Parimat osa sõjapidamisest nimetatakse sõjakunstiks ja ikka asja pärast. Olgugi argipäev lahinguväljal jõle ja verine tihutöö, kui sinna saabub kunstnik, sünnib midagi ilusat, meeldejäävat ja originaalset. Just sellise järjekordse teose kinkisid Ukraina sõjakunstnikud maailmale vaatamiseks ja arutamiseks läinud nädalavahetusel, kui korraldasid efektse rünnaku Venemaa sügavuses paiknevatele sõjalennuväljadele. Publik ahhetas ja kriitikud-analüütikud on tõotanud selle loo kirjutada kõigisse õpikutesse ja ajalooraamatutesse. Võib aga kindel olla, et kuni juhtunut uuritakse, mõtestatakse ja selle tagajärgi ennustatakse, jõuavad ukrainlased juba uued ja uhkemadki teosed luua ja üllatusena serveerida.

Midagi üllatavat selles loos õigupoolest ei ole. Leidlike lahenduste pakkumine on Ukraina väe sõjapidamise igapäevane osa ja on sõjanduse ajaloos iidne lähenemisviis juba Trooja hobusest saati. Seda, et laevu on kõige parem ja odavam hävitada sadamas, teadsid jaapanlased Pearl Harbouris, ja seda, et lennukite hävitamine lennuväljadel on lihtsam kui nende õhus püüdmine, Saksamaa strateegid, kui tungiti „Barbarossa plaani“ järgi Nõukogude Liitu. Ukrainlased on Venemaa sadamaid ja lennuvälju edukalt, kuigi ebapiisavas mahus rünnanud juba paar aastat ning nagu tippsportlane soovib igal võistlusel uue isikliku rekordi püstitada, nii ka Ukraina kindralid. Nõudlust on ja järgmise kunstisündmuse ootus üle maailma suur.

Ühegi riigi õhuruum ega maapind ei ole ega saa olla lõpuni ja aukudeta kaitstud ja mida suurem on riigi territoorium, seda rohkem on seal ka auke. Kui nooruke sakslane Mathias Rust 1987. aasta mais väikelennukiga Moskva Punasel väljakul maandus, ei olnud selles midagi erakorralist kellelegi, kes NSVLi õhukaitsevägedes sundaega teeninud, nagu minulgi juhtus. Kogu paberil mitmekihiline ja -ringiline Nõukogude Liidu õhukaitsesüsteem koosnes viletsast või katkisest tehnikast ning valvepostil radari või raadio taga tukkuvatest sõduritest. Seda teadsid toona kindlasti ka USA sõjalendurid, kes käisid näiteks Barentsi mere kohal regulaarselt punakotkaid narrimas ja õhukaitsesüsteeme proovile panemas. Ei midagi erilist, täpselt seesama, mida on viimastel aastatel teinud Venemaa lennukid Soome lahe kohal ja Eesti riigipiiri pühadust rikkudes.

Leidlikkuse kohutavate tagajärgedega musternäide on ka islamiterroristide lennurünnak kaksiktorni ja Pentagoni hoone pihta 2001. aasta sügisel. Korraga tabati nii ameeriklaste au kui ka rahakotti. Nii ja ainult nii vaesem mees mõtelda ja tegutseda saabki. Originaalsus tuleb kasuks, kuigi iga lennukas mõte ei pruugi olla teostatav. Talvel, kui ukrainlased ründasid peamiselt Venemaa naftarajatisi, sattusin ühe seltskonnaga lõunasöögil fantaseerima, milline võiks olla järgmine magus sihtmärk, mis oleks Venemaale korraga valus ideoloogiliselt ja majanduslikult. Kiiresti ja loogiliselt jõuti järelduseni, et selleks võiks olla mõni suurem Arktikas paiknev naftaterminal, milleni ukrainlaste droonid otse lendama toona veel ei ulatunud. Küll aga oleks olnud lihtne (ja on seniajani) liigutada väiksemad ja lühema lennuga droonid stardipositsioonile mõne näiliselt Venemaad teeniva varilaevastiku tankeriga, kui selle kapten ja meeskond üles osta. Õigel hetkel siis luugid lahti ja droonid lendu ning vastane oleks täiesti kaitsetu, sest oma pühal ja puutumatul alal Kaug-Põhjas puudub tal vähimgi töötav õhutõrje.

