Tegid magistrikraadi Tartu ülikoolis kunstifilosoofia alal, oled olnud ka vahetustudeng kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudis, kus said omajagu arhitektuuriajaloo loenguid. Doktorantuuris spetsialiseerusid teatriteadusele, doktoritöö on lõpetamisel. Sa pole varem otseselt ruumiloome valdkonna asutust juhtinud, kuidas tekkis mõte arhitektuurikeskuse juhiks kandideerida?

Mõte sai alguse siis, kui õppisin 2023-2024 Soomes Aalto ülikoolis kultuuri ärikorraldust „Business of Culture“ programmis Põhja- ja Baltimaade juhtidele. Selle kursuse eesmärk oli tutvustada skandinaavialikke juhtimisstrateegiaid, edendada kultuurivaldkonna juhtide pädevust ja rahvusvahelistumist. Lisaks Aalto enda professoritele pidasid loenguid Põhjamaade tipplektorid, sh Taani kuningliku draamateatri juht Kasper Holten, Soome rahvusballeti juht Javier Torres López ja Norsk Filmi endine juht Tom Remlow jt. Eestist osales kursusel vaid kaks inimest, mina ja Fotografiska tegevjuht Margit Aasmäe. Teised kultuuri­valdkonna juhtidest õppurid, nii etenduskunstide ja muusika vallast kui ka mitu muuseumijuhti, olid peamiselt Soomest, Rootsist ja Norrast. Hästi inspireeriv kursus oli. Samal ajal, 2024. aasta jaanuaris kutsus toonane arhitektuurikeskuse juht Hannes Praks mind keskuse juurde, et aitaksin strateegilisi plaane läbi mõelda. Nägin võimalust Aalto ülikoolis õpitu ellu rakendada ning katsetada arhitektuurikeskuses uusi kultuuriorganisatsiooni juhtimise ja arendamise ideid. Minu ettepanek oli ette võtta pikaajalisem plaan ja nii alustasime arengukava „Ringse arhitektuuri strateegia: ruumikultuuri vastus kliimakriisile“ kirjutamist. Ühtlasi koostasime ka arhitektuurikeskuse tegevuskava koos finantsprognoosidega. Eelmise aasta suur töö on peaaegu valmis, kuid vaatame selle veel üle, et asutajatega kooskõlastada, avaliku sektoriga arutada, nõukogus vastu võtta ja siis juba kõigile tutvustada. Arhitektuurikeskuse töötajad andsid strateegia kirjutamisse väga tõsise panuse ja minu meelest on sellest saanud hästi läbi mõeldud, mõtestatud, põhjalik ja missiooniga dokument, mida hakata ellu viima.

Kui Hannes Praks otsustas ringse arhitektuuri arendamisega süvendatult tehnikaülikooli doktorantuuris jätkata, kirjutasid needsamad arhitektuurikeskuse töötajad mulle ja kutsusid kolleegiks. Nii ma otsustasingi kandideerida ja osutusin valituks. Mulle meeldib, et arhitektuurikeskuse töös on missioonitunnetust ja töötajad teevad oma tööd südamega. Minu meelest peab teadma, miks sa töötad, peab olema eetilist selgroogu ja valdkonna arendamise soov. Arhitektuurikeskuse meeskonnaga on tore minna seda teed, millele Hannes alguse pani.

Arhitektuuriga on mul varasem tellijapoolne kokkupuude: Tallinna ja Narva Vaba Lava ning Viimsi Artiumi rajamine, käivitamine ja töös hoidmine. Kõige olulisem roll tellijana oligi ehk Narva Vaba Lava juures: kui Tallinnas oli arendajaks Telliskivi loomelinnak ja mina olin kõrval konsultandiks, millised ruumivajadused on etendusasutusel, siis Narvas juhtisin protsesse alates lähteülesande kirjutamisest hangete, ehituse, rahastus­läbirääkimisteni välja. Kogemusi on mul ka filmistuudiote ja kontserdimajadega. Tegime arhitektidega õppesõite Berliini ja Viini, et uurida etenduskunstide keskuste arhitektuuri- ja tehnilisi lahendusi, kuidas on black box’i tüüpi teatrihooneid projekteeritud ja ehitatud, hiljem tutvusime ka Euroopa filmistuudiotega. Etenduskunstide keskuste puhul on mul olemas kasutaja­kogemus, mis on samuti projekteerimises väga oluline. Tallinna Vaba Lava puhul olid välja tulnud n-ö pudelikaelad, nii et Narvas sai ruumiprogramm lahendatud juba palju paremini. Seda kinnitab ka muusikakorraldajate ja teatriprodutsentide tagasiside, nt ruumide logistika on Narva Vaba Lava puhul palju parem kui Tallinnas.

