Kava vaadates võib tekkida küsimus, mis seob itaalia barokki, hilisromantismi, modernismi ja nüüdismuusikat ning miks on valikusse sattunud just nende heliloojate looming. Britten ja tema õpetaja Bridge on mõjutanud nii Kõrvitsat kui ka Dondereri ning just nende nimed kerkisid kava koostamisel esile.* Samuti võib nelja helilooja muusikalises väljendusviisis ja esteetikas leida mõningaid paralleele: kõigile neile on iseloomulik teatav poeetiline tundlikkus ja muusikaline lüürika. Ehkki kontserdil kõlas vaid instrumentaalmuusika, on kõigi loomingus olnud tähtis koht vokaalmuusikal. Stradellat tuntaksegi kavalehe andmetel peamiselt tema vokaalteoste järgi, Brittenit peetakse möödunud sajandi üheks olulisemaks vokaalmuusikaautoriks ning Kõrvitsa loomingus on lauludel ja koorimuusikal oluline roll.
Kontserdi alguses kõlanud Vivaldi ajastukaaslase Stradella sonaat viiulile, tšellole ja basso continuo’le oli justkui Tõnu Kõrvitsa uudisteose mõtteline sissejuhatus. Ehkki Vivaldi ja Kõrvitsa muusika võrdlemine ei ole justkui ajakohane, on siiski keeruline kahte teost mitte kõrvutada. Vormiliselt on Kõrvits teinud suure lihtsustuse: kui Vivaldi „Neli aastaaega“ on tüüpilises barokk-kontserdi vormis kolmeosaliste viiulikontsertide tsükkel, siis Kõrvitsa topeltkontsert viiulile ja tšellole on märksa sirgjoonelisema neljaosalise teljega. Vivaldi on alustanud kevadest, Kõrvitsa teos on optimistlikum, alates suve ja lõppedes kevadega. Mõlemas on klavessiin; võib vaid oletada, et Kõrvitsa ebatavaline valik on austusavaldus oma vaimsele eelkäijale. Samuti teeb esimese osa „Sirelisuvi“ peamotiivi hüplev rütmika ja repetiivsus justkui vahehüppe barokki. Nii nagu Vivaldi eluajal, puudus ka sel kontserdiõhtul dirigent, kelle rolli täitsid vahepeal solist Florian Donderer või kontsertmeister Harry Traksmann.
Inspireerijaid oli selle teose puhul peale Vivaldi veel. Iga osa on mõjutatud ühest laulust, mis meenutab Kõrvitsale vastavat aastaaega.* Suvi on inspireeritud briti laulukirjutaja ja kitarristi Nick Drake’i loost „River Man“: „Sirelisuve“ peateemast võib aimata selle loo harmoonilisi sarnasusi ja melanhooliat, ehkki Kõrvitsa interpretatsioon on siiski elavam ja kontrastsem. Tegemist on huvitava valikuga suve peegeldamiseks. Ühest küljest on pala tõepoolest suviselt mahe ja õhuline. Kuid pikalt depressiooniga võidelnud Drake suri traagiliselt kõigest 26aastasena antidepressantide üledoosi tõttu ja ka loos „River Man“ nähakse viiteid tema võitlusele vaimse tervise muredega. Ehk kõlab Kõrvitsa suvi seetõttu jõuliselt ja imposantselt, kohati süngeltki? Tunne oli kohati pigem nagu juuli keskpaigas, kus tuleb taipamine, et järjekordne suvi jääb kohe-kohe seljataha.
Suvi transformeerus kiiresti samalaadseks sügiseks – oli selge, et tegu on sama aastanumbriga. Nagu sügised ikka, näis ka Kõrvitsa kaeblik „Laul nagu lõke“ suvest palju pikem. Meeleolu klappis inspiratsioonisädemeks olnud Radioheadi „Romeo ja Julia“ traagikal põhineva looga „Exit Music (for a Film)“. Kui sügise osa pealkiri jätab palju tõlgendusruumi, siis talvine kõrge ja kauge karge tähistaevas kõlab minu hinnangul nagu Kõrvitsa talv „Kristalses tähisöös“. Kui kuulata selle osa inspireerinud pala, The Blue Nile’i „Saturday Night’i“ paralleelselt Kõrvitsa talvega, on selle essentsi tunda, ent „Kristalne tähisöö“ oli märksa tuikav-tunglevam. Kuna aasta lõpp kõlas saalist kuulates dünaamiliselt kõige valjemana, kulmineerus teos justkui talvega, ja vahepeal näis, et nüüd ongi kõik. Ometi vaheldus aastaaeg taas märkamatult ning pikale talvele järgnes attacca kevad. „Roosi unenägu“ on inspireeritud Bill Evansi ja Tony Bennetti mahedast džässiballaadist „You Must Believe in Spring“. Kevadet jäid lõpus kuulutama Fred Jüssi linnusalvestisi imiteerinud helimotiivid.*
Ebatavalise kõlaga klavessiinist hoolimata mõjusid „Aastaajad“ kohati filmilikult. Palju oli ülemhelisid, mis kirjade järgi meeldib autorile eriti keelpillide puhul. Need hetked mõjusid otsekui mõtete kogumise, hetkeliste mõttepausidena ning resoneerusid hästi klavessiini igavikulise kõlaga. Olin siiski pikalt kahevahel, kuidas klavessiini suhtuda, sest algul oli selle kõla võõras ja pigem vastandus teose moodsale helikeelele. Kõlapilt oli niigi piisavalt rikkalik ja laval toimus korraga palju, kui pidada silmas kas või kahte solisti. Ometi lisas klavessiin teatavat müstilisust ja kaugete aegade kaja ning viimastes osades oli kõrv võõrama kõlaga juba harjunud.
