13. mail kuulutati välja raamatuaasta lugemisuuring „Eestlane ja raamat“.

Selge see, et lugemisharjumused on enam kui kümne eelmisest lugemis­uuringust möödunud aastaga üksjagu muutunud. Nüüdse uuringu eesmärk ongi saada ülevaade eestikeelse kirjasõna tarbimisest ja väärtustamisest praegusel digiajastul: vaadeldakse lugejaskonna muutusi, erisuguseid lugemisviise ja -vahendeid ning ka lugemist takistavaid tegureid. Saadud info abil saavad raamatukogud, koolid, kirjastused ning ka huvirühmad oma tegevust paremini kavandada.

Projekt koosneb mitmest osast: kvantitatiivuuring, kvalitatiivuuring (hõlmab fookusrühmi, raamatukogusid ja koole) ning veebipõhine lugemisküsitlus. Kui kahte esimesse rühma on keeruline sattuda, siis lugemisküsitluses saavad kõik osaleda ja arvamust avaldada.

Küsitluses tuntakse huvi näiteks järgmiste teemade vastu. Mitu raamatut on sul kodus? Mitu raamatut loed aastas? Missuguseid raamatuid võiks tunda iga eestlane? Kas oled viimase aasta jooksul lugenud mõnd luulekogu? Mis on lugemiseks parim aeg ja koht? Kas oled sel aastal raamatuid ostnud, raamatukogust laenanud, kuulanud vm? Kas kuulud mõnda raamatuklubisse? Kas oled tänavu käinud mõnel raamatuesitlusel? Mis keeles loed? Jne.

Imestasin pisut, et klubide kõrval ei tunta huvi selle vastu, kas ka kodus raamatute üle arutletakse ja neid koos loetakse – see on ju ometi raamatu­armastuse alus. Aga küllap see koorub välja uuringu teistes osades. Pikalt mõtlesin ka küsimuse üle, kas olen eesti kirjanduse tuleviku pärast mures (paluti ka täpsustada, miks). Üldiselt pigem mitte – eesti kirjandus on tõestanud, et on imeväärselt kohanemisvõimeline nähtus. Rõõmus­tan, et igal aastal ilmub hulk häid teoseid, sealhulgas mitu suurepärast. Huvitav on jälgida uute teemade ja žanride esilekerkimist, ka formaadi mõttes on muutuvate lugemisharjumustega teatud määral kohanetud (kui ikkagi saaks e-raamatute laenutustasu korda!). Kirjandus käib ühiskonna muutumisega kaasas ja ärgitab mõttevahetust. Ainuüksi viimase poolteise aasta jooksul on ilmunud hulk niisuguseid raamatuid, millest ühtäkki kõik räägivad: Carolina Pihelga „Lõikejoon“, Gregor Kulla „Peenar“, Lilli Luugi „Ööema“, Sveta Grigorjeva „Kliitor on anarhist“, Johanna Roosi „Tsükkel“, Indrek Kofi „Ära oota midagi“ … Need teosed meeldivad või ei meeldi, aga need kahtlemata ühendavad lugejaid. Eesti kirjanduses on praegu äärmiselt põnev aeg.

Muret valmistabki seesama põnev aeg – nende inimeste olevik, kes eesti kirjandust loovad, loevad ja vahendavad. Kirjanike aineline olukord ei ole kiita, raamatukogude eelarve ei kasva samas tempos raamatuhindadega, raamatud on liiga kallid ka ostjatele (iseäranis noortele) ja uutele teostele on raamatukogus seetõttu pikk järjekord, ülekoormatud õpetajatel ei ole mahti end ilmuvaga kursis hoida, kirjanduse nähtavus meedias saaks olla parem. Kui miski lugemist takistab, siis mitte niivõrd digiahvatlused, kuivõrd mitmesugune vaesus. Kindlasti kerkivad uuringu käigus esile muudki faktorid.

Lugemisuuringu viivad ühiselt läbi kultuuriministeerium, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut, Tartu Ülikooli raamatukogu, Eesti kirjandus­muuseum ja rahvusraamatukogu. Tulemusi esitletakse järgmise aasta 14. märtsil.

Lugemisküsitluses saab osaleda aadressil https://www.rara.ee/osale/lugemisuuring/.