Mõeldes innovatsioonile, tulevad sageli esimese asjana silme ette laborikitlites teadlased, moodsad tehnoloogiaettevõtted, tänavatel liikuvad isejuhitavad autod või pakirobotid. Innovatsioonist rääkides keskendutakse sageli sellele, mis see on: uued tehnoloogiad, tooted ja teaduslikud läbimurded. Kuid liiga tihti unustatakse, kuidas ja miks – kuidas uued ja murrangulised ideed tekivad ning miks need õnnestuvad või ebaõnnestuvad. Innovatsioon ei ole ainult originaalse insenerimõtte ja tipptasemel laboritöö tulemus, vaid see on ka sotsiaalne, majanduslik, õiguslik ja psühholoogiline nähtus.

Teaduse ja tehnoloogia nähtavate piiride taga peitub „nähtamatu“ taustsüsteem, mida sotsiaalteadused aitavad mõista ja kujundada. Just sotsiaalteadused pakuvad erinevaid katalüsaatoreid, mis teevad mõne uudse idee, praktika või toote võimalikuks, edukaks või ühiskonnas väärtuslikuks. Pealegi on sotsiaalteadlased sageli ise uute lähenemisviiside, teenuste või toodete loojad, kui asi puudutab tähtsaid ühiskonnaprobleeme nagu heaolu, kaasamine või sotsiaalsete muutuste juhtimine. Näiteks inimeste kaasamisel poliitikaloomesse või avalike teenuste kujundamisse toetub edukas innovatsioon eelkõige sotsiaalteadustele, et aidata poliitikutel mõista kaasamise vajalikkust ja arendada koostööformaate, mis motiveerivad inimesi osalema. Vastava e-keskkonna loomine pakub sellesse protsessi vaid lisandväärtust.

Makrotase – innovatsiooni soodustava ökosüsteemi kujundamine. Innovatsioon ei sünni vaakumis. Makro­tasandil on mitmed sotsiaalteaduste valdkonnad – eelkõige majandusteadus, riigiteadused, õigusteadus ja sotsioloogia – esmatähtsad, et kujundada laiem innovatsiooni toetav ja juhtiv ühiskondlik raamistik.

Riigiteadused aitavad mõista, kuidas kujundavad poliitilised ja administratiivsed otsused innovatsioonisüsteeme – alates investeeringutest teadus- ja arendustegevusse kuni uute tehnoloogiate reguleerimiseni. Uuringud võimaldavad tuvastada innovatsiooni ökosüsteemide korduvaid jooni ja kujundada edukaid innovatsioonipoliitikaid, mis stimuleeriks erasektorit investeerima uutesse tehnoloogiatesse. Eesti e-riigi arengu taga on peale IT-inseneride ka riigiteadlased, kelle uuringud on aidanud tehnoloogilisi lahendusi valitsemises rakendada, muutes selleks valitsemise struktuure, protsesse ja töökorraldust. Asjaolu, et e-valimisi teistes riikides ei kasutata, on sageli seotud poliitiliste institutsioonide ja ühiskondliku vastasseisuga, mitte ei jää tehnoloogiliste lahenduste puudumise taha.

Innovatsioon on üks ressursimahukamaid, ebakindlamaid ja riskantsemaid tegevusi ühiskonnas. Majandusteadus aitab innovatsiooni stiimulite, maksusüsteemide, turudünaamika ja investeerimisvoogude uurimise kaudu leida optimaalseid lahendusi innovatsiooni tekkeks ja rakendamiseks. Majandusteadlased aitavad mõista, kuidas innovatsioon toimub ja milline on selle mõju. Mis ajendab investeeringuid teadus- ja arendustegevusse? Kuidas turg premeerib (või ei premeeri) uusi ideid? Kas uued tehnoloogiad tõstavad tootlikkust? Kas need vähendavad või suurendavad ebavõrdsust? Mõtelgem näiteks tehisaru ja automatiseerimise ümber käivatele aruteludele. Majandusmudelid toetavad nii optimistlikke tootlikkuse kasvu narratiive kui ka hoiatavaid prognoose töökohtade kadumise ja palgastagnatsiooni kohta. Majandusteaduslik vaade võimaldab ühiskondadel tasakaalustada innovatsiooni eeliseid ja kulusid.

