Muinasjuttude uusversioonid on moes. Alles äsja koperdas mööda kinosid Disney taaskäitlus „Lumivalgekesest“¹. Norra lavastaja Emilie Blichfeldt on nüüd ette võtnud vähemalt kahe tuhande aasta taguste juurtega, vendade Grimmide läänestatud jutustuse klaaskingakesega neiust, keda enamasti tuntakse Tuhkatriinuna. Ka sellest on loomulikult olemas Disney versioon: lugu vaesest kaunitarist, kurjast kasuemast, õilsast printsist, appi tõttavast võluväest ja kõrvitsaks muutuvast tõllast.

„Inetu kasuõde“ on Disney võlumaailmast kaugel. Norralaste variant saab alguse hetkest, mil peategelanna Elvira (suure ekraani debütant Lea Myren) ema Rebekka (paljudes suurimates Norra kassahittides nagu „Laine“ ja „Maa­värin“² kaasa teinud Ane Dahl Torp) abi­ellub vana, ent varaka aadlikuga. Vaevalt jõutakse ühes noorema õe Almaga (Flo Fagerli) sisse kolida, kui mees sussid püsti viskab. Priske päranduse asemel ilmnevad aga suured võlad.

Nii saab ema kinnisideeks panna napilt täisealine Elvira mehele prints Julianile (Isac Calmroth). Selle huvides tuleb kõrgema klassi ilu- ja kombestandarditele mittevastav Elvira saata muutumise teekonnale, kus võluväe asemel on üha grotesksemad füüsilised ja vaimsed kannatused, arengutreeneri rollis spartaliku korraga tantsukooli pidav õpetaja, Botoxi asemel nägu korrigeerivad operatsioonid ja maskid ning Ozempici asemel paelussid.

Mitte ilmaasjata pole „Inetut kasuõde“ võrreldud mulluse hitiga „Protseduur“³. Kui Coralie Fargeat’ satiiri vananemisest ja välimusekesksusest reklaamiti mõnuga aasta rõvedaima filmina, siis Elvira kannatused ei jää poolduva Elisabeth Sparkle’i omadele üldsegi alla. Isegi karastunud HÕFFi publiku seast kostis sealse seansi jooksul oigeid ja vähemalt üks hüüatus „Ei-ii!“.

Kui selline kirjeldus võib kehaõuduse-nimelise alamžanri kaugemad vaatajad põgenema sundida, siis peljata siiski ei maksa. Oma sadistlikumaid instinkte tasakaalustab „Inetu kasuõde“ nagu „Protseduurgi“ musta huumoriga. Kui eelkäijas esineb koomika ajutise alatoonina, siis norralaste absurdimaailmas on see rohkem esil – stsenaariumi ise kirjutanud Blichfeldt näib kõiki oma tegelasi jälgivat kõvera muigega.

Pahupidi on pööratud peaaegu kõik algupärandist tuttavad rollid. Julian pole mitte ihaldusväärne Adonis, vaid labane, rõvedalt seksistlik jõmm, keda eristab suvalisest rullnokast või koolikiusajast vaid tema kõrge päritolu. Elvira pole aga üksnes kannatav kasuõde, vaid ka õel kasuõde – nimelt on manalateed läinud kasuisast maha jäänud tütar Agnes (Thea Sofie Loch Næss), kes justkui määratud printsi pimestama ning vaatab esialgu sissetungijatele ülalt alla, kuid jääb pärast isa surma hoopis ise võõraks omaenda kodus – kiusamist kannatavaks koduabiliseks.

Kõige keerulisem ja kihilisem karakter on aga Elvira ise, kelle päralt jäävad abielupüüdlustes üha õõvastavamad kannatused. Kuigi vaatajale peaks tegemist olema nii-öelda minategelasega, kelle läbi maailma nähakse ning kellele kaasa elatakse, pole tegemist mingi kangelannaga. Elvira on lihtsameelne ja kergesti manipuleeritav, ühtaegu ohver ja toimepanija. Kannataja, kes neid kannatusi ei pelga ega kipu ka ise kahtlema, kas eesmärk pühitseb abinõu.

