Sõnaveebi järgi tähendab kolonialism muu hulgas teiste riikide või piirkondade hõivamist riikide poolt ning nende sihipärast oma huvides ümberkujundamist.¹ Ehkki kolonialistlik mõtte- ja tegutsemisviis näib esmapilgul kuuluvat kuhugi XIX sajandisse, elab see kõigele vaatamata siiski edasi ja mitte üksnes riigi tasandil. Esmapilgul ootamatu kolonialismi avaldusvorm näib olevat ka igapäevaelu see osa, mis haakub ühel või teisel viisil moesõnaga „kogukond“.

Kogukond on inimrühm, kes on omavahel seotud nt ühise asuala, päritolu, ühiste huvide vm sotsiaalsete suhetega ning kes sellega eristub teistest rühmadest.² Kogukonna tähendus on aegade jooksul muutunud, alates 2000. aastatest on sellest saanud justkui „mehhanism, millega äratada ellu allakäigutrepil maapiirkondi ja lahendada urbanistlikke probleeme“³. Kogukond kätkeb sotsiaalset solidaarsust ja panustamist ühiskonda, kuid mitte ainult. Kogukonnaga seostuvad asumiseltsid, virtuaalsed rühmitused, vähemused jpm.

Tegemist on paljuski definitsiooni mitte vajava positiivse väesõnaga, milleta ei saa taotleda näiteks rahastust. Määratlusega „kogukond“ käivad projektikirjutuses suka-saapana kokku paljud muud sõnad, nagu „kaasamine“, „linnaruum“, „ideekorje“ jne. Koostöö „kogukonnaga“ osutub sageli kvaliteedinäitajaks. 2023. aastal pälvis Tartu ülikooli muuseum kogukonna sõbra kategoorias maineka auhinna Muuseumiroti festivali „Toome müks. Milline on sinu unistuste Toomemägi?“ eest.⁴

Ometi kipub „kogukond“ vahest tahtmatult võimestama kolonialistlikku mõtteviisi, mille käigus püüab üks võrdlemisi väheldane huvigrupp mingit ruumi või nähtust oma huvides sihipäraselt ümber kujundada. Järgnevalt toome näitena mõned juhtumid Tartust, kus elame ja kus toimuvaid protsesse on olnud võimalik seetõttu lähedalt jälgida. Kasutame neid üksnes tegutsemismustri näidetena, mitte kellegi isiklikuks või mõne huvigrupi kritiseerimiseks. Olgu ka kohe lisatud, et meie soov pole naasta ei „keskaega“ ega ka 1970. kuni 1990. aastate heitgaasitiinesse mootorsõidukiilma.

Et käes on kena kevade, alustagem kogukondade kogukonnast ehk Supilinnast: kuulus Tartu aedlinn on mattunud õitemerre ja toimub linnaosafestival. Igal kevadel ilmub Supilinna seltsi häälekandja Supilinna Tirin, mille numbrid (sh ka värskeim) on veebis kenasti kättesaadavad.⁵ Sealt saab lugeda, mis tehtud, mis teoksil, mis hästi, mis halvasti.

1. juhtum. Tänavalõigu „rikastamine“

Sel kevadel tutvustati Tirinas muu hulgas algatust „kujundada linnaosa nii, et osa tänavaid ei täidaks lõviosas ainult läbisõidu funktsiooni, vaid toimiksid edukalt kogukonnatänavatena [sic!] [—] Kas poleks vahva, kui kasvõi üks Supilinna tänav ei seostuks meile sõidutee, vaid elava tänavaga?“⁶ Kes teab või suudab kujutella, siis jutt käib Marja tänava jõepoolsest veidi alla kahesaja meetri pikkusest lõigust, mille äärde on rajatud juba aastate eest väga tore, kõnni- ja sõiduteest aiaga peaaegu täielikult eraldatud laste mänguväljak. Nüüd on tekkinud soov tänavalõik läbisõitvatele autodele sulgeda: „Tänavat toome rikastama elemente, mis loovad kogukonnaruumi [sic!] ja rõhutavad loodusliku linnaruumi väärtust. Selleks on suured stabiilsed puupakud ja üks lamapuidu­tüvi.“⁷ Kava kohaselt muutub tänavalõigu funktsioon avalikust ruumist millekski õuealataoliseks, kus edaspidi võiksid liigelda vaid kohalikud. Lisaks asetatakse osaliselt sõiduteele pakud-tüved, mis sunnivad hoogu veelgi maha võtma, laskma nende vahel omamoodi slaalomit.

