitatud. Hoonete korrashoid on ka üks huvitav aspekt, mis klubi­uurimuses selgelt esile tuli. Koristamine, lambipirnide vahetamine, parandamine jms – kõik see on pidev töö. Arhitektuur on paljuski hoolduse küsimus.

Teatris ja eriti etenduskunstis mängitakse ka tihti ajutiste ja transformatiivsete ruumidega. Ühel hetkel hakkasite arhitektuuriga jutte vestma. Mida annab see teie arvates disainile ja arhitektuurile juurde?

See oli tõeline ärkamine, kui sain aru, et arhitektuuriga võib lugusid jutustada. Tundus, nagu poleks see lubatud, nagu see oleks kuidagi keelatud. Kogu maailm aga toetub lugudele, mida inimesed üksteisele räägivad. Poliitikute töö seisneb paljuski lugude jutustamises ja tihti ma nende lugudega ei nõustu. Ja kui need, kes tekitavad probleeme, kasutavad lugude jutustamist tööriistana, siis pean ka mina oskama seda kasutada, ent radikaalselt teistsugustel eesmärkidel. Võtame näiteks arhitektuuri kväärsuse idee. Mina arvan, et kogu arhitektuur on selline, sest kogu arhitektuur on täis tähendusi. Iga ehitatud keskkonna kväärsust on võimalik esile tuua. See on puhtalt vaatenurga küsimus.

Väga palju sellest on seotud ruumi esteetikaga. Mycketis ongi meie töö keskmes esteetika. Kui sooviks on tagada kõigile ligipääs, liigub mõte kiiresti kaldteede ja muude selliste elementide juurde, aga see, kuidas asjad välja näevad ja mida väljendavad, on ligipääsetavuse seisukohalt ülioluline. Esteetika näitab, kes on ruumi oodatud.

Selle vaatenurgaga tegelesime jõudsalt ka ööklubide projektis. Kõigil ajaloolistel klubidel, millele viitasime ja mille tegevuse rekonstrueerisime, on oma keel, oma esteetika. Püüdsime aru saada, milles see täpsemalt väljendub. Kas saab sellest inspireeruda, seejuures mitte seda kopeerides, ja vaadata, mis aset leiab? Kõik see on seotud maitsega, eelistustega ning sellega, kuidas maailmas orienteerutakse.

Visuaalselt on kõik teie projektid üsna teatraalsed. Neis on palju liigset ja üleküllast. Te ütlesite, et see on teie meelest ligipääsetavam kui valge või musta kuubi esteetika. Kas see on lihtsalt esteetiline valik või on tegemist poliitilise küsimusega?

Kui käisin arhitektuurikoolis, öeldi mulle pidevalt, et ma olen liiga teatraalne ja et see, mida teen, ei ole arhitektuur. Ühel hetkel sain aru, et säärane mõtteviis on misogüünne. Mulle on alati huvi pakkunud ekspressiivsus ja dekoratiivsus. Kui doktoritööga alustasin, kandis see pealkirja „Arhitektuur kui dekoratiivkunst“. Töötasin maskide, dekoratsioonide ja kostüümidega ning mõtlesin, kuidas see kõik võiks olla arhitektuur. Mida tähendab üldse fassaad? Kui selle peale mõtlema hakata, siis on see ju maja mask. Loomulikult peetakse sellist mõtteviisi pealiskaudseks, pealiskaudsust ja värvilisust seostatakse aga naiselikkuse või lapsepõlvega. Millegagi, millega tõsiseltvõetav täiskasvanu ei tohiks tegeleda.

Õhuke pealispind, millega kokku puutume, on mind alati huvitanud, sest see räägib nii paljust. See on see, millega kohtume, mitte telliste ja taladega. Tellised ja talad on luustik, pind on see, mis meid olemisse kutsub. Ühtlasi on see osa, mis on arhitektuuris liiga kauaks unarusse jäetud. See hoiak ei ole loomulikult ainult minu oma, vaid laiemalt postmodernistlik.

Keskendusite oma loengus arhitektuurile kui elavale organismile. Mida see kontseptsioon lubab teil märgata või teha sellist, mida traditsioonilisemad raamistikud ei võimalda?

