Veel kord …
Kui intellektuaali noorusaeg langes üheksakümnendatesse, siis küllap paelus teda ka postmodernism. Märksõna tegi lennukat karjääri nii humanitaar- ja sotsiaalteadustes kui ka kultuurikriitikas, näiteks võib meenutada, et varane Hasso Krull tõlgendas koguni Hando Runnelit postmodernistina.1 Ent nüüd on pea konsensuslikult levinud arusaam, et postmodernism on läbi saanud. Möödunud aasta lõpul meenutati kadunukest Tartus suurejoonelise sümpoosioniga, mis talletati õnneks ka kultuurilukku.2 Esimese tähelepanekuna S. R. C. Hicksi raamatu kohta võibki öelda, et tõlge on jäänud 20 aastat hiljaks. Originaali esmatrükk ilmus 2004, toona langenuks see meie kultuuriväljal toimunud arutluste eesliinile, nüüd meenutab minusugustele korraks põnevaid noorusaegu (see impulss sundis ka arvustama), noortel paistavad hingel olevat juba sootuks teised mured ja rindejooned.
Tagasi vaadates paneb taas imestama, kui vähe olulist jõudis postmodernismi kohta meie tõlkekirjandusse hoolimata asjaolust, et postmodernismi buum langes Eestis ühte AER-sarja loomisega tekkinud tõlkimisbuumiga. Eesti keelde ei ole tõlgitud mitte ühtegi postmodernismi/postmodernsuse teooria keskset monograafiat – Lyotardilt ilmutati kõrvalise tähtsusega artiklikogumik3 ja sedagi alles 2014; samuti ilmusid mõned olulised raamatud postmodernsuse diskursusse kaasatud autoritelt, kes ise selle sildiga ei nõustunud (Baudrillard, Foucault). Artiklite vallas oli saak pisut tuumakam, samuti ilmus ka kaks siinses kirjatöös hiljem mainimist leidvat ülevaateraamatut, mis on vaatlusaluse Hicksi teosega pealtnäha sarnased.
Ettevaatust, paskvill!
Kuna varasemad sissejuhatused on poelettidelt ammu kadunud, siis võib juhtuda, et kultuurihuvilised algajad võtavad postmodernismiga tutvumiseks käsile just Hicksi raamatu, mis näeb välja igati akadeemiline ja soliidne: kõvad kaaned, värvilised illustratsioonid, rohkelt tabeleid ja kirjandusviiteid. Pean sellist võimalust väga ohtlikuks, sest soliidse vormi taga peidab ennast poliitiliselt motiveeritud, vandenõuteooria tunnustega ilge paskvill. Raamat on musternäide sellisest stiilist, kus leitakse keerukale probleemile ühene ja selge lahendus ning tuvastatakse süüdlased, noppides kõikidelt käsitletud autoritelt oma teesi toeks vajalikke detaile. Puudub sügav mõte analüüsida seda teost tõsise akadeemilise katsena valgustada läbi postmodernsust kui nähtust, viljakam oleks raamatut tõlgendada rünnakuna kultuurisõjas või ka retoorika- ja demagoogiavõtete varasalvena – siinkirjutajal napib paraku niisuguseks analüüsiks taustateadmisi ja viitsimistki. Nüüd on kultuurisõdade räuskav stiil üle lombi ka meile jõudnud, nii et sellepoolest on tõlke ilmumine igati ajakohane, isegi märgiline.
Raamatu põhiline idee on lihtne ja selge: postmodernne (tõlkes: modernismijärgne) filosoofia ja sellest innustunud kunst on üks suur valgustusevastane vandenõu. Täpsemalt, postmodernism õõnestab mõistust ja sellel põhinevat progressi. Laia pintsliga maalides võib sellise iseloomustusega senimaani nõustuda. Kuid mis on vandenõu eesmärk? Just siinkohal avaldub Hicksi „imeline läbinägelikkus“: tuvastanud käputäie postmodernsete mõtlejate (Foucault, Derrida, Lyotard, Rorty) ühisnimetajana sümpaatia vasakpoolse poliitika vastu, rajab ta sellele tõigale kandva hüpoteesi postmodernistlikust mõtlemisest vasakäärmusliku võitlusstrateegiana: „modernismijärgsus on akadeemilise vasakäärmusluse tunnetusteoreetiline strateegia, et vastata sotsialismi teoreetilisest ja praktilisest läbikukkumisest tingitud kriisile“ (lk 90).
