Eesti meedias ja poliitilises kultuuris on seni domineerinud arusaam Euroopa integratsioonist kui liberaalselt meelestatud poliitikute juhitud protsessist. Tallinna tehnikaülikooli õigusinstituudi ja Tallinna ülikooli BMFi teadlaste koostöös 2021–2024 läbi viidud avaliku arvamuse, meediadiskursuse ning poliitilise- ja meediaeliidi uuring „Meediastunud EL. Europaniseerumine läbi meedias kajastatud diskursuste ja avalikkuse tajude analüüs“¹ suhtumisest Euroopa Liitu ja Euroopaga seotud teemadesse kinnitas, et Eesti ühiskond kaldub pigem konservatiivsemate kui liberaalsete väärtuste poole ja on edasise, sügavama Euroopa integratsiooni suhtes üha skeptilisemalt meelestatud.

Eesti poliitilise ja ka meediaeliidi poliitiline orientatsioon on samal ajal olnud valdavalt praegust Euroopa Liidu poliitikat toetav ja liitu pooldav, kusjuures ELi liikmesust peetakse enesestmõistetavaks. Uuring kinnitas, et valdavalt konservatiividena pooldatakse kuulumist Euroopa Liitu ennekõike pragmaatilistel, mitte väärtuspõhistel ja jagatud identiteedist lähtuvatel kaalutlusetel. Pärast Venemaa agressiooni Ukrainas muutus suhtumine ELi kui julgeoleku tagajasse, kuna Euroopa Liitu enam piisavaks julgeolekugarantiiks kas või võrdluses NATOga ei peeta. Eesti poliitiline ja meediaeliit julgeb esitada kriitilisi küsimusi ja arutleda avalikult ELi poliitika ja konkreetsete ettekirjutuste, samuti riigi suveräänsuse ja sõltumatuse küsimuste üle.

Rahvusvahelise uuringuprojekti Eesti allprojektina teostatud uuringute seeria hõlmas tagasivaatelist temaatilist uuringut perioodist 2003–2020, küsitlust, meediaanalüüsi ning intervjuusid Eesti ajakirjandus- ja poliitilise eliidiga. Uuringu põhieesmärkideks on olnud teada saada, kuidas Eesti rahvas, poliitiline eliit ja meedia mõtestavad euroopastumist, kas nad toetavad edasist integratsiooni või on selle vastu ning millist Euroopa Liitu nad eelistavad, samuti oli eesmärgiks uurida meediadiskursuse ja poliitilise eliidi arvamuste mõju avalikkusele.

Lisaks Eestile osalesid projektis partnerid Iirimaalt, Ungarist, Gruusiast, Hispaaniast ja Portugalist ning Brüsselis asuv mõttekoda Euroopa Naabrusnõukogu (European Neighbourhood Council, ENC). Eestist kuulusid projekti meeskonda Holger Mölder, Katrin Nyman-Metcalf, Archil Chochia (projekti Eesti-poolne koordinaator) Tallinna tehnikaülikooli õigusinstituudist ning Barbi Pilvre ja Andres Kõnno Tallinna ülikoolist. Eesti venekeelse meedia uuringu tegid Andrei Makarõtšev Tartu ülikoolist ja Aleksandra Yatsyk Prantsusmaa Lille’i ülikoolist.

Meediastumine. Uuringuseeria teoreetiline raamistik

Meediastumine kirjeldab sotsiaalsete muutuste protsessi, mille käigus meedia mõju ühiskonnaelu kõigile aspektidele on märkimisväärselt suurenenud ja ühiskondlikud institutsioonid arvestavad oma tegevuses üha enam meedia(te) loogikaga. Meediastumine suurendab ühest küljest poliitilise eliidi võimu, sest poliitikategemine toimub läbi meedia, mis võimaldab kontrollida meedias levivaid diskursusi, samal ajal võib poliitiline eliit muutuda avalikkuse arusaamadest sõltuvaks, mis soodustab populismi ja muutub otsustavaks teguriks eelkõige valimiste ajal.

