Christopher Rajaveer: „Olen võrrelnud teatrit rituaali või riitusega, sest see ei saa toimuda kuskil mujal ega muul hetkel, üksnes siin ja praegu.“
Ukraina vembud peaksid kõigi lääneriikide otsustajad pidevalt ja püsivalt punastama panema.
Võrreldes Renate Keerdi eelmiste lavastustega iseloomustab „Parasvööd“ fookuse nihkumine visuaalselt ja füüsiliselt kujundilt helilisele ja sõnalisele kujundile.
Poolakatest lavastaja Maciej Podstawny ja helilooja Anna Stela originaalses lavanägemuses on koos trupiga tihendatud Andra Teede tekst muusikasse, videosse ja vaikusesse.
Kristiina Reidolv: „Kui tegeleme kohaliku materjali, selle väärindamise ja lokaalse arhitektuuri arendamisega, tegeleme ühtlasi ka julgeoleku- ja majandusküsimustega.“
Nina Mathiesen: „Krulli on monumentaalne, sellel paigal on potentsiaali kujuneda maamärgiks, kuid vaja on tugevat visiooni – unistada tuleb julgelt.“
Stephen R. C. Hicksi üleskutse – tagasi Baconi juurde – retooriline sõnum kutsub üles filosofeerimisest loobuma, sukelduma muretult progressiivsesse insener-tehnilisse askeldamisse.
Määratlus „huvigrupp“ on ausam ja läbipaistvam, sest sellega ei kaasne vaikimisi taotlust kõnelda justkui kõigi nimel, mida „kogukond“ nii hõlpsasti võimaldab.
Alex Gapon: „Väljakutse pole mitte tehnoloogia ise, vaid see, kuidas me inimestena tehnoloogiat arendame, kasutame ja valdame.“
„Foiniiklaste skeem“ on kui retsepti järgi kokku pandud Wes Andersoni film, aga ka näpuga komponentidel järge pidades on maitse lõpuks ikkagi paigast ära. Põhjusi selleks on mitu.
Norra lavastaja Emilie Blichfeldt võtab oma debüütfilmis „Inetu kasuõde“ aluseks tuttava muinasjutu, kuid ei jäta sellest kivi kivi peale.
Täpselt nii palju aastaid lahutab Antonio Vivaldi „Nelja aastaaja“ valmimist Tõnu Kõrvitsa uudisteosest „Aastaajad“, mis on inspireeritud muu hulgas sellest tsüklist.
Maikuu kontserdielu inspekteerimise tulemusel võib väita, et kaks muusikut, kelle lojaalne kuulajaskond on kõigele vaatamata alati kohal, on maestro Neeme Järvi ning muusik ja luuletaja EiK.
Kui algselt ei võetud Soundcloudi räppareid eriti tõsiselt ja pandigi pigem Soundcloudi kasti, siis nüüd on justkui selline liigitamine kadunud.
Kultuurisituatsioon on praegu säärane, et kullasäras laaberdamise järele tuntakse iseäranis suurt tungi. Või kui ise laaberdada ei malda, siis on seda vähemalt kena pealt vaadata.
Tegemist ei ole hariliku muusikafestivali, vaid ikkagi tõelise, sedapuhku teise sünnipäevapeoga, kus külalistele pakutakse torti ja kesksel kohal on õnnesoovid.
Loodus on võõras, Teine, ja mida rohkem me teda endasarnaseks mõtleme, seda kaugemale me temast satume. See käib ka loodust kujutava kunsti kohta.
Paljud kujutavad kunstnikud on pööranud pilgu materjalikunsti suunas ja paljud tarbekunstnikud sisenenud vabade kunstide väljale.
Teaduse ja tehnoloogia nähtavate piiride taga peitub „nähtamatu“ taustsüsteem, mida sotsiaalteadused aitavad mõista ja kujundada.
Tauno Otto: „Vajame haridusprogramme, millega valmistataks ette spetsialiste, kes töötavad interdistsiplinaarsetes meeskondades ja mõistavad nii tehnilisi kui ka sotsiaalseid aspekte.“
„*ma tegin maailma“ ja teisi luuletusi
Riste Sofie Käär: „Minu meelest võetagu kultuurilt just raha ära, nii palju jama jääks tootmata. Võtke veerand, võtke pool! See, mis sündima peab, sünnib niikuinii. Paratamatult.“
Fernando Pessoa kogumikus „Anarhistist pankur“ on lõpetamata lugusid, õpetlikke lühivorme, irooniast nõretavaid mõtisklusi, unenäolisi jalutuskäike, aga ka üsna palju autori usutunnistust.
Kogumik „Poeet ja idioot. 100 aastat hiljem“ on küll eklektiline, kuid ühtlasi kinnitab see kirevus, et Tuglase sajanditagune tekstimasin töötab endistviisi.
Nii nagu tihtilugu muusikat enam ei kirjutata ega talletata seda füüsilistele helikandjatele, ei kirjutata enam nii palju ka muusikast.
Esiküljel Eesti Draamateatri näitleja Christopher Rajaveer. Foto Piia Ruber.