В гибельном фолианте

Нету соблазна для

Женщины. – Ars Amandi

Женщине – вся земля.

[—]

Ах, далеко до неба!

Губы – близки во мгле…

– Бог, не суди! – Ты не был

Женщиной на земле!¹

Marina Tsvetajeva

Kas feministlik luule on omaette kirjandusžanr või lihtsalt üks praeguste diskussioonide pingepunktidest, mis puudutab paratamatult ka luulet? Tänapäeval seostatakse naiste naisena kogetust kirjutatud luuletusi paratamatult feministliku agendaga. Naisluule ei ole muidugi eilne leiutis. Näiteks noor Marina Tsvetajeva, kelle read on ära toodud motos, kirjutas tõsiselt valust, mida tähendab olla naine – ent on läinud kirjanduslukku autorina, kes nõudis, et teda ei nimetataks poetessiks, vaid just nimelt poeediks.

Tabust luuleks

Oma debüütkogus „Tsükkel“ vaatleb Johanna Roos maailma tänapäeva feministliku optika kaudu: naise keha ja sotsiaalsete rollide kaudu, mille traditsiooniline ühiskond on naisele peale surunud. Roos käsitleb teemasid, mida on pikka aega peetud tabuks (või vähemalt marginaalseks): menstruatsioon, hormonaalsed kõikumised, karvad naise kehal, higi, psühholoogiline haavatavus. Kõik see, mida patriarhaalses kultuuris on püütud varjata kui „ebapoeetilist“, on Roosi käes luulematerjal: avameelne, terav, valus ja samal ajal lüüriline. Luule­kogu on tutvustuse järgi „kehaline, intiimne, sihilikult toores“ ning „viib lugeja menstrueeriva keha sisse“.

Toon mõne iseloomuliku näite. Kogu avaluuletuses „Endomeetrium“ kirjeldatakse menstruatsiooni kui regulaarset tüki rebenemist iseendast: see algab ängist, mis „tülpimuse tilkadena / läigib silmanurgas / voolab põski / mööda alla“. Kogu lõpu poole paisub füsioloogilisus hüperbooliks: luulemina liigub menstruatsiooni ajal mööda linna ja tundub, et Alwaysi side krabiseb ta jalgade vahel nii valjusti, et möödujad pööravad pead, pargis keeratakse muusika valjemaks, lapsed mänguväljakul katavad kõrvad, „vanahärrad linnaliinibussides ehmuvad“ … Järgmises luuletuses kujutatakse naise kehalisust kui omamoodi stigmat: kogemata vaibale jäänud veretilk mõjub justkui pitser.

Pikemalt ei hakata menstruaaltsükli detailidesse siiski laskuma – sisuline tasand tuuakse kogus esile järjekindlalt, kuid peenelt ja mõjuvalt. Näiteks luuletuses „Valu magus“, kus ei käsitleta menstruatsiooni, vaid armastust, on üheks armumise seisundi tunnuseks, kui „süda lööb / 120 lööki / minutis“, „ebaregulaarne menstruatsioon / ja kontrollimatu köha / iga kord kui naeratan“. Luuletuses „Vajan sellest kõigest menopausi“ ei räägita niivõrd menstruatsioonist, vaid sellest, kuidas noor naine saab hakkama maailma väljakutsetega.

Julgelt otsekohesed Roosi tekstid kõnetavad kahtlemata paljusid lugejaid. Võib arvata, et vasakpoolsed ja feministlikud kriitikud võtavad kogu suure entusiasmiga vastu.

Jätame feministlikule kriitikale tema lemmikteemad ja -analüüsivõtted. Mina olen elukutselt kirjandusteadlane, mitte vasakradikaalne ühiskonnaaktivist. Seetõttu on mulle selles arvustuses oluline rõhutada, et Johanna Roos ei ole mitte ainult noor ja julge naine, kes räägib kehalisusest, vaid ka luuletaja, kes otsib uusi poeetilise väljenduse vorme. Asi pole paljudele sümpaatses ideoloogias ega selles, et traditsiooniliselt „madalad“ teemad tõstetakse poeetilise kunsti kõrgusele, vaid hoopis autori sõnavaldamises ja tema juurdumises kirjandusse. Juba kogu pealkiri „Tsükkel“ on mitmetähenduslik: see tähistab nii menstruaaltsüklit kui ka eluseisundite kordumist, ja muidugi ka luuletsüklit, millest kogu koosneb. Niisugune tähendusrikas mäng on selge näide, kuidas toimib keele poeetiline funktsioon – see, mis keeleteadlase Grigori Vinokuri sõnul „räägib sõna kaudu meile, mis on sõna kui selline, samal ajal kui teised [keele] funktsioonid räägivad sõna kaudu millestki muust“². Julgen väita, et Johanna Roosi luule ei ole üksnes julge avaldus menstruaaltsükli ja naise kehalisuse kohta, vaid ka tõeline luule kirjandusteaduse mõttes – niisugune, kus sõnad ei räägi mitte ainult ümbritsevast tegelikkusest või inimkogemusest, vaid saavad vahendiks, millega reflekteerida iseennast ja luulet kui niisugust.

