Kus ja millal tahes ma loen, näen, vaatan, kuulen midagi Ukraina või ukrainlaste kohta, haagib tajutu selle külge, mida olen ise Ukrainas näinud ja teinud. Avaramas mõttes aga läbistame kõigega, mida püüame inimestena mõista või mõtestada, seda ringjoont, mille sees on meie senine elu – ja ilmselt midagi ka esivanemate oma elu elades saadud kogemustest. Lev Võgotski on seda nimetanud vist „lähima arengu tsooniks“: ringjoon, mille raadius ja pindala saab suureneda ainult olemasoleva ja uue suhestumisel.
Nii on minu ringjoone sees Sam Wachmani raamatut „Päevalillepoisid“ arvustama hakates 65 aastat elatud elu, millest ligikaudu kaheksa kuud olen elanud ja töötanud Ukrainas. Muidugi mitte järjest, vaid paarinädalaste käikudena. Iga lõik, lause tema raamatust kinnitub nende kaheksa kuu ja 65 aasta külge.
Sam Wachman on 25aastane. Meid lahutab, aga ka ühendab neli kümnendit. Kuidas ühendab? Ma olen olnud 25aastane. See ühendabki. Sam ei ole olnud 65aastane. See vahest lahutab meid mõneti. Igatahes oli ja on minu eelhoiakus seda raamatut lugema ja arvustust kirjutama hakates vanema inimese tolerantsi noore suhtes, kes ei saa kuidagi asetada end ajajoonel kaugemale oma elueast.
Sam Wachman on Ukraina juurtega USA noormees. Kui pikad ja sügavad on need juured, ei ole õnnestunud teada saada. Kui see olulinegi on. Enne venelaste suure sõja algust Ukraina vastu jõudis ta mõnda aega Ukrainas inglise keelt õpetada ja sõja ajal on ta mitmes Euroopa riigis vabatahtlikuna põgenikke aidanud. See on ilmselt pind, millelt ta sai oma romaani kirjutama hakata. Igatahes on ta sealt armastuse esivanemate kodumaa vastu kaasa võtnud ja see on ka raamatusse sisse kirjutatud.
Oma peategelase Artemi on noor autor kirjutanud lausa 12aastaseks ehk saanud kirjutada vanusest, millest ta ise nii alles umbes 13 aastat tagasi läbi kasvas. Minagi olen kunagi 12aastane olnud ja seega on mul perspektiiv 25aastase autori kujutatud 12aastasele poisile, kelle silmade kaudu lugu kulgeb ja hargneb. Ja veel üks ajaperspektiiv: Artemil on selles loos väikevend, temast umbes viis aastat noorem Juri. On väga põnev jälgida, kuidas autor kahe eri vanuses venna suhet neist suurema vaates edasi annab. Vahel, tõsi, tundub vanema venna vaade väikevennale olema 25aastase, mitte 12aastase oma.
Lugu ümber jutustada oleks tobe, aga mõned pidepunktid tuleb siiski anda. Romaani tegevus kulgeb olevikus, Artemi olevikus Sam Wachmani valikul ja tahtel. Kronoloogilises ajas algab see 2021. aastaga, liigub alanud suurde ja alatusse sõtta ja lõpeb nii umbes 2022. aasta lõpu või 2023. aastaga, mil Artem ja Juri on jõudnud koos oma juba aastaid võõrsil perele leiba teeninud isaga – tatoga – Ameerika Ühendriikidesse. Ema enam ei ole. Vene sõdurid vägistasid ja tapsid ta Tšernihivi lähedal külamajas, vanaisa majas, kuhu ema kahe pojaga oli okupatsiooni eest põgenenud. Tapsid venelased ka vanaisa. Maja keldris. Poisid olid veel kuidagi vaevu mahtunud peitu pugema ühte keldri kasti. Tänu sellele jäävad ellu. Ronivad kastist välja, kui venelased on majast läinud. Artem saab mõne hetke, päevaga iseendast väga palju vanemaks. Võtab vastutuse venna eest. Poisid jõuavad lõpuks Lvivi, Poola-Ukraina piiripunkti. Ameerikast tulnud isa ei saa neid kaasa võtta ja jääb poegadega tükiks ajaks Ukrainasse, kuni smugeldajale lootes koos lastega Tisza jõe ületab ja Rumeeniasse jõuab. No ja sealt Ameerikasse.
See on kahesuguse armastuse romaan ja armastused põimuvad ja kes oskab täpselt öelda, kas need armastused ongi nii eripalgelised või kui suur on nende ühisosa. Üks armastus on see, mida Artem tunneb oma ema, venna, vanaisa, veel mitme inimese vastu. See on sama sorti armastus, mida nemad tema vastu tunnevad, ehk siis armastatud lapses välja arenenud tänu armastatud olemisele. Teine armastus on seotud seksuaalsuse pöördumatu ärkamisega. Ja selles raamatus ärkab Artemi armastus tema lapsepõlvesõbra Viktori vastu. See ärkamise ja tärkamise ja pihtasaamise ja haiget saamise liin on teoses väga tundlikult, ausalt ja sügavuti välja arendatud. Olen seda usku, et hästi saab kirjutada vaid endast, ükskõik kelle nime all kirjutatu teksti jõuab. Ärgu mõistetagu valesti: mina ei tea, kus on enda piirid minul, ega tea, kus need on mõnel teisel inimesel. Need võivad tekstis väga veenvalt toita kõige eripalgelisemate tegelaste tegusid ja olemist. Mihhail Bahtin on oskust anda igale tegelasele iseloomulik hääl nimetanud polüfooniaks. Ja ometi saavad need hääled sündida vaid autori hääle ja kõrvakuulmise kaudu.
Sam Wachman on osanud inimesi enda ümber kuulata ja vaadata, nende hääled endasse koguda, neid puhastada. Vajadusel neid vaigistada ja võimendada. Ja lõpuks raamatusse kirjutada. Head teksti saab kirjutada vaid tundlik, isegi ülitundlik inimene. See ei ole asi, mida Nõukogude Liidus kirjanikke koolitavates instituutides õppida oleks saanud. Kirjutaval inimesel kas on oma kirjanduslik (vahel absoluutne) kuulmine – või ei ole. Sam Wachmanil vaieldamatult on. Soovitaksin talle edaspidiseks seda, mida Maksim Gorki noorele Isaak Babelile: tuleb minna elu sisse, inimeste sekka. Babel läks kodusõtta, tuli tagasi ja kasvas minu arvates oma tekstides kõrgele Gorki pea kohale. Niisiis on mu soovitus Sam Wachmanile: mine ka sõjaaja Ukrainasse. Korja endasse elu, mis vähemalt sama heaks, aga võib-olla isegi paremaks raamatuks kirjutada.
Esmaspäeval, 11. mail on festivali „Prima vista“ kavas Sam Wachmani romaanile „Päevalillepoisid“ pühendatud vestlustund. Kohtumine algab kell 17 Tartu kaubamaja Apollo raamatupoes.