Uuringu lähtekohana oli teada, et enamik Eesti elanikest on Euroopa-meelne, nagu näitasid ka riigikantselei tellitud ja Turu-uuringute ASi 2022. aastal läbi viidud iga-aastase elanikkonnaküsitluse tulemused.² 86% Eesti elanikest toetas Eesti kuulumist Euroopa Liitu, mis oli 8% rohkem kui 2021. aastal. See on ka suurim toetus alates 2000. aastast. Vaid 6% ei toetanud uuritud perioodil Eesti liikmesust Euroopa Liidus ning 89% Eesti elanikest toetas ühisraha euro kasutamist, mis oli seni kõrgeim toetus.

Liikumisvabadust – võimalust elada ja töötada teistes liikmesriikides – on peetud kõige olulisemaks põhjuseks Euroopa Liidu liikmesuse toetamiseks. Arvatakse, et ELi liikmesus suurendab Eesti julgeolekut ning et EL aitab edendada rahu, kaitsta väärtusi ja suurendada heaolu, tagab stabiilse majanduskasvu ja suurendab Eesti konkurentsivõimet. Võrreldes 2021. aastaga peeti 2022. aastal rahu edendamist ja Eesti julgeoleku suurendamist ka tähtsaimaks põhjuseks Euroopa Liidu liikmesuse toetamiseks, arusaadavalt seoses muutunud julgeolekuolukorraga Euroopas.

Samuti seostati Euroopa Liitu kõige enam inimõiguste, sealhulgas inimelu, isikuvabaduste, demokraatia, õigusriigi ja solidaarsuse väärtustega. Tähtsaks peeti Euroopa Liidu aluspõhimõtteid nagu liikumisvabadus, ühine kriisiohjamine, keskkonnakaitse ja kliimamuutustega tegelemine. Võrreldes 2021. aastaga oli 2022. aastal kõige enam kasvanud toetus põhimõttele, et kõik riigid on rändesurve all solidaarsed.

Meedianalüüs

Projekti raames viidi läbi meedia sisu analüüs kasutades monitooringuteenust Station BMMG³, selgitades märksõnaga „Euroopa“ seotud diskursusi uudistes jm artiklites aastatel 2021–2022. Esialgne uurimisperiood 1. VII 2021 – 16. I 2022 hõlmas kolme kuud enne ja kolme kuud pärast 2021. aasta kohalikke valimisi, seda pikendati 30. märtsini 2022, et selgitada Ukraina sõja mõju meedia sisule seoses uuritava Euroopa teemaga. Analüüsitud väljaannete hulka kuulusid eestikeelse meedia veebiväljaanded (ERR, Postimees, Eesti Päevaleht / Delfi, Õhtuleht), lisaks venekeelne Eesti meedia (rus.Delfi, MK Estonia). Et Eestis puuduvad peavoolu euroskeptilised allikad, kaasati uuringusse peavoolu mittekuuluv alternatiivmeediat esindav euroskeptiline meedia – portaalid Uued Uudised ja Objektiiv.

Eesti meedia kajastas uuritud perioodil 2021–2022 Euroopa Liiduga seoses peamiselt globaalseid või Euroopas üldist huvi pakkuvaid teemasid valdavalt pragmaatilistest lähtekohtadest: kuidas lahendada Valgevene pagulaskriisi, tulla toime COVID-19 probleemide, desinformatsiooni ja rohepöördega. Uuritud perioodi lõpus mõjutas Euroopa Liidu teemasid sõda Ukrainas, sealhulgas kerkis esile teema Euroopa Liidu toetusest Ukrainale.

Mis puutub venekeelsesse elanikkonda, siis varasemast on teada, et eestlased ja mitte-eestlased elavad eraldi meediasfäärides, kusjuures vähem kui 3% eestlastest jälgib regulaarselt venekeelset meediat ja alla 11% venelastest jälgib regulaarselt meediat eesti keeles. Üldiselt on venekeelne kogukond konservatiivsem ja euroskeptilisem, kuigi ei olda ELi liikmesuse vastu.

Uuring ei hõlmanud Venemaa meediaväljaandeid, mis on teatavasti alates 2022. aastast Eestis keelatud ja mille auditoorium Eestis oli varem suurem kui Eesti venekeelsel meedial.

