Johanna Roos, Tsükkel. Toimetanud Carolina Pihelgas. Kujundanud Anna-Liisa Sääsk. Kastani Tänava Kirjastus, 2025. 60 lk.

Kirjutan neid ridu menstruatsiooni ajal: istun tooli peal, tipin sõrmedega klaviatuuril ning samal ajal voolab jalge vahelt sidemesse vaikselt verd. See on tõesti üks veider lause, millega üht arvustust alustada, eks? Miks peaks lugeja üldse teadma niisuguseid asju? Kas see muudab kuidagi selle kirjutise kulgu? Pealegi, viisakas seltskonnas ju niisugustest asjadest ei räägita ning Sirp on ometigi üks viisakate inimeste koht. Viisakate inimeste ajaleht. Noh, üldiselt. Eks siin ole igasugused sulelisi-karvaseid-verdvoolavaid oma üllitisi avaldanud.

Aga mitte sellest. Menstruatsioon on oma päevade algusest peale (pun intended) olnud igat sorti stigmatiseerimise märklauaks. Päevad on tabu. Niisugune tabu, et siiani – ka aastal 2025 – ei tea me sellest suurt midagi. Igakuine verevalamine on aegade algusest olnud kõikvõimalike müütide, valearvamuste ning stereotüüpide küüsis ning omamoodi kammitsetud noist uskumusist on ta tänase päevani. Mis sest, et tegemist on muu seas ometigi normaalse bioloogilise kehatalitlusega. Võib-olla ka selle tõttu ilmub esimene menstruatsioonist rääkiv luulekogu Eestis aastal 2025? Noh, parem hilja kui mitte kunagi.

See luulekogu on Johanna Roosi „Tsükkel“, milles kirjutatud on: „ema ütles kord et / iga kord kui menstrueerin / võin eneselegi teadmata sünnitada // lootejäänuseid täis lennujaama vetsud / kuivkäimlad ja võsavahed / kotex ja libresse // aga ma ei ole ju vahekorras olnud? / vahet polegi“ (lk 10).

Häbi, häbi, püksis – äri!

Elissa Stein ja Susan Kim käsitlevad raamatus „Voolus. Menstruatsiooni kultuurilugu“ („Flow: The Cultural Story of Menstruation“) kriitiliselt, kuidas menstruatsiooni kujutatakse ühiskonniti eeskätt just probleemse nähtusena. Autorid väidavad, et hügieenitoodete reklaam on mänginud keskset rolli menstruatsiooni varjamise ja häbistamise „normaliseerimise“ diskursuse kujundamisel: „Mõelge sellele – isegi filmides, telesaadetes ja reklaamides, kus menstruatsiooni nimepidi mainitakse, ei näe te sellest kunagi ühtegi märki. Õigupoolest võite näha küll võltsverd, mida liitrite viisi rõõmsalt pritsib peadest ja torsodest rusikate, kuulide, nugade, autoõnnetuste, granaatide, pommide, puruneva klaasi, kägistuste, matšeetede, langevate hoonete, mõõkade, laserkiirte, lennuõnnetuste või näljaste mutant-zombide tõttu, aga harva piisakestki, mis tuleneb menstruatsioonist“.¹ Stein ja Kim toovad põhjaliku uurimistöö käigus nähtavale, kuidas hügieenitööstus konstrueerib teatud narratiivide ja retoorika kaudu tsüklit esmalt probleemina. Reklaamide kaudu ei kujundata aga mitte vaid tarbijaid, vaid ka kehalist häbi ja vaikust.

Johanna Roos kirjutab „Tsüklis“: „kõnnin toomemäel ja plastik hargivahes krabiseb nii valjult et tudengid / keeravad pirogovis kõlarist musa valjemaks [—] läbi seinte imbub hukkamõistvaid pilke“ (lk 53).