Sotsioloogia-alased uuringud aitavad kujundada eetilist ja vastutustundlikku tehnoloogiaarendust, analüüsides innovatsiooni nii soovitud kui ka soovimatuid tagajärgi, eetilisi dilemmasid ja mõju eri ühiskonnagruppidele. Näiteks uurivad sotsioloogid tehisaru kallutatust, innovatsiooni mõju (eba)võrdsusele, privaatsust ja inimõigusi ning aitavad nõnda luua ja kasutusele võtta uusi tehnoloogiaid, mis on nii eetilised kui ka sotsiaalselt vastutustundlikud. Sotsioloogid on ka eksperdid sotsiaalsete liikumiste (näiteks kliimaaktivism) alal, millel võib valitsuste tegevuse kaudu olla tehnoloogilistele uuendustele positiivne või negatiivne mõju. Sotsioloogia-alased uuringud jälgivad kogu ühiskonna dünaamikat, tagades, et innovatsioon reageerib ühiskonna vajadustele ja panustab ühiskonda tervikuna, mitte ei teeni ainult eliidi (era)huve.

Õigust koos sellega kaasnevate piirangute ja formaalsusega peetakse sageli innovatsiooni takistuseks, kuid märkamata võib jääda ammune tõde, et innovatsioon õitseb ennekõike usaldusväärses ja ennustatavas õigusruumis. Õigusteadus panustab sellesse, et uudne idee või toode oleks kaitstud, et seda saaks turvaliselt rakendada ja et oleks määratud vastutaja juhuks, kui midagi läheb valesti. Piiratud vastutusega äriühingute kui institutsiooni sisseviimist õiguskorda peetakse üheks kõige olulisemaks tööstusrevolutsiooni arengut kiirendanud instrumendiks. Patendiõigus tagab leiutajatele ajutise monopolipositsiooni, lepinguõigus loob vajaliku usalduse koostööprojektide jaoks, olgu need siis idufirmade partnerlused või rahvusvahelised teadusuuringud. Koroonapandeemia ajal suutsid ettevõtted nagu Moderna ja Pfizer kiirendada vaktsiinide arendust seetõttu, et nende intellektuaalomandi õigused tagasid investeeringute tasuvuse. Peale innovatsiooni võimaldamise on õigusteadus hädavajalik selle eetiliste piiride kehtestamisel: mõtelgem biotehnoloogia, näotuvastuse või andmepõhise turunduse tekitatud dilemmadele.

Mikrotase – innovatsiooni toetava juhtimise ja kommunikatsiooni arendamine. Mikrotasandil keskendutakse ennekõike organisatsioonide, juhtimise, meeskondade ja kommunikatsiooni uurimisele seoses innovaatiliste lahenduste loomise ja rakendamisega.

Ärijuhtimine annab vahendid strateegiliseks planeerimiseks, ressursside jaotamiseks, turuanalüüsiks ja muutuste juhtimiseks, mis kõik on hädavajalikud, et muuta ideed elujõulisteks ettevõtmisteks. Mitmete Eesti edukamate iduettevõtete, nagu Skype, Wise ja Bolt edulugude kujunemisel on keskne roll olnud tehnoloogiliste arenguvõimaluste ja kasutajate muutuvate ootuste oskuslikul kokkuviimisel. Sellises kontekstis on ärijuhtimisel võtmetähtsus, sest see määrab suuna, kuidas tehnoloogilist potentsiaali turundusstrateegiate, kasutajamugavuse ja väärtuspakkumiste kaudu realiseeritakse, eesmärgiga tagada püsiv ja kasvav rahvusvaheline turupositsioon. Organisatsiooniuuringud aitavad omakorda mõista juhtimisstiile, organisatsiooni struktuure ja kultuure, mis innovatsiooni soodustavad või takistavad. Näiteks on uuringutes leitud, et innovatiivsete meeskondade ja ideede edendamiseks on äärmiselt tähtis luua selline organisatsioonikultuur, kus meeskonnaliikmed saavad turvaliselt oma arvamust väljendada ja riskida.