Üldiselt oli Eesti venekeelne meedia uuritud perioodil Euroopa-meelne, kuid paljud eestikeelses meedias tähelepanu pälvivad teemad puudusid. Eesti venekeelsed kanalid keskendusid Euroopa julgeolekupoliitika küsimustele, eriti mis on seotud Venemaaga, aga ka rändele ja Euroopa Liidu regulatsioonidele.

Intervjuud poliitilise ja meediaeliidiga

Uuringu järgnevas etapis viidi riigikogu valimiste perioodil 2023. aasta märtsis läbi intervjuud poliitikute ja ajakirjanikega, uuringudisaini kohaselt u 50 poliitilise ja meediaeliidi esindajaga. Et Eesti ühiskond on teatavasti väike, sattus valimisse parlamendiliikmeid, endisi ja ametis olevaid ministreid, parteide juhatuse liikmeid, samuti kuulus ajakirjanike valimisse Euroopa Liidu teemade asjatundjaid ja tuntud poliitikaajakirjanikke. Süvaintervjuudes kasutati ettevalmistatud ankeete meediaväljaannete sisu analüüsiga leitud peamiste diskursuste põhjal moodustatud küsimustega (kokku 25 väidet), samuti hõlmati uuringusse intervjuude ajal salvestatud vastajate kommentaarid.

Intervjuude analüüs keskendus kolmele peamisele teemale: Eesti välispoliitiline kurss, Euroopa Liiduga seostuvad pragmaatilised tegurid ja Eesti euroopastumisega seotud identiteeditegurid.

Meediadiskursuse põhjal moodustatud väidete ja intervjueeritavate seisukohtade põhjal võib järeldada, et Eesti poliitilise ja ajakirjanduseliidi seisukohad Euroopa Liidu küsimustes langesid kokku juhtivate päevalehtede diskursusega, mis käsitleb ELi kui Eesti riikluse osa, samal ajal kui intervjuudes ilmnenud isiklikud seisukohad on julgemad ja nüansirikkamad kui nn ametlik diskursus.

Tuleb mainida, et konservatiivsed poliitikud nägid Eestit osana Euroopast ja Euroopa Liidust, seda nende Euroopa Liidu väärtuste kriitikast hoolimata. Üksikute poliitikute retoorikas ilmnes soov muuta praegust poliitilist kurssi, kuid tuleb arvestada, et intervjuud viidi läbi parlamendi valimiskampaania ajal ja see selgitab seisukohtade värvikust.

Eesti poliitilise ja meediaeliidi seisukohad Euroopa Liidu liikmesuse eeliste kohta on seotud väikese riigi pragmaatiliste kaalutlustega – ELi liikmesust peeti riigi ja ühiskonna majandusliku ja sotsiaalse arengu seisukohalt kasulikuks, kuid samal ajal leiti, et mõnes küsimuses, näiteks julgeoleku tagamisel Venemaa naabruses, ei piisa ELi liikmesusest.

Poliitikud – nii liberaalid ja konservatiivid, aga ka ajakirjanikud leidsid üldiselt, et on kasulik esineda Euroopa Liidu suhtes sõbralikuna. Siiski ilmnes uuringust ühiskonnas tajutav polariseerumine, konservatiivsetele erakondadele on olnud kasulikum olla Euroopa Liidu suhtes kriitiline, sest nende valijad on oma väärtushinnangutelt ELi vastased.

Esile kerkinud teemadest väärib märkimist, et sageli kaheldi Euroopa Liidu innovaatilisuses ja rõhutati Eesti innovaatilisust, eriti IT osas, aga ka ühiskonnakorralduses, Euroopa Liitu peeti suureks ja kohmakaks struktuuriks. Eestit nähti võimaliku eeskujuna teistele ELi riikidele ühiskonna digiteerimise valdkonnas.

Intervjueeritud konservatiivsed poliitikud ei pidanud inimõigusi, soolist võrdõiguslikkust, LGBT õigusi ja rohelist revolutsiooni sotsiaalseteks uuendusteks, vaid riiklike väärtuste eiramiseks või identiteediküsimusteks.