Kui igakuist veritsust televisioonis siiski näidatakse, ei kujutata seda reklaamides mitte kui loomulikku tsüklilist kehaprotsessi, vaid eeskätt „hügieeniprobleemina“. Tsüklist saab miski, mida tuleb häbeneda ja peita (loe: peolauas ega Sirbi veergudel ei tasu alustada vestlust lausega „austet härrased, guess what – mul on päevad!“). Tüüpilised reklaamides kasutatavad märksõnad „värskus“, „puhtus“ ja „diskreetsus“ rõhutavad, et õige naine ei lase oma tsüklil teistele välja paista. Ühe keskse tähelepanekuna toovad Stein ja Kim oma humoorikas raamatus (tõesti soovitan seda lugeda, kõht saab krampi naerdud) välja, et menstruatsioon on ainus füsioloogiline protsess, mida turustatakse selle põhjal, kui hästi seda on võimalik varjata: reklaamides „ei näe te kunagi, kuidas menstruatsioonitoode lahti pakitakse, peale pannakse, sisestatakse, välja tõmmatakse, eemaldatakse, kokku rullitakse, tualettpaberisse mähitakse, potist alla lastakse või ära visatakse – jumal hoidku selle eest, et näidataks tampooni enne ja pärast kasutamist (see oleks tõesti meeldejääv visuaal!) või kuidas see välja näeb, kui kogemata lekib“². Kaugel sellest, naiskadele müüakse hoopis niisugust „mina“, kes, tehes päevade ajal ükskõik mida – muidugi õigeid sidemeid-tampoone kasutades –, suudab varjata oma rõlget „probleemi“.

Roosi kogus: „tuharaid venita / sikuta sääremarju reie sisekülgi / piruettidesse spagaatidesse no fak / ma ei taha seda niisamagi teha / veel vähem päevade ajal imestada soo-oh mida / mu keha suudab teha ratsutada olümpiakullale ujuda / kanda pulmakleiti õrnvalget trikood / rannaliival joosta käia kosmoses diskokuul / välgub tantsida tupes supertampoon“ (lk 52).

Kehaviha

Kui tihti olen mõelnud, et see va naiseks olemine on ikka üks rõve asi. Bio­loogia bioloogiaks – kui palju selles naise-keha(ks)-olemise-kandmise vihas on tegelikult patriarhaadi sünnitet kavalust? Kas ma tõesti vihkan (tihti) oma keha ja naiseksolemist või on pigem ühiskond ja selles prevaleerivad naisi vähendavad ja vähem väärtustavad tõekspidamised mind niisuguseks mudinud? Mitte ainult mind. Näidake mulle naist, kes ei vihkaks ega varjaks oma keha.

Sarnaselt Roosi autoriminaga olen minagi mõelnud: „menstruatsiooniluule võiks ju olla voolav hingav / kulgev intiimsust ja õrnust õhkav nagu puutumata loodus / nii väga tahaks kirjutada sellist lembeluulet [—] aga mu luulel on kontrollimatu tapjainstinkt / see suretab liha ja loomi ja taimi“ (lk 37); „vihkan / pissimist / ja pesukaitsmevahetust / kuradi mõtlemise kabinet / jõuan kümne sekundi jooksul / kortsu vajudes / öelda enesele nii palju koledaid asju“ (lk 41); „ära unusta / olen lihtsalt naine / seisan // peegli maailma suguvõsa meeste väärkohtlemise heteronormatiivide palgalõhe vägivalla ees // küsin armastust“ (lk 26-27).

Kuigi Roos on ise sedastanud³, et ei tahtnud ses luulekogus keskenduda pelgalt naiseks olemisele, sest lisaks naistele menstrueerivad ka transsoolised ja mittebinaarsed inimesed, on raamatus rõhk ikkagi naisekehal ja selles toimuval. Võttes arvesse, kui vähe me endiselt naisest ja tema kehast teame – on see ühtlasi vägagi õigustatud.

