Otsustasin pärast järjekordset lõppematut (doom)skrollimist Facebookis ja Instagramis – et mulle aitab. Kuhu läheb mu aeg ja mis saab kord mu pöidlast, kui sedasi jätkan? Alates eelmise aasta sügisest märkan, et veedan online’is rohkem aega kui kunagi varem ja kui mulle varem meeldis muu hulgas end teistele tutvustada kui kedagi, kes kunagi eriti ei satu millestki sõltuvusse, siis tunnistan, et ühismeediast on saanud miski, mida on väga raske „maha jätta“. Viimased kuud olen isegi täheldanud, et ka lugedes haarab parem käsi juba paari lehekülje pärast automaatselt mobiili järele. Niisiis võtsin vastu otsuse, et panen suveks kogu ühismeedia kinni, võtan oma parema käe pöidla ja tähelepanu tagasi ning suunan nad miskit muud tegema. Esialgu aga mitte midagi.
Ameerika multidistsiplinaarne kunstnik Jenni Odell kirjutab raamatus „How to do nothing“ („Kuidas teha mitte midagi“) tänapäeva inimest painavast pidevast produktiivsuse survest, kirjeldades muu hulgas ka tehnoloogia rolli inimeste järjest kiirenevas elus. Tõesti, kes poleks tundnud mingil hetkel end digitaalselt ülekoormatuna? Et ühismeedia on küll vahva ning mõneti (mitte)kuuluvuslikku kogukonda loov, aga see on tihti ka ärevust ja vaimseid probleeme tekitav-süvendav. Et tegelikult võiks selle ajaga, mida me online’is veedame, miskit muud teha. Eesmärgiks ei ole proovida jõuda mingisse internetieelse nn pastoraalse õilsa metslase idülli, see on nagunii võimatu. Küll aga huvitab mind ja Odelli mõnusate vastupanuvormide otsing aina kiiremaks muutuvas maailmas. Kuidas vähendada või lausa eemaldada end noist kapitalistlikest raamidest, mis suunavad ja mudivad aina agressiivsemate algoritmide kaudu nii meie tähelepanu kui arusaamu maailmast, mullistades ka suhtlema pigem meiega sarnaselt mõtlevate inimestega? Noh, kui ei taha nagu siinkirjutaja ühismeediajuhet pikemaks ajaks stepslist välja tõmmata, on häkke veel. Võtke näiteks äppide teavitused maha, veel parem, vähendage oma mobiilis tähelepanu nõudvaid äppe ning lugege näiteks meile ainult kodus ja arvutist. Või käige Facebookis ainult arvutist. Alustuseks aitab, kuigi arvestades, et kõik need häkid on sellesama süsteemi sünnitet, on nende toime tõenäoliselt väherahuldav.
Mida ma kavatsen skrollimise asemel siis teha? No mul on kodus meeletult suur kogus raamatuid, mis ootavad lugemist nii rannas, kodus, raamatukogus, bussis, jõe ääres kui vanemate ja sõprade juures. Kavatsen palju sõita ka jalgrattaga ning hoopis vaadata „Farmer Wants a Wife’i“ videoklippide asemel, kuidas puud tuule käes painduvad ja poolpaljad inimesed ringi traavivad ning pinkidel longerot joovad. Väga loodan, et hakkan ometigi sõitma paari aasta eest endale sünnipäevaks nurutud longboard’iga. Aga sellest veel enam kavatsen tagasi kaaperdada nn tühja passimist. Sest ma ei oska enam niisama olla. Bussis teisi inimesi vaadates näikse, et suurem osa meist ei oskagi enam olla. Niisama. Ning kui tähelepanu peab tänasel päeval olema pidevalt ja aktiivselt millegi teenistuses, pealegi peame olema aina kättesaadavamad teistele läbi erinevate äppide, leian, et totaalset tähelepanu kaaperdamist peab sama agressiivselt tagasi kaaperdama. Kavatsen muide ka pidudele minna nii, et ma ei tea, kes-mis muusik/bänd parasjagu mängimas on, nagu lapsepõlves hoovi peale minnes ei teadnud, kes kamraadidest juba pseudoturnikatel ronimas on. No olgu, mõnele kontserdile on mul piletid juba ostetud …
Nii et FOMO ehk eesti keeli hirm millestki ilma jääda muundub hoopis JOMOks – naudinguks kõrvale jäämisest. Üks tuttav ütles kunagi, et suvi on ilusate inimeste ilusa aja veetmise aeg – noh, sel juhul olgem koledad ja veetkem ilusat aega hoopis sedamoodi: pruuniks ei pea saama, festivalidele ei pea jõudma, loojuvatest päikestest teevad pilti hoopis meie silmad (ja oh, klišee: südamed) või kui teevad pilti mobiilid, on need esmalt meile meenutuseks, mitte teistega jagamiseks. Õppigem tundma oma kodukandi taimi, passima tühja, paitama kasse, suhtlema inimestega, kellega muidu ei suhtleks, näitama pehmelt ja laisalt keskmist sõrme tähelepanumajandusele.
Te ei pea kuhugi jõudma, te juba olete kohal.