Identiteet – kes me oleme – võiks olla kogu Eesti poliitilise eliidi ja ajakirjanike jaoks kesksel kohal, kui räägitakse Euroopa Liidust ja euroopastumisest, kuid intervjuud kinnitavad, et see pigem ei ole nii. Valitsevale liberaalsele poliitilisele eliidile on Euroopa Liit ja euroopastumine olnud pigem rida praktilisi küsimusi kui väärtused ja identiteet.

Samal ajal on identiteediküsimused kesksel kohal parempoolsete euroskeptikute kommentaarides esitatud väidete kohta. Eesti parempopulistide ja konservatiivide ELi-vastased seisukohad põimivad inimõiguste, LGBT õiguste, soolise võrdõiguslikkuse ja rohepöörde nõuded ideoloogiaks, mis ohustavat eesti rahva tulevikku ja millele nad peavad vastu seisma. Avalikus arutelus on nad teatavasti ka kuulutanud välja kultuurisõja liberaalse ideoloogia vastu ja traditsiooniliste väärtuste eest.

Sõltumata maailmavaatest leiti intervjuudes üldiselt, et Nõukogude okupatsioon distantseeris Eesti Euroopast sedavõrd, et okupatsiooni mõjudest taastumine on endiselt aktuaalne teema, kuid seda nähti eelkõige venekeelse elanikkonna probleemina või põlvkondade probleemina, mis puudutab rohkem vanemaid inimesi.

Kristlust ei peeta Eesti identiteedi osaks, eestlasi peetakse ateistlikuks ja mittekiriklikuks rahvaks (seda kinnitab ka statistika). Üldiselt ei pidanud vastajad kristlust identiteedi seisukohalt oluliseks euroopalikkuse osaks.

Mis puutub ELi keskkonnapoliitikasse, siis konservatiivid pidasid seda majandusele kahjulikuks ja ka Eesti traditsiooniliste väärtustega vastuolus olevaks. Traditsioonilist põllumajandust, nagu seda praktiseeriti XX sajandil, peetakse rahvuslikuks väärtuseks ja rohepöörde ideoloogiat seda kahjustavaks. Kuid ka mõned liberaalsete parteide liikmed peavad rohepöörde sotsiaalset hinda liiga kõrgeks.

Ei olnud üllatus, et sooidentiteedid ja seksuaalvähemuste õiguste kaitse on konservatiividele üks „Euroopa Liidu pealesunnitud ideoloogiatest“. Üllataval kombel on ka liberaalsete erakondade poliitikud mõnikord ELi soolise mitmekesisuse poliitika suhtes tõrjuvad.

Kui võrrelda poliitikute ja ajakirjanike intervjuusid varasemate meediaanalüüsi diskursuste ja väidetega, siis ilmneb, et poliitilise ja meediaeliidi seisukohad on hoopis mitmekesisemad võrreldes meediaväljaannete küllalt halli või must-valge pildiga. Nimelt: kui suurte päevalehtede ja portaalide ELi diskursust iseloomustas Eesti ametliku joone rutiinne peegeldamine, arutelude ja teravate küsimuste vältimine ametliku poliitika suhtes ja „alternatiivseid“ väljaandeid lahmiv propagandistlik ELi vastasus, siis eliidi intervjuudest selgus, et liberaalide ja konservatiivide ning ELi vastaste seisukohad võivad mõnes küsimuses isegi kokku langeda. Liberaalsed poliitikud ja ajakirjanikud, põhimõttelised ELi pooldajad, võivad isiklikes seisukohtades olla Euroopa Liidu suhtes küllaltki kriitilised, nt kahelda regulatsioonides, ELi kui innovatsiooni mootoris, samuti ELi kui julgeolekugarantiis, ja arvata, et näiteks Ungari viis esitada ELi toimimise suhtes küsimusi on täiesti asjakohane (kuigi vastused valed). Parlamendipoliitikutest Euroopa-vastased või kriitilised parempopulistid võivad konstruktiivselt arutleda ELi positiivsete külgede üle, näidates selle tähendust Eesti varasema arengu katalüsaatorina.