See termin pärineb Eileen Graylt, kes nimetas oma arhitektuuri elavaks organismiks. XX sajandi alguses ilmus Prantsuse ajakiri L’architecture vivante (’elav arhitektuur’, 1923–1932). Gray ja tema mõttekaaslaste töö lähtepunktiks oli seisukoht, et arhitektuur on elus. Kui ma sellest esimest korda lugesin, ei suutnud ma seda mõtet kuidagi siduda tema modernistliku loominguga. Kuid siis hakkasin tasapisi aru saama, et ta astus vastu modernistlikule ideele majast kui masinast või kodust kui kohast, mille elavaks muutmiseks on vaja elusorganismi. Elav organism saab majast seose tõttu seal elavate inimeste ja loomade ja maja enda vahel.

Lihtsuse mõttes: puit on taimne ja kui puu maha võtta, on see ikka veel puu ning mõned olendid võivad sinna sisse elama asuda. Niiskus paneb puu või puidu liikuma, selles materjalis on midagi väga elusat. Klaas võib olla vedel, aeglaselt hõljuv ja liikuv vedelik. Siin tuleb jälle mängu ajalisus või ajutisus. See aeg on pikem kui inimese eluiga ja kindlasti palju pikem kui ühe projekti kestus.

Tegime projekti „Luftslott“ või „Klubi­maastik. X osa: unistuste lossid“ („The Club Scene Act 10: Dream Castles“, 2016)² raames täispuhutavaid struktuure. Need on väga tülikad, kuid mulle meeldib Donna Haraway vaimus keeruliste olukordadega tegeleda. Loodud ruum püsib õhusurves ja täispuhutud vormi sisenetakse tõmbluku kaudu. Niipea kui avad luku, läheb õhk välja. Me tegime täispuhutavad objektid jääkmaterjalidest: plastist, katkistest vihmavarjudest – materjalidest ja esemetest, mida saab täis puhuda. Lappisime ja õmblesime need kokku, kuid haprasse materjali tekib pidevalt väikseid auke. Iga kord, kui objekte eksponeeritakse, peab keegi need üle vaatama ja augud lappima. Keegi peab olema teibirulliga kohal ja tõdenud, et siia on tulnud jälle üks auk, selle kinni teipima. Või kui keegi on luku lahti teinud, peab ta struktuuri jälle täis pumpama. Meie teose mõte oli peegeldada arhitektuuri olemust: kogu arhitektuur on selline, lihtsalt kestus on iga hoone puhul erinev.

Kui mõelda kogu arhitektuurist kui elavast organismist, siis mis arhitektuuriloome juures kaoks ning kuidas see muudaks ruumide olemust?

Esiteks tooks see esile hoole-eetika ja elu kooskõlas planeediga Maa. Hakataks suhtuma palju austavamalt materjalidesse, mida kasutatakse. Maa laastamisprotsess kiireneb järjest. Kõik teavad, et see, mida inimesed teevad, ei saa samamoodi jätkuda, aga ometi jätkatakse samamoodi. Kõik sõjad on lihtsalt veel üks viis planeet otseselt hävitada: selle peale on otsustatud energiat kulutada, selle peale kasutatakse emakese Maa väärtuslikke ressursse.

Zoe Leonardil, kes kirjutas 1992. aastal väga olulise pamfleti „Ma tahan presidendiks lesbit“ („I Want a Dyke for President“), oli veidi piinlik oma teoste ilu pärast, sest tema teostel on dokumenteeritud USA ja Mehhiko piirile rajatud Trumpi müüri. Üks teine kunstnik tuletas talle aga meelde, kui oluline on kõige kiuste imetleda ilu, sest rõhumise ja sõja vastu võideldakse just selle nimel. Kui ei ole midagi, mille eest hoolt kanda ja millest hoolida, siis pole ka põhjust võidelda. Ilu on väga oluline. Leonardil on foto, mille keskmes on horisontaalsed kündmisjäljed, nende kohal tiirleb tohutu linnuparv, mis foto servas muutub nii piksliliseks, et meenutab konfette. Teose mõte on, et me vajame ka konfette, meil on vaja pidu. Isegi kui teose mõte on osutada ümbritsevale õõvale, on viimane just see põhjus, miks tuleb töötada ja nõuda ilu, nõuda pidu, nõuda armastust.