Näituse „Piirideta aineväljadel“ saatetekst lubab hübriidset ja transainelist – nagu nüüd ikka kombeks –, ent muuseuminäitusele valitud tööd sosistavad mulle kõige valjemini kunstniku ja materjali suhtest. Tarbekunsti erialadele omaselt aimub lisaks selgepiirilisele lõpptulemusele ka intiimsemaid kihistusi – teekonda koos materjaliga. Kunstniku ego kohtumas materjali egoga.

Oma ERKI/EKA õpingute ajal 1990ndate teisel poolel sattusin murranguliste materjaliuuenduste pöörisesse. Professor Kadri Mälgu tarmuka käe all vahetati metallikunsti osakonna silt materjalidemokraatlikuma ehte- ja sepakunsti vastu. See tundus ainu­võimaliku valikuna olukorras, kus hõbeda asemel olid töökoja laudadel pigem juuksed ja küünlavaha, surnud putukad ja muld. Targa visionäärina suutis Mälk vaigistada nõnda ka konservatiivsemate kõride ahastava kriitika käsitööoskuste kadumise teemal. 2000ndate alguses hakati materjali kui omaette eesmärki või provokatsiooni nihutama sisulisemate kategooriate suunas. Materjalist sai tunnete filter, mõtete sõel.

2010ndateks küpses see teadmine „materjalipõhiseks disainiks“. Kuid igal tarbekunsti erialal (EKA kontekstis ehtel, sepisel, klaasil, keraamikal, tekstiilil, moel ja nahal) on olnud oma teekond materjali demokratiseerumisel. Vahepeal on lõimutud, siis taas oma mulli maandutud. Klaas ja keraamika on nimejärgselt veidi enam algmaterjali külge aheldatud (meenub ütlus „ka lind on taevasse aheldatud“); nahakunstist on saanud pigem aksessuaaridisain; mood tiirleb üha kontseptuaalsematel orbiitidel, põimudes mõnuga tekstiiliuuendustega. Ent on kunstnikke, kes liiguvad eri aineväljade vahel, luues seejuures oma tähendusvälju. Eks omailma loojaid ole olnud igal ajal – isikupära sund on mõnel maru tugev. Sellistel juhtudel muutub funktsionaalsus pigem tinglikuks – prossinõel markeerimas vaid hariduslikku kuuluvust.

Näituse „Piirideta aineväljadel“ valik on huvitav põige padrikusse, kus võib kohata efemeerseid määratlusi nagu „objekt“, „installatsioon“, „autori­tehnika“, „materjaliuurimus“ – kõik need on sagedasti kasutusel kaasaegses tarbekunstis. Kunstnik kui leiutaja, materjalikatsetaja, alkeemik. Ürgne teadmine trehvamas kaasaegse tehnoloogiaga. Mulle on sümpaatne ka kuraatorite määratlus „materjali suhtes tundlik kunstnik“. Tema käte vahel vormuv materiaalne pale võib varjutada ideelise. Materjali tekstuurist, jonnakast vastupanust või füüsikalistest eripäradest võivad saada kunstniku uurimuse eesmärgid. Pihutäiest mateeriast saab peatäis mõtteid.

Kunstiväljade sildistamine on napakas tegevus, ent omavaheliseks suhtluseks on siiski mingi määratlus vajalik. Minu mõttekäik, et paljud kujutavad kunstnikud on pööranud pilgu materjalikunsti suunas ja paljud tarbekunstnikud sisenenud vabade kunstide väljale, on küll robustne lihtsustus, kuid siiski kõnekas. Kui vaadata, kui kenasti lendavad keraamik Lemsalu ja sepp Lüüs, ja kui sulnilt tikib vabakunstnik Samma – see on mängu ilu kõrgem klass!

Näituse töödest jäi mind enim kummitama kaks lugu. Kaisa Laas segas seemned savisse, et sellest massist potte treida. Tulemuseks rohekõrvuliselt karvased potid, mis olid näitusesaalis niiskust hoidvas akvaariumis. See kunst elas mu silme all sõna otseses mõttes – savi vohas.