Hüpoteesi süvendades jõuab Hicks tõdemuseni, et postmodernsete mõtlejate seas valdav skeptitsism osutub peamiselt just vajalikuks tööriistaks sooritamaks usuhüpe sotsialismi, kuna sellist valikut pärast XX sajandi reaalsotsialismi ebaõnnestumist ratsionaalselt õigustada ei saa (lk 168). Raamatus pannakse seega kokku kaks arengutelge: esiteks valgustusvastane filosoofia Rousseaust ja Kantist tänapäevani (ptk 2-3) – selle telje raames mõistuse hülgamise motiivid ei selgu – ning teiseks kollektivistliku poliitika luhtumisega lõppev arengulugu Rousseaust tänapäevani. Kahe telje ristumispunkt lahendabki postmodernismi saladuse.
Iseenesest on igasugune kvaliteetne seletuskatse järelemõtlemist vääriv ning ma olen viimane inimene, kes hakkaks nõudma intellektuaalidelt mingite poliitkorrektsuse tabude järgimist. Terana sõkalde seas tõstaksin esile Hicksi esimest lisaesseed „Sõnavabadus ja modernismijärgsus“, mis kaevub küll ehk liialt USA oludesse, kuid kus arutletakse teemal, mis on seniajani poliitilisel eesliinil. Küllap on isegi see tõsi, et lääne intellektuaalide seas on viimastel sajanditel vasakpoolsed ideed domineerinud ning nii mõnigi mõtleja on laskunud pentsikutesse liialdustesse. Kuid ei saa kirjutada alla analüüsile, mis taandab mõjuka intellektuaali mõtteterviku mõnele säärasele liialdusele või üksikule tsitaadile, näiteks toob Hicks Derrida mõtlemise võtmena korduvalt esile tolle teatud sümpaatia marksismi vastu (lk 17).
Kuid nagu Hicks teab ja raamatuski mainib, kritiseeriti liberaalset modernsust XX sajandi algul tugevalt ka paremalt tiivalt kuni natsismile panustamiseni välja (nt Carl Schmitt, Martin Heidegger, vähem teatakse, et natsismiga flirtis ka hiljem dekonstruktsiooni klassikuks kujunenud noor Paul de Man). Miks modernsuse paremäärmuslik kriitika pärast Teist maailmasõda enam intellektuaalide seas parketikõlblikuks ei osutunud, seda pole vaja vahest pikalt seletada. Hicks on oma sotsialismi vandenõu hüpoteesist sedavõrd sisse võetud, et üritab muuhulgas tõlgendada ka natsionaalsotsialismi sotsialismi tegeliku variatsioonina (lk 124–126).
Kuidas haamriga peenhäälestada
Hicksi raamatu probleemiks pole niivõrd tema tees, kuivõrd analüüsi rohmakus ja robustsus. Alustuseks: milles seisneb see valgustuse programm, mida tuleb vandenõu eest kaitsta? Kompaktselt sisaldub see programm skeemil lk 22, mille algpunktis on „mõistus“, millest tulenevad teadus ja individualism ning pärast mõningaid edasisi hargnemisi koondub kõik „õnne“ ja „progressi“ märksõnades. Ühesõnaga selline kirvega tahutud liberalism, mida pangandustegelased õhtuti telerist kuulutavad. Programm tugineb kolmel autoriteedil: Descartes kureerib mõistust, Bacon teadust ja Locke individualismi. Hicks mõistagi teab, et selline filosoofiline idüll ei jäänud domineerima ning isegi rekonstrueerib lääne mõtteloo Kantist oma kaasajani valgustusvastasusena (ptk 2-3), kuid sellises toonis, nagu poleks kõiges selles kriitikas mingit iva, vaid kõik filosoofid on sajandite kaupa kas peast segi läinud või salasotsialistid (kus vähegi võimalik, sinna lisatakse süüdistusi kollektivismis).
Üllataval moel osutub Hicksi käsitluses valgustusvastasuse avalöögiks Kanti filosoofia. Raamatus leiduv Kanti-tõlgendus vääriks seda, et mõni asjatundja – näiteks Eduard Parhomenko – analüüsiks sealset demagoogia tulevärki süvitsi, muretsen vaid, kas tema süda sellisele ülesandele vastu peab. Hicks määratleb otsustava tunnusena asjaolu, kas mõistus peegeldab tegelikkust ennast või mitte. Kes sellist seost tunnistavad, need paigutatakse valgustuse leeri, kes mitte, jäävad valgustusvastasteks (lk 35). Kant teadagi välistab kategooriliselt mõistuse võime kogeda asju iseeneses, mistõttu tema ise ja vaat et kogu järgnev filosoofia paigutatakse Hicksi skeemil valgustusvastaste leeri. Esitusest jääb mulje, justkui oleks Kant oma konstruktivistliku süsteemi kiusu pärast välja arendanud ning targem olnuks jääda Baconi stiilis naiivrealismi. Justkui oleks empirismi pinnalt võrsunud Hume’i skeptitsism, mis Kantigi eelkriitilisest unest äratas, samuti mingi veidrus, mida oleks parem eirata.