Asi edeneb jõudsalt. Novembris tutvustati ideealget linnaosa Facebooki-grupis, nüüd – aprilli alul – teavitati samas kanalis, et kokkusaamine linnavalitsusega on juba toimunud ja töös on plaan muuta eksperimendi korras tänava­lõik õuealaks terveks suveks! Mandaat avaliku ruumi muutmiseks näikse pärinevat samast FB-keskkonnast, kus „mõte leidnud kiirelt palju poolehoidjaid“⁸.

Eksperimendi põhjendused jäävad nii Supilinna Tirinas kui FB-grupis üldsõnaliseks. Kohtame mõtteid nagu „kogukonnaruumi rikastamine“, „inimesi autodele eelistav tänavaruum“, „suurem turvalisus kõigi jaoks“ jms. Viidatud on ka maastikuarhitekt Karin Bachmanni artiklile linna elukeskkonna muutumise tendentsidest just laste- ja jalakäijate eelistamise suunas: kui lapsed julgevad tänaval mängida (vanemad julgevad neid sinna lubada), on keskkond järelikult ohutu. Eduloona tuuakse näide Inglismaalt Bristolist, kus lastele tekitati kodutänavale ajutine turva- ja mänguruum, sulgedes seal liikluse kaheks tunniks pärast tööd.⁹

Mis toimis Bristolis, peab töötama ka Supilinnas! Iseasi, kas neid kaht asustusüksust üleüldse saab omavahel võrrelda. Näiteks Bristolis on veebientsüklopeedia andmeil 479 000 elanikku (keskmiselt 11 310 inimest ruutkilomeetril)¹⁰, Tartus 97 759 (keskmiselt 2500 inimest ruutkilomeetril).¹¹ Supilinna 2125 elanikku linnaosa 0,48 ruutkilomeetril¹² tõstavad keskmist elanike tihedust u 4427 inimeseni ruutkilomeetril, kuid on jätkuvalt palju väiksem Bristoli üldisest. 2023. aastal hinnati kõnealuse Marja tänava ööpäevaseks liiklussageduseks 510 autot¹³, mis puhtstatistiliselt teeb 21,25 autot igas tunnis: üks auto umbes igal kolmandal minutil. Tegemist on kogu linnaosas viienda kõige hõredama liiklusega tänavaga. Olgu võrdluseks toodud, et nn autovabaduse puiestee tänavalõigul Tartu kesklinnas loendati liiklustihedusena 12 000 – 14 000 autot ööpäevas. Eeskuju loonud Bristolis piirati liiklust 2009. aastal Greville Roadil.¹⁴ Sealset liiklusstatistikat pole õnnestunud leida, ent ka kaardirakenduste tänavavaated kinnitavad, et tegemist on tihedalt kahekordsete elamutega ääristatud kitsaste kõnniteedega uulitsaga, mille mõlemas servas ka pargitakse. Marja tänavalõik ei ole linnalikkuse poolest ligilähedanegi, meenutades pigem aedlinna või agulit.