Eesti uudisajakirjandus on enamasti vältinud Euroopa Liidu temaatikasse sisulist süvenemist ja piirdub formaalse kajastamisega: Euroopa ametlikke teemasid on peetud igavaks ja bürokraatlikuks valdkonnaks, mis lugejaid toimetuse hinnangul ei huvita ning on „kohustuslik lugemisvara“. Ühtlasi puudub enamikul ajakirjanikest kompetents arutleda ELi teemade üle sügavamalt, v.a mõned erikorrespondendid ja toimetajad, seetõttu ei ole tekkinud ka mitmekesist arutelu ning on piirdutud valitsuse ja ametkondade pressiteadete voogedastamisega. Projekti raames intervjueeritud ajakirjanike hulgas oli välispoliitikat ja ELi teemat valdavaid ajakirjanikke, kes isiklikult ankeedile vastates andsid märksa mitmekülgsemaid kommentaare, kui neil on tavaks oma töös ELi teemasid kajastades.

Huvitav, et liberaalide ja konservatiivide – erakondliku kuuluvuse järgi arvatavalt Euroopa Liidu meelsete ja vastaste intervjueeritavate isiklikud seisukohad võisid mõnes küsimuses isegi kokku langeda. Liberaalsed poliitikud ja ajakirjanikud võisid olla Euroopa Liidu regulatsioonide suhtes kriitilised isegi siis, kui nad pooldasid Euroopa Liitu, ja Euroopa Liidu suhtes kriitiline poliitiline eliit võis tunnistada liidu tähtsust Eesti arengu katalüsaatorina.

Avaliku arvamuse küsitlus

Uuringu viimases etapis viidi koostöös Turu-uuringute ASiga 2023. aasta septembris veebi teel läbi esindusliku valimiga küsitlused. Ankeedi uurimisküsimused hõlmasid üldsuse arusaamu Euroopa Liidust, uuriti ka, kuidas seostuvad need arusaamad isiklike kultuuriliste tunnuste ja identiteediga seotud teguritega (rahvus, emakeel jm). Uuriti ka, kuidas varasematest uuringutest ilmnenud eliidi ja rahva vaheline polariseerumine ja institutsioonide usaldamine või mitteusaldamine mõjutab arusaamu Euroopa Liidust, ning samuti, kuidas eliidi ja rahva polariseerumine ning institutsioonide usaldamine on seotud arvamustega meedia võimalikust poliitilisest kallutatusest.

Küsitlusest ilmnes, et suuremate huvigruppide, sealhulgas rahvuskonservatiivide ja venekeelse diskursuse, seas valitseb tugev enesemääratlus „eurooplane“.

Kuid eelnenud meediasisu analüüsi põhjal võib väita, et rahvuskonservatiivide puhul seostati eurooplusega pigem kristlikku traditsiooni ja ühist ajalugu, mitte niivõrd Euroopa Liitu ja selle poliitikaid, mille suhtes väljendas meediasisu enamasti kriitikat.

ELi liikmesust peab Eestile kasulikuks 75% ja endale isiklikult 77%. Enamik leiab, et see on toonud kasu majandusarengu toetamise näol, väiksem osa küsitletutest, et sellega kaasnevad julgeolekutagatised. Samal ajal nõustub ainult umbes kolmandik, et Euroopa Liitu kuulumine tähendab inimõiguste ja demokraatia paremat kaitset. Euroopa Liidu mõju hinnatakse positiivselt majanduslikus mõttes ja enamik uuritutest nõustub, et julgeoleku-, energia-, sisserände- ja keskkonnapoliitika üle tuleks otsustada ELi tasandil.

Väike enamik küsitletutest on nõus, et Eesti peaks sõltuvalt teemast vastu võtma paindliku strateegia erinevate liitude jaoks, kusjuures siin on statistiliselt märkimisväärne erinevus eestlaste ja venelaste vahel. Siiski toetab enamik Eesti elanikkonnast selgelt ELi liikmesust ja näeb selles positiivset alternatiivi lõimumisele näiteks Venemaa Föderatsiooniga.