Tähendusrikas mäng

Roman Jakobsoni järgi avaldub keele poeetiline funktsioon selles, et fookus nihkub referendilt sõnumile endale või, kui kasutada tema mõnevõrra keerukamat sõnastust: „poeetiline funktsioon projitseerib ekvivalentsipõhimõtte valikuteljelt kombinatsiooniteljele“³. Teisisõnu tähendab see, et poeetilises keeles on eriti olulised keeleelementide omavahelised suhted: nende valik ja kokkusobitamine alluvad sisemistele seostele, mitte ainult soovile edastada ideoloogiliselt laetud sõnumit urbi et orbi. Johanna Roosi luules paistab silma tähelepanelikkus kõla, rütmilis-süntaktilise ülesehituse ja sõnamängu suhtes – kõik see suunab lugeja keskenduma väljendusviisi vormilisele küljele kui iseväärtuslikule objektile. Just see ongi poeesia.

Roos oskab meisterlikult seada sarnased või kontrastsed elemendid välja­paistvateks poeetilisteks jadadeks, luues paralleelide ja korduste süsteemi. Näiteks luuletus „*täna olen“ on üles ehitatud triaadile „neelatan, naeratan, pilgutan“, mis põimub esmalt keerukatesse süntaktilistesse konstruktsioonidesse ning kordub lõpus n-ö puhtal kujul. Samas luuletuses kasutatakse leksikaalset kontrasti stereotüüpide dekonstrueerimiseks: mehele, kes tajub tagasihoidlikult tema kõrval istuvat tüdrukut komplimendina oma mehelikule enesehinnangule, vastab luulemina – „pehmepõskne / roosa radikaal“ (tähelepanu väärib värvi kooskõla autori perekonnanimega) – naeratusega, kuid saadab vaikides ta otse „vittu“. Roos näitab, et naine on väliselt sunnitud mängima ühiskonna kehtestatud reeglite järgi, ent sisimas kasvab temas protest nende reeglite vastu. Siin tulebki appi poeetiline keel, mis võimaldab ühendada kontrastseid (peaaegu mis tahes) leksikaalseid kihistusi ühes ja samas tekstis.

Luuletuse „Always“ pealkiri viitab esmapilgul populaarsele hügieenisidemete kaubamärgile (sobitub kogu põhiteemaga), ent poeetilisse keelde sattudes saab sellest ootamatult sümboolse tähendusega sõna. Roos mängib ingliskeelse sõnaga „always“ (’alati’) naisekeha lõputu tsükli kontekstis: menstruatsioonivalud ja ebamugavus naasevad kuust kuusse – ehk alati. Nii ei peegelda luuletus mitte ainult irooniliselt reklaamikeelt, vaid sellest saab keelemängu (ehk poeetilise võtte) kaudu ka vastupanuvorm.

Luuletuses „Siin me oleme“ kordub kolm korda sõna „armastus“, mida soovitatakse hääldada „pehmete sss-idega“ – nii viiakse abstraktne mõiste vahetult tajutava keelelise rütmi tasandile. Roos pöörabki oma luules erilist tähelepanu helilisusele: „kissitan kassikesi“, „ei vilista vulgaarsusi“, „nööbin nööpe“, „needistan naba ja keele ja nibud ja kõrvad kullaga“, „midagi muud .. muutub muundub“ (kõik näited on pärit luuletusest „*kasutan räigelt ja häbematult oma naiseksolemise privileegi“). Sama julgeid põimimisi leidub ka leksikaalsel tasandil: juba kogu esimeses luuletuses esineb teaduslik-meditsiiniline „endomeetrium“ kõrvuti igapäevaste detailidega nagu „jõutõmbemasina metallplaadid“. Kogu kõige lühemas tekstis loob autor viieosalise neologismi, mille igas osas kerkib esile h-häälik: „jäin kinni / keha|vihkamise|iha|viha|taha“.

Toodud näited panevad lugeja mõtlema luuletuse keelelise koetise üle, lastes tal teravalt kogeda selle kehalisust (mitte ainult lüürilise kangelanna kehalisust). Nii on Roosi luule puhul kõla, rütm, sõnamoodustus ja süntaks vähemalt sama olulised kui (feministlik) sõnum.