Millisena näed arhitektuurikeskuse rolli ühiskonnas?

2008. aastal loodud arhitektuurikeskus on end väga tugevalt kehtestanud nii valdkondliku arenduskeskuse, kompetentsikeskuse kui ka esindusorganisatsioonina. Eelmise juhi Hannes Praksi eestvedamisel oli keskuse rõhuasetust muudetud: kui varem oli arhitektuurikeskus valdkonna maineürituste korraldamisel suuresti produktsiooniüksus – Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti väljapanek, Tallinna arhitektuuribiennaal, linnafoorumid, „Open House“, ekskursioonid –, aga ka koolituste läbiviija ja ekspordiküsimuste lahendaja, siis Hannes Praks tõi asutuse teemafookuse ringsele arhitektuurile, valides sellega valdkonna arenduseks kindla teema, millele suunatakse jõud ja tähelepanu. Olen nõus, et see on üks vajalikumaid teemasid, millega praegu tuleb tegeleda. Hannese tulekuga asutuse strateegiline jõu õlg muutus. Meeskond on väike, ilmselgelt tuli tal ka rollid ümber mängida ja kindla suuna väljaarendamiseks liita keskusega strateegid. Tagasi vaadates on selge, et organisatsiooni ja arhitektuuri arengule oli see liigutus oluline, sest tõstis fookusesse nii praktikutele, s.t arhitektuuribüroodele, kui ka otsustajatele ehk avalikule sektorile vajaliku suuna. Eelmisel perioodil ette võetud muudatused on juba ennast õigustanud ja toonud kaasa ministeeriumide toetused kestliku arhitektuuri arendamiseks. Produktsiooni pool jäi küll vaeslapseks, mis tingis selle, et kultuuriministeerium võttis üheks korraks enda kanda Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni korraldamise. Tõenäoliselt on see ajutine lahendus.

Minu ettekujutuses ühendab arhitektuurikeskus mõlemaid pooli: näen, et Hannes Praksi üleminek ringsele arhitektuurile on end õigustanud, kuna sellel on ka riigi tugi ja avalik sektor tunnustab seda. Teistpidi on mu enda taust just suurproduktsioonide ja festivalide korraldamise vallast, mistõttu toetan väga hea meelega Tallinna arhitektuuribiennaalil (TAB) korraldamist ja Veneetsia biennaalil osalemist, mis on aga seotud rahastusotsustega. Viimase Veneetsia biennaali väljapaneku rahastus peaaegu kahekordistus võrreldes varasemaga ja lõi Eestile võimaluse rahvusvahelisel areenil paremini silma paista. Toon arhitektuurivaldkonda ka katusorganisatsiooni juhtimise kogemuse etenduskunstide valdkonnast.

Minu valimisplatvorm näeb ette kolme strateegilist suunda, millest üks on valdkonna arendamine teadus- ja arendustööga, mis tähendab ka teadmussiiret kõrgkoolidelt, teiseks suurproduktsioonid ja arhitektuurivaldkonna populariseerimine ning kolmandaks partnerlus.

Ringse arhitektuuri teema sai Hannes Praksil käivitatud ning sellele on praegu ka rahastus olemas, nii et järgmisel kahel aastal tuleb see suund ellu viia, et organisatsiooni arengus ei tekiks katkestust. Näen, et riigi toel tuleb ringse arhitektuuri teemaga jätkata ja minu jaoks ei ole see oluline ainult kliimakriisi tõttu, vaid taustaks on ju mitmikkriis koos julgeoleku- ja majandusküsimustega, kui tarneahelad peaksid katkema või suured tollimaksud Donald Trumpi juhtimisel rakenduma. Kui me tegeleme kohaliku materjali, selle väärindamise ja lokaalse arhitektuuri arendamisega, tegeleme ühtlasi ka julgeoleku- ja majandusküsimustega. Kultuuriline julgeolek on minu jaoks oluline teema. See aga ei tähenda, et ringse arhitektuuri arenguliin peaks keskuses lõpmatuseni kestma, ja on täiesti võimalik ning ka loomulik, et aastatega kerkib esile mõni teine teema.