Vaatamata uuringust ilmnenud üldisele Euroopa Liidu meelsusele võivad euroskeptilised ideed teatud huvirühmades kergesti toetust saada, nt rahvuskonservatiivide ja venekeelsete rühmade puhul, kuigi ka nende seas on enesemääratlus „eurooplane“ tugevalt esindatud. Skeptilisemad ollakse siiski suveräänsuse ja identiteedi küsimustes või Euroopa Liidu sekkumises sellesse, mida peetakse riiklikeks küsimusteks. Valdavad on üldised väited, näiteks „Eesti on Euroopa riik“ (esindab Euroopa-meelseid narratiive) või vastupidi – „Euroopa liberaalsed väärtused ohustavad eesti kultuuri“ (Euroopa-vastased narratiivid). Identiteediga seotud diskursusi leiab peamiselt euroskeptilistes väljaannetes, nn alternatiivmeedias.

Kokkuvõte

Eestis on Euroopa Liidu teema suhtes võimalik eristada kolme eraldi poliitilist kogukonda ja kolme meediaruumi: eestikeelne ja venekeelne kogukond ning meedia ja lisaks neile tugevalt euroskeptiline rahvuskonservatiivne kogukond, kes on peavoolumeedia suhtes väga kriitiline. Rahvuskonservatiivne kogukond (20–25% elanikkonnast) toetab järjekindlalt populistliku EKRE ideoloogiat, ühtlasi rõhutab teiste Ida-Euroopa ühiskondade konservatiivsetele ideoloogiatele omaseid väärtusi. Neid ühendavad populistlikud vaated ja skeptilisus „eliidi“ suhtes. Kogukonnal on oma tugevalt erakondlikud väljaanded Uued Uudised ja Objektiiv. Kui peavoolumeedia väljaannetes (sh Eesti venekeelne meedia) esinevad diskursused on 70–90% ulatuses Euroopa teemade suhtes positiivsed, siis rahvuskonservatiivsetel väljaannetel on nad 80% ulatuses euroskeptilised.

Euroopa teemade puhul eristuvadki kõige selgemini peavoolumeedia ja alternatiivmeedia, mitte eesti- ja venekeelne meedia. Peavoolumeedias leidub küll populistlikumate ja ratsionaalsemate väljaannete agendades erinevusi, kuid põhilistes poliitilistes küsimustes või kontrollitud allikate kasutamises suurt vahet ei ole.

Kui võrrelda seda uuringu raames läbi viidud küsitluse tulemusega, siis nõustus või kaldus kolmandik vastanutest nõustuma, et Eesti meedia sisu on polariseerunud, 27% küsitletutest ei olnud sellega nõus.

Kõik kolm poliitilist kogukonda kaldusid sõjas Venemaaga toetama Ukrainat, kuid rahvuskonservatiivne kogukond on mõnes küsimuses, näiteks Ukraina põgenike vastuvõtmine, skeptilisem. Vene elanikkond hoidis Valgevene rändekriisi ajal kõrvale, Venemaa suhtes on püütud olla neutraalne, kuid Ukraina sõjas ei toetata Venemaa positsioone.

Projekt Mediatized EU võimaldas läbi viia esindusliku uuringu Eesti elanikkonna, poliitilise ja meediaeliidi seisukohtadest Euroopa ja Euroopa Liidu küsimustes, sellist laiamahulist meediaanalüüsi, intervjuude ja küsitluste kombinatsiooni pole Eestis seni läbi viidud ega Euroopa Liitu puudutavaid konkreetseid küsimusi nii organiseeritult esitatud. Projekt tõi esile palju kasulikku nii poliitiliste soovituste kui ka tulevaste teadusuuringute jaoks, samuti pakkus koostööplatvormi eri taustaga teadlastele.

Vt lisaks Holger Mölder, Archil Chochia, Katrin Nyman-Metcalf, Elite Agenda, Media Framing, and Public Perception of European Integration in Estonia. – TalTech Journal of European Studies 2023 13(2).