2 juhtum. Koerte tajuaed

Supilinna päevadel oli „koerte kogukonnale [sic!] 24.–26. aprillil kiigeplatsi kaugemas nurgas avatud koerte tajuaed“.¹⁵ Tõesti nii oli: puude villu paigaldati metallpiirded sildiga: „Tajuaed on koht, kus koerad saavad olla koerad ning kasutada kõiki oma viite tajumeelt (haistmine, nägemine, kuulmine, kompamine ja maitsmine) uutes põnevates olukordades. Kõikide nende meelte kaasamise eesmärgiks on pakkude koertele rikastavaid tegevusi (ingl keeles enrichment). Selline keskkond, mis toetab koerte loomu­omaseid vajadusi ja instinkte, aitab neil olla rohkem enesekindlamad, julgustab olema uudishimulik, pakub head ajutööd (kulutab energiat), vähendab stressi ning arendab nende tajumeeli. Samuti on antud aia eesmärk näidata, et ka väga käepärastest vahenditest saab luua oma koduaeda või miks mitte ka rõdule koertele väga põneva keskkonna.“

Tajuaed on seega suletud ala, milleks on eraldi kohale toodud metallist piirded, atraktsioonid, nagu lambavill, tekid, kruus, veekauss, plastpudelid, erinevad taimed, mitut sorti sõnnikut jms. Kõik selleks, et koer saaks „proovile panna enda julguse ja tasakaalu, samuti südamerahus kaevata, vees lustida ning katsetada, kuidas erinevad pinnad käpa all tunduvad“. Nagu viitab kasutatud ingliskeelne erialatermin, näikse tajuaia kontseptsioon tervikuna pärinevat inglis­keelsest maailmast. Nähtust sensory garden avatakse ingliskeelsetel veebilehtedel Emajõe äärde rajatud tajuaiaga sarnasel viisil. ¹⁶

Tajuaed näib olevat mõeldud rahustama, pakkuma ajustimulatsiooni ja maandama stressi, sobides seega eriti närvilisele ja/või kartlikule koerale. Ehk siis: tajuaed on koht, kus närviline ja kartlik koer saab olla koer ehk tema ise, käituda koerale iseloomulikult. Loogiliselt tuletades peaks olema tegemist loomaga, kes muul ajal mingil põhjusel koer olla ei saa. Tsiteeritud mõte, et tajuaia saab vabalt rajada ka rõdule, viitab elukale, kel tuleb olla enamasti kinnises ruumis või kes ei käi eriti väljas. See on iseloomulik tiheda asustusega urbanistlikule keskkonnale – kivilinnale, „kus undab lift, kus trepid koovad linge & seina taga voolab naabri peldik“.¹⁷ Seda Supilinn aga – taas kord – kohe kindlasti ei ole. On eriliselt kontrastne, et „tajuaed“ on rajatud Emajõe kaldapealsele puude villu, mis kujutab endast täiesti loomulikku ja looduslikku hiiglaslikku tajuaeda, kus on võimalik koera jalutada kilomeetrite või tundide kaupa väga mitmesugusel pinnasel ja keskkonnas, alates asfaltteest, lõpetades metsaraja ja liivarannaga. Sellest hoolimata on aga vaja tulla oma puudega metsa, rajada „tajuaed“, kuhu koer kutsutakse lustima plastikust veekaussi, millest napi kümne meetri kaugusel laiub terve Emajõgi!

3. juhtum. „Toome müks“

2022. ja 2023. aastal toimus kultuuripealinna projekti tuules festival „Toome müks“. See on „Tartu Ülikooli muuseumi üritus, mille eesmärk on koostöös kogukonnaga [sic!] elavdada Toome parki ja kutsuda inimesi kaasa mõtlema Toomemäe arengu teemal. Möödunud aastal tõi festival mäluasutusele kogukonnasõbra [sic!] kategoorias muuseumide aastaauhinna. Soovime ka tänavu pakkuda eri sidusrühmadele võimalust arutleda kogukonnale [sic!] olulistel teemadel ja veeta üheskoos aega.“¹⁸

Festivali eesmärgiks oli niisiis „müksuga“ äratada üles „uinunud“ Toome­mägi: koostöös Tartu Roheringiga korraldati näiteks 2023. aastal „ideekorje-arutelu saamaks ideid, kuidas muuta Toomemägi tulevikus mõnusamaks, ligipääsetavamaks ja nauditavamaks keskkonnaks“¹⁹. Kaasati loomulikult ka koerad, korraldati spetsiaalne ühisjalutuskäik: „Tuuri eesmärk on tutvustada Toomemäge ja selle lähiümbrust kui sobilikku keskkonda ka neljajalgsetele. Jalutuskäigu ajal räägime ohutust liiklemisest, koera suhtest linnakeskkonnaga ja oskustest ühiskonnas toimetulekuks.“