Teine viirastuslik töö rippus muuseumi laes – Juss Heinsalu telliskivipruun süda. Püüdsin tabada hetke, mil saalivalvur kadus ühe jämeda samba taha, ja rabasin sellest raskena näivast südamest. Heinsalu süda tundus ootamatult soe ja seemisnahkselt pehme! Mis see ikkagi oli? Kerge-raske, kõva-pehme illusiooniga trikitamine on lollikindel võte. Kuid selles südames on peidus enamat. Nii nagu ka Elo-Reet Järve modelleeritud nahkobjektides. Järv on legendaarne omailma looja materjalis, mis on kindlustanud talle ajatu koha imetluste areenil. Tema 50 aasta eest loodu mõjub ka tänapäeval orgaaniliselt, kandes endas inimolemise valulikke, isegi kummituslikke püüdlusi.

Anna Mari Liivrand on vaikse sugestiivsusega teinud end nähtavaks popgooti objektidega. Sarmikad sauad ripuvad saali laest, andes väikeste lisadetailidega elegantseid vihjeid argisele. Mul oli kunagi plaan Liivrannaga tööde vahetuseks, kuid see jäi kuidagi soiku … Just selline veider harpuun tundub mu toas praegu puudu olevat. Ruumile kunsti kaudu tähenduse andmine on sulaselge tarve! Olmelist seob šikiga ka Kristiina Laurits oma leivast ja mullast ehetega. Väsimatu eksperimentaatorina on tema ehetesse eksinud ka juukseid ja soola, munakoort ja lilleõisi, kuid tema puhul pole see niivõrd materjalitundlikkus, kuivõrd mäng materjali kui metafooriga.

Taavi Teeveti materiaalne jalajälg paisub hirmuäratava hooga. See hoog on seekord lausa füüsiliselt tajutav tsentrifugaaljõuna, mida ta on kasutanud oma metallivaluobjektide loomisel. Pritsmete paiskumise pindpinevus, pitsilikult habras mateeria.

Helene Kuma nipeldatud puuvillaniidist kaelaehe on klass omaette. Keraamiku ja kunstiajaloolasena tuntud Kuma on selle nikerdanud 80aastaselt – kuid see kee pulbitseb otsivast elujõust. Kes legendaarset Kuma mäletavad, neil on seda sädet võrdlemisi lihtne ette kujutada.

Kui rääkida vanurite vabastavast kelmikusest, imetlen Arseni Möldri üraskitega koostöös loodud ripatsit. Meister oli seda taiest tehes ligi 83aastane – see süstib ka minusse lustlikku optimismi vananemise suhtes. Kirega põlejail, neil, kes loomata lämbuksid, on lootust jõuda elukaare lõpus tagasi lapseikka, mil kõik on lubatud. Trendide ja stiilide võltsrüü langeb õlgadelt ning materjalist saab lihtne loomismõnu. Just sellist rõõmu tajun neis Kuma ja Möldri vimkatöödes.

Sealsamas on Darja Popolitova, ühe põnevaima nõiakeelega noore looja 3D-skaneeritud ja CNC-freesitud, vaakum­valatud ja kroomitud tulnukalikud objektid. Tuleviku kaja kosmosest, kus pole enam mitte midagi orgaanilist. Suhe materjaliga on jahe, käe ja mateeria vahel on masinate kalgistav kardin.

Kristiina Uslari pâte de verre tehnikas loodud oranž sõlm on näituse teemapüstitust ilmestav paradoks: kahelt poolt keelt näitav, jultunult kiiskav ja absurdne. Kui lähedale on kõrvaltvaatajal üldse võimalik saada kunstniku ja materjali dialoogile? Kindlasti on see palju lihtsam, kui ollakse ise materjali teraapiat tunda saanud. Ka mõni video teose kõrval annab vihjeid, juhatab lihtsureliku sünnivalude ligi. Kuid enamasti on jälg näitusesaalis aastatepikkuse materjaliga koos kasvamise õieke.