Nii mõnegi vaataja meelest ollakse filmis Elvira suhtes ilmselt liialt sadistlik. Taluvuse piir pannakse igati proovile ja Blichfeldtile võib isegi ette heita mõningat kiuslikkust tahtmatuses oma peategelannat, kes ise milleski süüdi pole, ühestki kannatusest säästa. Stseenid, kus kuulsat kingakest tema jalga toppima asutakse, muutuvad ühtaegu närve proovile panevalt jõhkraks ning oma ogaruses homeeriliselt naljakaks.

Sellega lõhub „Inetu kasuõde“ edukamalt sisemise ja välimise iluga seotud klišeesid ning piirjooni, kui pelk musta ja valge ümberpööramine seda suudaks. „Tuhkatriinu“ on ikkagi hingesuguluses „Inetu pardipojaga“, et näidata veidi vanamoelisel kombel, kuidas ka tahmakihi alt võib sirguda kaunitar ning väline staatus ei määra inimese väärtust. Tänapäeval on rikastest ja ilusatest, maailma ebavõrdsusest ainest saanud lammutavad linalood nagu „Parasiit“, „Menüü“ või „Kurbuse kolmnurk“⁴ tavapärased ning sama sihtmärgi torkimine võiks üksinda nüriks jääda.

Blichfeldt ühendab eri kategooriad põhjalikult lahti. Ümbritsev kuld ja kard ei õilista tema tegelasi, aga seda ei tee ka vaesus ja kannatused. Pigem luuakse iga kannatusega ikkagi uusi kannatusi ning vastutustundetutesse kätesse usaldatud võim mädaneb igal juhul läbi. Küsimus on laiemas taustsüsteemis, millest vabaneda.

„Protseduuriga“ seobki „Inetut kasuõde“ tõik, et tähelepanu pole üksnes üksiku tegelase kannatustel, vaid maailmal, mis neid soodustab. Elvira on võtnud omaks standardid, mille kohaselt õnn seisneb mehe leidmises, ilu välises klanituses ning väärtus varandusliku staatuse saavutamises. See kõik ei pärine ei kurjalt kasuemalt, vaid tema enda emalt, kes oma kohta elus järjepidevalt läbi jõukate meeste kindlustada püüab, kui tahes eemaletõukavad või lapsikud nood ka inimesena poleks. Eks ole omamoodi ohver temagi, püüeldes groteskselt ümbritseva feodalistliku ja armutu klassiühiskonna oludes parima poole.

Ajastufilmi kohta tagasihoidliku, umbes neljamiljonilise eelarvega tehtud „Inetu kasuõde“ loob sobivalt kõheda, jaheda ja gootiliku meeleolu. Pikad mõisakoridorid ja suured tantsu­saalid pole siin paeluvad, vaid pelutavad, pahaendelised. Ometi on nii pildis kui loojutustamises alati piisavalt maagilis-realistlikku mängulisust, mis ei luba unustada loo muinasjutulisi juuri. Kui sisus on snitti võetud David Cronenbergist, siis vormile on eeskuju pakkunud ilmselt nii Tim Burton kui ka Yorgos Lanthimos.

Tähelepanuväärne on tõik, mille tõi välja Tristan Priimägi oma filmikommentaaris „Kinosilm“⁵: kunagi Cronenbergiga võrdusmärgistatav kehaõudus on muutumas naiste pärusmaaks. Fargeat’ ja Blichfeldti kõrval väärivad mainimist näiteks Julia Ducornau („Toorelt“, „Titaan“⁶) ja Marielle Heller („Öine lita“⁷).

Põhjuseid pole vaja kaugelt otsida – filmiajaloos marginaliseeritud naiste jalajälg on nüüd kinos üha suurem ja ka ilu, vananemise ning enda ja oma keha üle otsustamise küsimused on naisi palju võikamalt painanud ja piiranud. Muinasjutud ja kõiksugused rahvatarkused omavad seejuures määramatut jõudu normide ning arusaamade kehtestamisel, väärtuste kivistamisel ja soorollide, peremudelite ja muude arusaamade edasikandmisel.

Disney „Lumivalgeke“ hävis korralikult nii kinodes kui ka kriitilises tagasi­sides. Mikihiire-firma katsed oma pärandit üles soojendada on silmanähtavalt kõrvitsast tehtud. „Inetu kasuõde“ tõestab seevastu, et vanades muinasjuttudes on veel ainest küll ja küll. Ja ka seda, mida oleks juba ammu aeg ümber mõtestada. Blichfieldti tõlgendusi teistestki klassikalistest lugudest vaataksin meeleldi.