Ekstra kohale veeretatud toiduautod pakkusid 2022. aastal üksnes „rikkalikku taimetoiduvalikut“, järgmisel aastal leidus suupärast juba ka mitteveganitele. Kummalisel kombel ei olnud mõlemal korral toimuvaga mitte kuidagi inte­greeritud sealsamas Toomemäel seisev kohvik Rotund ehk tübeteika, mis on pakkunud ahjusooje saiakesi paljudele üliõpilaspõlvkondadele, jätkates ühtlasi Toomemäe kohvikute või „limonaadipaviljonide“ juba läbi kolme sajandi ulatuvat traditsiooni.

Ehk siis: kahel aastal toimus Toomel nii-öelda klassikaline linnaruumifestival, nagu neid järjest enam korraldatakse, vastavate linnaruumiarutelude, mitmesuguste piirkonda tutvustavate ekskursioonide (lasteprogramm, kultuuriloolised jalutuskäigud, teiste seas „Toomemäe tähendusest Eesti LBGT-kogukonnale [sic!]“, nahkhiireretk jpm) ja töötubade näol.

Koloniseeriv kogukond

Toodud juhtumeid tuleb käsitleda koloniseerimise näidetena, sest toimub piirkondade (Supilinn, Toomemägi) hõivamine või vähemalt katse need sihi­päraselt oma huvides ümber kujundada. Selleks asutakse esmalt kujundama uut paralleelset reaalsust. Väites näiteks, et Marja tänavalõik tuleb rikastada, muuta ajakohaseks ja suurendada laste turvalisust. Järelikult on praegune Marja tänav vaene, ajast maha jäänud ja ohtlik eeskätt lastele. Toomemägi tuleb „müksuga äratada“, sest ju on see kesklinna piirkond siis uinunud, tundmatu, pole piisavalt ligipääsetav. Koertele rajatud tajuaed sedastab, et loomad on närvilised, arad ja tubased, omi tajumeeli nad Supilinnas rakendada ei saa: seal pole võimalik junne nuuskida ega käbile astuda, vees lustimisest rääkimatagi. Kas väited ka tegelikkusele vastavad või mõjuvad seda pigem kohati lausa skisofreeniliselt väänavalt, ei näi olevat oluline. Tõsiasi, et Toomemägi on juba XIX sajandi esimesest poolest saadik Tartus üks nii koertega kui ka ilma jalutajate meelispaiku, ei näi kehtivat: jalgratas tuleb uuesti leiutada ja seda mõistagi „kogukonnafestivali“ trummipõrina saatel.

Paralleelreaalsuse leiutamine toimub valdavalt angloameerika urbanistlikus kultuurisfääris loodud ideede ja kultuuriilmingute rakendamise nimel. Hoolimata ka sellest, kui päritolukeskkond erineb koloniseeritavast leebelt väljendades märgatavalt. Kohalikud olud ja tavad ei näi koloniseerivast ja seega hierarhiseerivast vaatest ei võrdväärselt olulised ega ärgita küsima, kas suur­linnades edukaks osutunud ideid on üleüldse võimalik või otstarbekas sellisel kujul importida.

Keskkonna koloniseerimine toimub „kogukonna“ poolt ja loomulikult „kogukonna“ huvides. Enamasti jääb aga selgitamata, kes või mis see on. Mis loom on Toome(mäe) kogukond, kelle sõbraks kuulutati üks muuseum? Kes moodustavad näiteks Supilinna kogukonna? Kas kõik Supilinna elanikud kuuluvad kogukonda? Linnaosa on mõistagi selgesti piiritletav ala. Kuid sellega ilmselt ühisosa piirdubki, sest pole mõeldav, et ligi 2200 elanikul võiks olla ühine päritolu, samad huvid või ühised sotsiaalsed suhted. Elu on seesuguseks lihtsustuseks liiga kirju ja mitmeplaaniline: põlismemmeke huvitub nobedast bussiühendusest polikliinikuga, lastega pere mänguväljakutest, kolmandaid veetleb tasuta parkimine kesklinnas jne. Ühisosa saab olemas olla vaid väga laial ja elementaarsel pinnal, näiteks piirkonna ainsa toidukaupluse ehk Herne poe näol, mida on tarvis kõigile.