Miks Kant valgustusest irdub, see jääb Hicksi tõlgenduses segaseks. Otse ei öelda, et temagi oli juba kapisotsialist, kuid ometigi üritatakse talle üksikuid tsitaate kontekstist välja rebides kahtlasi hoiakuid külge pookida. Näiteks tõlgendatakse Kanti kuulsat ütlust „Pidin niisiis tühistama teadmise, et teha ruumi usule“ (lk 36) nii, justkui soovinuks Kant mõistustunnetuse ulatust piirates anda religioonile tagasi valgustuse käigus kadunud juhtroll. Teadagi kasutab Kant usku üksnes otsustamaks, et inimesel on vabadus, teisal ka selleks, et tunnetamatu asi iseeneses siiski eksisteerib, vältimaks tunnetusteooria suubumist Berkeley stiilis idealismi. Lisaks tõlgendab Hicks üht kirjeldavat mõttekäiku võimendades Kanti sõja õigustajana (lk 104–106). Neid tekste, kus Kant ise või mõni hilisem tagurlane (nt Foucault, Horkheimer) analüüsivad otsesõnu valgustuse problemaatikat4, Hicks oma lennukas tõlgenduses ei käsitle.
Selline kinnismõtteline käsituslaad ei puuduta üksnes Kanti, vaid läbib kogu raamatut. Sestap ei soovita ma mingil juhul alustada tutvumist postmodernsuse ajalooliste ja intellektuaalsete taustadega Hicksist, palju tasakaalukamalt avab neid taustu oma „Postmodernismi aabitsas“ S. J. Grenz5, seda hoolimata asjaolust, et autor kaeb nähtust läbi kristliku prisma. Postmodernismi klassikute teoreetilistesse alustesse annab põhjaliku sissevaate Janek Kraavi monograafia „Postmodensimi teooria ja postmodernistlik kultuur“6.
Huvitaval kombel ei toesta Hicks oma realistlik-progressivistlikku paatost ühegi oma kaasaja filosoofilise autoriteediga, teose retooriline alltekst ütleb seega, et kõik filosoofid on Kantist alates aru kaotanud. Mõistagi pole see nii, kui mitmed kaalukad uusrealistliku epistemoloogia programmid said alguse alles pärast Hicksi raamatu ilmumist, siis nii mõnedki teised (nt kriitiline realism, mitterepresentatsiooniline realism) leidsid sõnastamist juba XX sajandi lõpul ning võiksid kuuluda juba magistritasemel filosoofiat õppinu teadmiste hulka.7 Kuid teoreetilistesse nüanssidesse süvenemine muudaks ju välja pakutud lihtsad lahendused keerukamaks, lahjendaks retoorilist furoori. Hicksi üleskutse – tagasi Baconi juurde – retooriline sõnum kutsub üles filosofeerimisest loobuma, muretult sukelduma progressiivsesse insener-tehnilisse askeldamisse.
Püüdes mõista teost tema kirjutamisaja kontekstis saaks Hicksi välja vabandada sajandivahetusel veel lennuka ajaloo lõpu meeleoluga: kliimakriisi teadvustamine alles kogus hoogu, demokraatia vaenlased alles koondasid ridu (kuigi kaksiktornid olid 2004. aastaks juba langenud). Vahepealsed kümnendid on kaasa toonud omajagu kainenemist valemisse mõistus-progress-õnn pimesi uskumisel. Kuid ilmnenud on muudki – lihtsate vandenõuteoreetiliste seletuste lumm, mis nüüd esitab ka demokraatlikele ühiskondadele suisa eksistentsiaalseid väljakutseid. Hicksilikku seletusmudelit saab kasutada ja kasutataksegi kõigi vulgaarkapitalismi kriitikute vastu: kliimakriis, ebavõrdsuse kasvu mõõtev sotsioloogia ja kõik muu säärane on jällegi üks salasotsialistide vandenõu, mida tuleb eirata. Tehnoloogilise progressi gaas põhja ja täiskäik edasi! Ma ei tea, kas Hicks pillub praegu samuti sedasorti loosungeid, mis on lombi taga poliitiliseks peavooluks kujunenud või on pisut järelemõtlikum. Välja uurida poleks raske, kuid kõnealuse teosega tegelemise järel ei suuda ma endas selleks huviraasugi leida.