Kogu aastaring mõjus ühtse tervikuna ehk ka seetõttu, et Kõrvits oli lähteallikaks valinud pigem samalaadse tonaalsusega melanhoolsemad rahulikud laulud. Seejuures oli eriti vahva, et neljast vivaldilikus kestas džäss- ja poploost on sündinud midagi täiesti uut ja erakordset. See näitab eredalt helilooja muusikamaitset ja head sünteesioskust ning peegeldab ühtlasi sügavat stiilitunnetust ja julgust katsetada. Selles võib näha küpse helilooja loomingu läbimõeldust ja sisemist tasakaalu. Publiku rahulolevatest nägudest ja solistide sooja aplausiga kahel korral lavale tagasi kutsumisest võis välja lugeda, et teos võeti hästi vastu. Ehkki viiuldaja mõjus kohati rohkem soleerivalt võib-olla seetõttu, et ta seisis ja teda oli kaugel istudes paremini näha, siis teose otseülekannet järele kuulates mõjusid viiul ja tšello teineteist täiustavate partneritena. Mõlemad tõid orkestrisse muhedust ja mõnusat ühesmõtlemist.
Kuigi seda oli mõneti ka laval näha, siis eriti hästi tuli esinejate ja helilooja teineteisemõistmine välja kontserti ja Kõrvitsaga tehtud intervjuud järele kuulates. Kuuldu aitas teost ja laval nähtut paremini mõtestada. Kahju, et saalis seda tunnet rohkem ei tekkinud: esinejad ega helilooja ei lausunud sõnagi ja õhustik näis tavapärasele klassikakontserdile omaselt üsna akadeemiline. Samuti oleksin oodanud rohkem esiettekandel teose loomise tausta selgitavat infot kavalehes. Bridge’i ja Britteni palade kohta oli seda piisavalt ja see tegi kaasamõtlemise lihtsamaks.
Kontserdi teine pool oli omamoodi pühendatud briti heliloojale Frank Bridge’ile. Esmalt kõlasid attacca tema „Eleegia“ tšellole ja keelpillidele ning „Kaebelaul“ (ingl „Lament“) keelpilliorkestrile. Algselt tšellole ja klaverile loodud „Eleegia“ sobitus Tanja Tetzlaffi tundliku natuuri ja pillikäsitlusega imeliselt. Kaks teost moodustasid tundelise ja meloodilise terviku. Kui poleks kontserdisaalis oma silmaga näinud, et Tetzlaff astus pärast „Eleegiat“ lavalt kõrvale, ei oleks järele kuulates sellest arugi saanud – kahe teose esitus oli niivõrd läbi põimunud.
Viimasena kõlas Bridge’i õpilase Benjamin Britteni tuntuim keelpilliorkestrile loodud teos „Variatsioonid Frank Bridge’i teemal“. Kavalehest selgus, et kahe mehe erilist sidet väljendaval palal on väga liigutav taust: Britten on iga variatsiooniga andnud edasi mingi osa oma õpetaja isiksusest. Bridge ei osanud seepeale oma tänulikkust kuidagi väljendada ning pidas seda üheks väheseks (!) ilusaks sündmuseks, mis on temaga eales juhtunud. Mitmesse variatsiooni on põimitud ka viiteid Bridge’i tuntuimast teosest, keelpillikvartetist „Kolm idülli“. Oleks olnud põnev seda enne variatsioone kuulda, et oma kõrvaga sarnasusi hinnata. Britteni teos oli väga nauditav eriteemaliste motiivide assortii, mis kõlas Tallinna Kammerorkestri esituses efektselt. Publik oli mõnest osast (näiteks „4. variatsioon. Itaalia aaria) nii vaimustuses, et unustati end lausa osade vahele plaksutama.
* https://klassikaraadio.err.ee/1609700024/otseulekanne-tonu-korvitsa-aastaajad-ja-tallinna-kammerorkester