Sest näiteks, olgu, PMSist oleme ikka kuulnud, aga PMDDst? Mina näiteks kannatan viimati mainitu all, liiati suurem osa inimestest (tihti muide ka arstidest) ei tea, mis see on. Eesti keeles on see lühend õigupoolest PMDH ehk premenstruaalne düsfooriline häire, s.t premenstruaalse sündroomi (väga) raske ja harvem esinev vorm, mis mõjutab inimese emotsionaalset, vaimset ja füüsilist heaolu, eriti tsükli teises pooles. Sõbrad, see ei ole kohe kindlasti „lihtsalt halb tuju enne päevi“, see on ikka hardcore-häire! Mõnel inimesel esineb enne menstruatsiooni algust näiteks enesetapumõtteid – mäletan, et 20ndates arvasin, et olengi lihtsalt depressiivik, sest igal kuul oli paar päeva täielikku „augus olemise tunnet“, mil paistis, et elul pole mingit mõtet. Millele paari päeva möödudes järgnes siis „vau, elamine on tegelikult jumala okei“ tunne. Elage ise igakuiselt taolistel Ameerika mägedel – mõtle, sa arvad, et oled suitsidaalne, aga tegelikult su hormoonid lihtsalt märatsevad! Tihti on selle all kannatavad inimesed ka võimetud töötama, rääkimata teiste inimestega suhtlemisest (tõesti, pun unintended). Mõtle: kui sul on kümme päeva kuus vaimne ja emotsionaalne kriis (PMS, PMDD/PMDH, menss ise), siis kolmandik su elust möödub pideva võitluse all iseenda, teiste ja ühiskonnaga. Aasta peale teeb see „kõigest“ 120+ rasket ja kurnavat päeva. Miks me sellest siis rohkem ei tea ega räägi? Ega ometi selle tõttu, et laiemat ühiskonda endiselt ei huvita peale meeste keha ja selle uurimise ja standardiks seadmise … eriti nagu midagi?⁴

Ameerika feminist Gloria Steinem kirjutas 1978. aastal kurikuulsa satiirilise mõtteharjutuse teemal „Kui hoopis mehed menstrueeriksid“ („If Men Could Menstruate“), milles sedastab, et ühiskonniti prevaleeriv menstruatsioonihäbi tuleneb muu hulgas soolistatud võimust ja normidest. Steinem ironiseerib: kui mehed menstrueeriksid, oleks see ühiskonniti tõenäoliselt pigem kiiduväärt nähe. Mehed kiitleksid, kellel on valusam päev, kelle veri on „mehisem“ punane, kellel suurem voolus. Tampoonid oleksid muidugi tasuta ning tööandjad annaksid menstruatsiooni korral tööst vabu päevi.⁵

Asi pole veres, asi on võimus

Pidasin Johanna Roosiga Tartus tema debüütkogu esitlusel mõttevahetust, mida alustasin küsimusega: kas sa praegu menstrueerid? Seejärel palusin juba publikul samale küsimusele vastata ning nii mõnedki julged külalised tõstsid jaatades käe! Ehk on aeg kaaperdada tagasi see kurikuulus ja misogüünne küsimus „kas sul on päevad vä?“ ja normaliseerida menstruatsioonist rääkimine väljaspool koduseinu ja naiste tualettruume?

Mina tahan küll elada maailmas, kus me räägime päevadest palju rohkem. Äkki muundub „kas sul on päevad?“ selle tulemusel hoopiski julgustavaks küsimuseks, mis võimaldab tabuks peetavat teemat vähekenegi „neutraliseerida“. Ning ajapikku oskame tänu sellele, et menstrueerivatest kehadest rohkem räägime, neid ka paremini mõista. Saame aru nii nende headest kui ka halbadest päevadest. Noh, nagu hiljuti kliitoriga on juhtunud: lõpuks ometi teame, missugune selle anatoomia siis päriselt välja näeb, mis sest, et Vikerraadio ei taha sellest sõnast endiselt midagi kuulda – ning olla lausa hävitanud minu transgressiivse kliitori-säutsu …

Loe lisa: Mihhail Trunini arvustus Johanna Roosi luulekogule „Tsükkel“