Mis on seksikas?

Roosi poeetiline keel on autorefleksiivne: see ei räägi ainult ümbritsevast maailmast ja autori kogemustest naisena, vaid ka iseendast, s.o keelest endast. Jakobson rõhutas, et just see on üks poeesia lahutamatuid omadusi.

Kõige kõnekam näide terve kogu peale on ehk luuletus „Seksikas“. Siin ironiseerib lüüriline kangelanna esmalt seksikuse üle menstruatsiooni kontekstis, kuulutades otse: „päevad ei ole seksikad“. Järgneb sarkastiline dialoog: „täna on valentinipäev ja mul olid / oma naisega plaanid eks?“, mille lõpus muutub rõhusõna „eks“ foneetiliseks mänguks sõnaga „seks“ – mis ongi luuletuse peateema. Edasi võetakse ette erootilised stereotüübid, nagu maasikad ja šokolaad, millele järgneb mitmetasandiline keelemäng. Reas „кама с утра nalja ärge tehke / ma ei räägi vene keelt“ sisaldub nii vene keeles kolmesõnaliselt kirja pandud sõna „Камасутра“ (kus „с утра“ tähendab „hommikul“) kui ka kirillitsas kirjale pandud ingliskeelne slängisõna „cum“ (seemnevedelik). Vene- ja ingliskeelne sõnamäng viib aga tõsisema teemani: vene keel kui agressori riigikeel. Kuid isegi sõjateema, kogu oma tõsiduses, viib järgmise keelemänguni: „sõjas ei hooli keegi seksikusest / lihtsalt vägistavad ja tapavad kiimaga tulega / pommidega ja mitte sekspommidega“. Nii kõlab klišee „sekspomm“ samaaegselt irooniliselt ja traagiliselt, andes lugejale võimaluse tajuda poeetilise keele mitme­tähenduslikkust ja ainelisust.

Suurim avastus ootab aga lugejat luuletuse finaalis. Seks ja sõda on olnud ühed traditsioonilisemad luule­metafoorid läbi sajandite: nii poeedi võrdlemist eduka väejuhiga, valmis luuletuse samastamist lahinguvõiduga kui ka poeedi kui õnneliku armukese ning loomisakti kui seksuaalakti kujutamist leidub kirjandusloos hulgaliselt. Ka Johanna Roos esitab küsimuse: „aga mis on seksikas? luulemina? / kindlasti! sõnad ja sõnamäng on ju seksikad – / metafoorid sünonüümid parallelism – / ohh mis erootika!“. Seksuaalsus on siin sõnades endis, nende mängus ja vastastikuses tõmbejõus – piisab, kui pöörata tähelepanu korduvatele s-helidele oskuslikult liidetud sõnades „sõnad“, „sõnamäng“ ja „seksikad“. Roos tunnistab sisuliselt, et suurim nauding peitubki loomingulises aktis endas, mis on oma olemuselt sama tsükliline kui menstruatsioon või seksuaalvahekord: „eufooria ja siis täielik krahh / jälle eufooria jälle krahh – / milline seksikas viis elada“. Iga nimetatud tsükli omaette eesmärk on võrreldav keele poeetilise funktsiooniga, mida Jakobson iseloomustas kui „säetust teatele kui sellisele“⁴, s.o sõnumi suunatust iseenesele.

Seega on Johanna Roosi „Tsükkel“ luuleteosena võrreldav naise keha füsioloogilise tsükliga, millest luulekogu sisuliselt räägibki: poeetiline keel pulseerib, voolab, tardub ja jätkab taas voolamist. Selline sisu ja vormi süntees saavutatakse poeetilise funktsiooni valitsemise kaudu – jutustus naisekehast saab ise justnagu luuletuse kehaks. Johanna Roos on sidunud feministliku probleemipüstituse põhjalikult läbi mõeldud poeetilise vormiga. Tema luuletused räägivad avatult teemadel, millest ei sobi või on piinlik rääkida, ning on kirjutatud suure meisterlikkusega. „Tsükkel“ ei murra naisekeha käsitledes pelgalt tabusid – see on ka muljetavaldav poeetiline eksperiment.

Mihhail Trunin on Tallinna Ülikooli teadur ja uurija Eesti Kultuuriministeeriumi rahastatud projektis „Noorte hääled digiajastu luules: poeetika, hoiakud ja identiteedid“ (KUM-TA75).

Loe lisa: Sveta Grigorjeva arvustus Johanna Roosi luulekogule „Tsükkel“