Selle heietuse mõte on näidata, et kunstiväärtusega sõjasündmuste leiutamine on jõukohane igale tsivilistile ning eks Ukrainaski elu nii käigi, sest rindele mobiliseeritud ja seal igapäevase innovatsiooniga tegelevad mundrimehed ei ole ju kutselised sõjaväelased. Viimastele on Ukraina sõjas toimuv mõistagi peavalu üle maailma. Kindralstaapides ja strateegilise planeerimise ametkondlikes ja poliitilistes organites on ju võimatu usutavaks kaitseks pikka plaani üles ehitada, kui oletatav vastane on vähegi dünaamilisem ja leidlikum kui fantaasiavaene Venemaa. Demokraatlikes riikides on topelthäda, sest kõike, mida tahetakse kaitse ja heidutuse nime all rajada ning soetada, peab kodanikkonnale põhjendama, maksumaksjatelt kulutamiseks nõusoleku saama. Ja nemad, sindrid, kipuvad olema ihnsad ja esitama pidevalt vastikuid küsimusi, kahtlema, kas ikka ostetakse piisavalt ja õigeid asju. Nii ka Eestis, kus küll kaitsetahe suur ja ühiskonnas kaitsekulu pideva kasvatamise suhtes leplik meel. Ukrainlaste tembud aga kujundavad üldmuljet, et mida rohkem neid nn võimelünki (eriti käib see mere- ja õhuväe kohta) kalli raha eest täidame, seda enam kasvab neid teisest servast juurde.

Iga pisemagi intsidendi puhul merel saab uue hoo soovmõtlemine, et kui Eestil oleks vägevaid ja suuri laevu, küll me siis elu merel korda teeksime ja vaenlasele alles näitaksime. Kuidas see arvestus käiski: et üks meeter sõjalaeva maksab miljon eurot, sajameetrine laev seega sada miljonit. Süüdimatu jutt igaühe kõrvadele, kui on vähegi mõtiskletud sõja-aastail Mustal merel toimunu üle. Meresõja mõttes ei ole Läänemeri oma väiksuses laevatatav. Juhtub intsident õhus ja kohe on platsis lennukite ja helikopterite ostmise nõudjad. Sõjavaatlejate (ja küllap ka otsustajate) uus tellimus on senistele lisaks ka täiesti uue väeliigi, drooniväe rajamine, selle varustamiseks vajaliku tööstuse käivitamine ning kogu elanikkonna droonioperaatoriks väljaõpetamine soovitavalt kohustusliku üldhariduse raames. Iga uus tegevusväli kasvatab kulu samamoodi nagu iga uus soetatud relvgi. Sest neid peab „Ukraina sõja kogemusele toetudes“ üha rohkem ja paremini kaitsma ning kaitsjaid omakorda kaitsma.

Selle tee lõpul, mis ei olegi kaugel, on silt „Raha ja inimesed said otsa!“. Strateegid küll kohendavad vananenud strateegiaid, nagu NATO peakorterist alatihti kuulda saab. Aga ikka käib jutt kaitsest ning esitamata jääb põhiküsimus: kust selline antus üldse tuleb, et kollektiivne lääs peab alati mängima mustade malenditega ja tal puudub esimese käigu õigus? On see toimiv, tasakaalus ja õiglane rahvus­vaheline õigus, mis kurja­tegijatele alati heldelt valged nupud jagab? Males võib ka mustadega võita, kuid sõjas tähendab teisena käimine, et kahju on juba sündinud, vastane põhjustanud pöördumatu hävingu, mida kui tahes võimsa vastulöögiga heastada ei saa.

Vabas maailmas on kolm inimpõlve jauratud, et me ei ründa kedagi, ainult heidutame ja valmistume kaitseks. Kuigi mõni meiegi kindral on vihjamisi maininud, et kui hakkab sõja järgi lõhnama, on plaan hävitada vaenlase sõjavahendid nende kodus, tekitab konflikti korral esimesena ründamise mõte üldjuhul ühiskonnas hirmukrambi. Selle võimaluse jäiga eitamise asemel (ja üsna otsitud ettekäänetel) peaks selle rahulikult läbi rääkima. Millised on tingimused, mille alusel otsustada, et parim kaitse on rünnak? Kes ja kuidas selle otsuse langetab? Keda ja mida on ründevõime tekitamiseks vaja ning kui palju see maksab? Kui see kõik on omavahel, see tähendab nii riigisiseselt kui ka kõigi liitlastega, läbi räägitud, on koos ka selge sõnum vaenlasele, kellele reaalsus jääb mõistmata, kuni siinpool jätkatakse eufemistlikult väljendumist. Politseil on õigus kurjategija rajalt maha võtta, kui see kõigest „relvataolise esemega“ vehib, mitte ei pea ära ootama esimest lasku. Miks ei peaks sama põhimõte kehtima ka patoloogiliselt kriminaalse riigi suhtes?