Kui lähtuda „kogukonna“ defineerimisel ühistest huvidest, näeme otsekohe moodustumas mitmeid märksa selgepiirilisemaid, kuid palju väiksemaid kogukondi ka linnaosas. Kas või Supilinna selts, mille eesmärk on suhtuda hoolivalt miljööväärtuste säilitamisse ja selle kaudu elukeskkonna parandamisse. Või siis jalgrattaentusiastid, kelle eesmärk on luua võimalikult hea keskkond selle transpordivahendiga liikumiseks aasta ringi. Või elurikkuse-roheentusiastid, kogukonna[sic!]aedade promootorid. Seesuguseid kogukondi oleks ehk õigem nimetada hoopiski huvigruppideks, sest liituma on ajendanud neid just idee või eesmärk. Neis huvigruppides võivad tegutseda osaliselt samad inimesed, kuid mitte ilmtingimata.

„Huvigrupp kui asjast huvitatud või asjaga seotud isikute rühm“ on määratlusena ausam ja läbipaistvam ka seetõttu, et sellega ei kaasne vaikimisi taotlust kõnelda justkui kõigi nimel, mida „kogukond“ nii hõlpsasti võimaldab. „Kogukonna“ mask võimaldab tegutseda üksikul huvigrupil anonüümselt – justkui kõigi nimel, üritades samas ellu viia väga spetsiifilisi muutusi, tulemuseks „helgem, kaasaegsem“ maailm. Sõna „kogukond“ ja selle nimel tegutsemine näib andvat mandaadi, mida näiteks kohalike omavalitsuste valimiste kaudu antud või küsitud ei pruugi olla. Demokraatlikult valitud linnavõim peab olema alati valmis oma tegevuse kohta avalikult aru andma ning muudatuste algatamiseks viima enne läbi uuringuid. Ei piisa, kui mõnes FB-grupis leiab idee „kiirelt palju poolehoidjaid“. Eespool juba mainitud Greville Roadi asjus koostas Bristoli linnavalitsus 2021. aastal põhjaliku küsitluse, kus muu hulgas selgus ülekaalukalt, et muudatusi, sh ka suuremaid liikluspiiranguid läbi viia vaja ei ole.²⁰

*

Rõhutame veel kord: tõime need juhtumid üksnes mõttemustri näidetena, et osundada, kuidas ka heas usus loodud algatused võivad sillutada teed kolonialismile. Tartu juhtumite kõrvale võiks tuua kümneid nendetaolisi teistestki omavalitsustest, olgu selleks kas või kihk muuta UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Tallinna vanalinna raekoja plats ajutiseks pargiks, kus „saab olla omaette, aga tunda end siiski ühena kogukonnast [sic!]“²¹.

Kogukondlik koloniseerimisambitsioon ei pruugi siin aga peatuda. Mitte miski ei takistaks kujuteldaval huvigrupil kuulutada, et näiteks mõni Supilinna tänav (või linnaosa tervikuna) tuleb muuta üksnes naiste ja laste „avatud kaasaegseks rikastatud kogukonna turvaruumiks“. Jabura plaani õigustamiseks annaks kindlasti tuua hulgim „edulugusid“ laiast maailmast, teoreetilisi seisukohti ja (teadus)artikleid. Ja kampaania, alga!

Või saabub õnn ja õiglane maailm alles siis, kui „kogukonnas“ on lõplikult likvideeritud joomarlus, tööpõlgurlus ja individualism – viimane neist esmajärjekorras.