Kõik ühte patta
Lõpetuseks paar märkust tõlke kohta. Joonas Kiik on läinud viimasel ajal laiemalt moodi minevat isemõtlejalikku teed ning asunud eesti keeles juurdunud terminoloogiat muutma, tõlkides postmodernismi modernismijärgsuseks. Muudatuse tähtsust markeerib tõlkija väikese eessõnaga (lk 10-11), milles esitatud põhjendused pole kuigivõrd veenvad. Tõlkija meelest „pole Hicksi poolt postmodernismiks nimetatu sama asi, mida üldiselt nõnda nimetatakse. Sestap olgu siinkohal tõlgitud modernismijärgsus, jätmaks lugejale mõtlemisruumi selle üle, mis see siis õigupoolest on, millest parasjagu jutt käib“ (lk 11). Ometi modernismijärgsuse mõiste just kitsendab võimalikku tõlgendusruumi, rõhutades ajalise järgnevuse aspekti, ning mis kõige tähtsam – kaotab ära koolkonna või voolu ühtsusele viitava ism-i. Postmodernismi keerukus seisnebki ju selles, et see pole mitte üksnes modenrismijärgsus, vaid ka selle järgsuse ism. Selline salasotsialiste ühendav ism on Hicksi tõlgenduseski selgelt esil. Hicksi esitatud komplekt peamistest postmodernistlikest mõtlejatest on üldlevinud, samuti ka ülevaade intellektuaalsetest mõjutajatest, omapärane on üksnes poliitilise motivatsiooni „avastamine“ keeruka intellektuaalse hoovuse põhjusena. Omakeelseid vasteid esile tõstes võiks veel nõustuda tõlkevastega modernsusejärgsus mõistele postmodern, kus toda saatuslikku ism-i sees pole. Tasub tähele panna, et Hicksi raamatus esinevad läbisegi nii modern/modernism kui ka postmodern/postmodernism. Pika hambaga ja kõheldes võiks aktsepteerida tõlkevasteid modernsusejärgsus/modernismijärgsus. Ühes kohas on Kiik seda erinevust ka markeerinud – alapealkirjas „Modernsus ja modernsusejärgsus“ lk 17, originaalis „Modern and postmodern“. Ent üldiselt on läbivalt tõlgitud nii postmodern kui postmodernism ühekssamaks modernismijärgsuseks – see pole enam mõtlemisruumi jätmine, vaid juba kurat teab mis!
Mainitud segaduse kõrval mõjub suisa väikse veana asjaolu, et pealkirjaski trooniv explaining on tõlgitud selgitamiseks, mitte seletamiseks. Küsimus pole ainult stilistilises nüansis, et selgitama oleks pigem clarify – silmanähtavalt ei ole Hicksi taotluseks mitte lihtsalt modernismijärgsel mõttemaastikul pisut selgitusi pakkuda, vaid esitada üht ranget arutlusvormi – põhjuslikku seletust sellele, mis põhjusel on tekkinud postmodernistide vennaskond. Hea raamatu puhul oleks lonkava tõlke üle kurb meel, antud juhul õnneks mitte.
1 Hasso Krull, Hando Runnel ja postmodernism. – Katkestuse kultuur. Vagabund, Tallinn, 1996, lk 9–15.
2 https://nyydiskultuur.artun.ee/sundmused/eesti-uksikkonverentsid/kadunud-ajasnagu-pisarad-vihmas-sumpoosion-postmodernismist/
3 Jean-Francois Lyotard, Postmodernsusest lastele. TLU Kirjastus, 2014.
4 Vt Immanuel Kant, Kostmine küsimusele: Mis on valgustus? – Akadeemia nr 4, 1990, lk 801–811; Michel Foucault, Mis on valgustus? – Teadmine, võim subjekt. Varrak, Tallinn 2011, lk 366–390; Max Horkheimer, Theodor W. Adorno, Valgustuse dialektika. Ilmamaa, Tartu 2022.
5 Stanley J. Grenz, Postmodernismi aabits. Logos, Tallinn 2003.
6 Janek Kraavi, Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur. Viljandi Kultuuriakadeemia, 2005.
7 Hea ülevaate nendest vaidlustest leiab raamatust Alain F. Chalmers, Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks? Ilmamaa, Tartu 1998.