Kes peaks Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni loomist ja Tallinna arhitektuuribiennaali korraldama?

Minu valimisplatvormi teine n-ö vaal ongi suurproduktsioonid: TAB 2026 ja Veneetsia, mille puhul olen väljendanud, et arhitektuurikeskus oleks edaspidi valmis seal Eesti väljapanekut produtseerima, eriti kui rahastus on piisav. Eesti kui hea arhitektuurimaa kuvandi loomine on väga oluline, kuna arenduskeskuste ülesanne on suuresti loojate ekspordile kaasa aitamine.

Tore oli tõdeda, et tänavune Eesti paviljon Veneetsia arhitektuuribiennaalil pälvis välismeedias palju tähelepanu. Ülinutikas teemapüstitus ja lähenemine, kus väga praktilise renoveerimise-soojustamise kaudu avanes Eesti lähiajalugu alates 1960. aastatest, kui hakati hruštšovkasid ehitama, läbi 1990. aastate siirdeprotsesside ja erastamislaine kuni praeguste eraomanike probleemide ning ühistu koosolekuteni välja. Pakuti väga konkreetne ja praktiline uks, kust siseneda, ja sealt avanes lähivaade meie viimase 65 aasta ajaloole. Lisaks veel interdistsiplinaarne taust sinna juurde, antud juhul Eesti paviljoni suhestumine teatrikunstiga. Veneetsia arhitektuuribiennaali peakuraatori Carlo Ratti tähelepanu all oli ruumikultuuri vastus kliimakriisile – saime veelgi kinnitust, et peame arhitektuurikeskuses selle teemaga tegelema, ja teisalt ka interdistsiplinaarsus ehk arhitektuuri seos teiste (kultuuri)valdkondadega. Natuke olin imestunud, et kliimakriisi ja julgeolekuküsimuste suhe ei tulnud biennaalil seekord nii tugevalt välja, pigem üksikud paviljonid, nt lätlased, sidusid julgeolekuküsimused kliimakriisiga. Minu meelest on need teemad orgaaniliselt seotud.

Millisena näed arhitektuurikeskuse toimimis- ja toimetulekumudelit nüüd ja paari aasta pärast? Viie aasta pärast? Kümne aasta pärast? Millises seisus keskuse üle võtad?

Siin on mitu stsenaariumi. Tean hästi, millal rasked ajad ees ootavad ja milleks valmistuda. 2027. aasta märts on see, kui rendilepingust sõltuvalt ootavad meid ees keerulisemad ajad. Arhitektide liidul on samad teemad, nad on ellu kutsunud Arhiluse fondi, et ideaalis rajada Eesti arhitektuuri maja. Mõtteid on, ka koostöös arhitektuurimuuseumiga. Peamine on välja selgitada valdkonna ühised mured ja lahendada need seljad kokku pannes. Kui on ruumimure nii arhitektuurikeskusel, liidul kui ka -muuseumil, siis õnnestub see lahendada, kui on seljad kokku pandud. 1+1+1 pole sel puhul mitte 3, vaid selle mõju valdkonnale ja selle nähtavusele ühiskonnas on juba tunduvalt suurem.