Tehnoloogia võib olla ükskõik kui murranguline, aga see ei juurdu, kui inimesed ei saa sellest aru või ei usalda seda. Kommunikatsiooniuuringud mängivad keskset rolli selles, kuidas tarbijad, investorid või avalik arvamus uuendusi tajub ja omaks võtab. Innovatsiooni raamistamine ehk see, kas sellega seostub „kallis, ohtlik või arusaamatu läbimurre“ või „kogukonnale võimalust pakkuv lahendus“, võib määrata selle edukuse. Näiteks COVID-19 vaktsiinide kasutuselevõtu ajal analüüsisid kommunikatsiooniuurijad koostöös psühholoogide ja sotsioloogidega, kuidas valeinfo, usaldus eri institutsioonide vastu ja sõnumite esitlus mõjutasid inimeste valmisolekut vaktsineerida.

Need teadmised aitasid valitsustel ja terviseorganisatsioonidel kujundada sihitud sõnumeid ning rõhutada kogukondlikku kaitset, kaasates kohalikke mõjuisikuid ja käsitledes vaktsineerimisega seotud hirme.

Individuaalne tase – innovatsioonivalmidus ja mõttemustrid.

Individuaalsel tasandil keskenduvad sotsiaalteadustega piirnevad valdkonnad, nagu psühholoogia, käitumis- ja haridusteadused, üksikisikute uurimisele ja nende arendamisele oskuste ja mõtte­viisidega, mis on innovatsiooniks vajalikud.

Psühholoogia pakub väärtuslikke teadmisi kognitiivsete, emotsionaalsete ja sotsiaalsete protsesside kohta, mis toetavad loovust, probleemilahendust ja riskijulgust ning seega ka innovatsiooni. Samuti põhinevad psühholoogilistel uuringutel näiteks innovaatilised vaimse ja füüsilise heaolu hindamise äpid ning veebipõhised või tehisaru abi kasutavad teraapiarakendused. Psühholoogide ja käitumisteadlaste abiga loodud müksamisprogrammid on eesmärgiks seadnud inimeste käitumisharjumiste mõjutamise: olgu see rahunemispeatus kiiruseületajatele, isapuhkuse kasutamine, pensionivalikute tegemine, alkoholitarbimise või maksudest hoidumise vähendamine. Veel mängib psühholoogia märkimisväärset rolli uute toodete ja teenuste kasutuselevõtul. Motivatsiooni, taju ja käitumise uurimine aitab tarbimismustreid mõista ning teha uued lahendused inimestele mõistetavamaks ja mõjusamaks.

Innovatsioon ei tähenda ainult uute toodete loomist, vaid ka teadmiste, mõttemustrite ja võimekuste arendamist, et selliseid uuendusi toetada ja võimalikuks teha. Haridusteadused pakuvad raamistiku individuaalse loovuse, koostöö, kriitilise mõtlemise ja kohanemisevõime, aga ka teaduspõhiselt üles ehitatud õppekavade ning elukestva õppe süsteemseks arendamiseks – kõik need on innovatsiooni olulised eeldused ja selle edendamiseks hädavajalikud tingimused. Haridusinnovatsioon on väga palju laiem kui ainult digilahenduste kasutamine hariduses.

Sotsiaalteadlaste lõimimine innovatsiooniprotsessidesse. Olgu makro-, mikro- või individuaalsel tasandil, pakuvad sotsiaalteadlased eri katalüsaatoreid, et uuenduslikud ideed saaksid sündida, kasvada ja edu saavutada. Tänapäeva innovatsioon on üha enam valdkonnaülene ja sotsiaalteadlastel on selles äärmiselt tähtis osa. Seepärast peaksid ülikoolid ja poliitikakujundajad senisest tõhusamalt integreerima sotsiaalteadlasi tehnoloogia- ja teadusuuringute ning innovatsiooni strateegiatesse, samuti mõistma, et innovatsiooni edendamine tähendab kogu teadmiste spektri – sealhulgas sotsiaalteaduste – arendamist ja rahastamist.

Tiina Randma-Liiv on akadeemik ja Tallinna tehnikaülikooli professor. Anu Realo on akadeemik, Warwicki ja Tallinna ülikooli professor, Tartu ülikooli külalisprofessor.