Minu varasem kogemus kultuurivaldkonnas on organisatsioonide nullist ülesehitamine. Läksin Vaba Lavasse tööle, kui olemas oli vaid minu kui tegevjuhi kolme kuu palk. Ja see oli kõik. Seitsme aastaga, kui ma olin Vaba Lava tegevjuht, õnnestus üles ehitada ja rajada kaks etenduskunstide keskust, Tallinnas ja Narvas, tööle võtta ligikaudu 20 töötajat pluss koosseisuvälised, ja jõuda päris suure käibeni. Samm-sammult, kivi kivi peale, õnged igal pool sees – nii saab eelarvet kasvatada. Olen loomult organisatsiooni ülesehitaja ja arendaja. Olen optimist, kellele meeldib mõelda tulevikule. Näen arhitektuurikeskuses arengupotentsiaali, ka eelarve poolest. Seni on ruumide väljarentimine olnud arhitektuurikeskuse omatulu teenimise komponent ja ma jätaksin selle ka tulevikumudelisse, kuna väljarenditavad pinnad suurendavad keskuse nähtavust. Lisaks on meil ekskursioonid, mis teenivad plussi, ja projektid koostöös partneritega. Kultuuriministeeriumi eelmise aasta tegevustoetuse suures mahus kärpega tuleb ka veel praegu tegeleda, sest tegevustoetus on organisatsiooni toimimiseks olulise tähtsusega, aga loodan, et leiame lahenduse ja saavutame asutuse stabiilse finantskindluse. Tahan jõuda ka välisfondideni, ühtpidi koostöös saatkondadega, aga teistpidi kasutada Euroopa Liidu fondide võimalusi, nt Loov Euroopa või Uus Euroopa Bauhaus. Uurime parasjagu välisfondide võimalusi, sh teadmussiirde ja teadusfondide voorude võimalusi. Hannese alustatud kestliku arhitektuuri ja ringsete ehitusmaterjalide suunal on samuti tugev teaduslik potentsiaal.

Millised on esimesed sammud seatud eesmärkide poole liikumisel?

Minu valimisplatvormi kolmas vaal on partnerlus, ka eriprojektide, sh koolitusprogrammide, kaudu. Soovin, et arhitektuurikeskusel oleks tugevam side arhitektidega, büroodega. Koolituste kaudu, mis on suunatud arhitektidele, saab anda kogukonna arengule hoogu. Ringse arhitektuuri arhitektide koolituste kõrval on käsil avaliku sektori ruumi­loome koolitus. Samuti mõtleksime heal meelel kaasa ja jagaksime kogemusi riiklikult tähtsate kultuuriobjektide arendamisel.

Kui vaadata valdkonda tervikuna, siis tuleb forsseerida koostööd organisatsioonide vahel. Seepärast ongi olulisel kohal koostöö arhitektuurimuuseumi ja arhitektide liiduga, et meil oleks orgaanilisem side.

Pikalt teatrijuhina töötanuna arvan, et meil on oma valdkonna populariseerimiseks vaja ka horisontaalset turundust ja kommunikatsiooni.

Hakkame ette valmistama TAB 2026 korraldamist, mis on rahvusvaheliselt tuntud uuendusmeelse ja eksperimentaalse biennaalina. Õige pea kuulutame välja rahvusvahelise kuraatorivõistluse, kuraatori valiku teeme septembri lõpus. TABi tuum on jätkuvalt kuraatori­näitus, sümpoosion ja installatsioon, mida ümbritseb satelliitprogramm oma arhitektuurivaldkonna üritustega koos partneritega, kuid ma soovin satelliitprogrammi tuua lisaks juurde ka interdistsiplinaarsust – etenduskunste, muusika- ja filmiprogrammi jm. Kultuurivaldkondade ühisalast sünnib tihtipeale innovatsioon, sellest sulatuspotist sünnib uut ja üllatuslikku ehk mind huvitab arhitektuuri seos teiste kultuurivaldkondadega, kuidas loovuseks ruumi luua.

„Open House Tallinn“ tuleb sel aastal 11.-12. oktoobril, praegu käib programmi kokkupanek. Eelmisel aastal oli sellel kahe päevaga 9200 külastajat. Kui siia juurde võtta ligikaudu 15 000 külastajaga ekskursioonid, on meil aastas kokku ligikaudu 25 000 külastajat, mis võrreldes muuseumidega on hea näitaja.

Avaliku sektori ruumiloome koolitusel tuleb sügisel neljas koolitusgrupp. Kliimaministeeriumi tellitud ringse arhitektuuri koolitus avalikule ja erasektorile algab samuti sügisel. Koostööd avaliku sektoriga on kindlasti plaanis jätkata, et edendada kvaliteetse ja keskkonnahoidliku ruumi teket.