„Kindlasti on siin aastakümnete jooksul välja kujunenud juba oma nn Pessoa Sõprade Selts,“ alustab Tõnu Õnnepalu oma järjekordset, vahest senistest ühte muhedamat kaassõna värskele Fernando Pessoa kogumikule. Selle väitega peab nõustuma. Too salaselts on olemas. Mõned aastad tagasi Leenu Nigu tõlgitud „Rahutuse raamatu“1 ilmudes oli näha vandeseltslaslikke silmapilgutusi, rõõmuhõiskeid – veel Pessoat emakeeles, lõpuks ometi! Sama on kordunud ka uue lühiproosavaliku puhul.
Raamatu nimiloo tõlge on juba ilmunud mitmes väljaandes. „Anarhistist pankur“ on mitmetahuline lugu, kus Pessoa paneb mängu kogu oma suurepärase stiili, et laskuda poleemikasse eripalgeliste modernse maailma poliitteooria isadega, nagu Hobbes, Locke, Rousseau jne.2 Ülejäänud tekstid on aga uued. Siin on lõpetamata lugusid, õpetlikke lühivorme, pessoalikust irooniast nõretavaid mõtisklusi, unenäolisi jalutuskäike, aga ka päris palju tema usutunnistust. Nagu kirjutab Õnnepalu: „Pessoa on katkendite kirjanik ja just selles tugev“ (lk 14).
Lõpetamata lood
Fernando Pessoa (1888–1935) eluloost on teada, et suurem osa tema teostest jäi lõpetamata ja muidugi ka avaldamata. Tema esimene tekst ilmus modernistide ajakirjas Orpheu ja viimaseks avaldatud kirjatööks jäi ainsana ta eluajal ilmunud raamat „Mesangem“ – poeem, mille müstiline patriotism tõi talle veel enne surma kodumaal tunnustuse. Sinna vahele jääb hulk kirjutisi, mida siiani kataloogitakse ja mis ootavad avaldamist. See on tõeline modernism, katkestuste lõppematu rada.
Kohane on siin ehk kõrvale tuua hilisemal ajal elanud ameeriklane Philip K. Dick, kelle pärand on samuti kastitäied tekste, mis lugejale siiani tervikuna kättesaadavad ei ole. Pessoa sarnaneb tõesti tolle ulmikuga (kirjutas ta ju ka palju tekste inglise keeles). Dick üritas kogu oma hilisemas loomingus mõista teda tabanud müstilist kogemust, jõudes nõnda hulga ebatavaliste vaimsete seisunditeni, millest üht lustakamat on meenutanud ta sõber Tim Powers: „Ta helistas mulle ühel päeval ja ütles: „Powers, mu uuringud on mind pannud uskuma, et mul on võime patte andeks anda.“ Ma vastasin: „Noh, kellele sa siis andestanud oled?“ „Ei kellelegi … Ma andsin kassile ta patud andeks ja läksin voodisse,“ tõdes ta.“3
Ka Pessoa loomingut ei saa lahutada autori esoteerilistest püüetest. Ta oli üksik kujutlusmaastike rüütel, kes jõi ennast surnuks ja heitles terve elu seksuaalsusega, lahkumata seejuures kordagi kodulinnast. Nendes võitlustes ja varjatud maailmade otsimises jõudis ta just maise rikkuse hülgamise hinnaga sisemaailmade kontrollile allutamise täiuseni: „Minu intellekt on saavutanud säärase paindlikkuse ja haarde, et ma suudan omal tahtel manada ükskõik millise tunde ja astuda ükskõik millisesse vaimuseisundisse.“4
Heteronüümid
Pessoa siseelu ei olnud muidugi tavapärane. Ta on vahest enim tuntud oma heteronüümide poolest. On säilinud kiri, kus Pessoa seletab oma toimetajale, kuidas pärast üht ebaõnnestunud luuleloomise katset sündis tema esimene heteronüüm: „Sel päeval, kui ma lõpuks loobusin – see oli 8. märtsil 1914 –, läksin kõrge kirjutuslaua juurde, võtsin paberilehe ja hakkasin kirjutama, püsti seistes, nagu võimaluse korral alati teen.
Ma kirjutasin jutti üle kolmekümne luuletuse, omamoodi ekstaasis, mille olemust ma ei oska määratleda. See oli mu elu võidupäev, teist sellist ei tule enam kunagi. [—] Ja siis ilmnes minus keegi, kellele andsin sealsamas nimeks Alberto Caeiro. Andke andeks selle väljendi absurdsus: mu õpetaja oli minus ilmnenud. Selline tunne mul oli.“5
See kirjeldus võib kontekstist välja rebituna tunduda kummaline, ent üks Pessoa puhul vähe tuntud tahk on see, et ta oli usin esoteerik, kes oli muuseas maagi Aleister Crowley järgija ja tegeles ka spiritismiga. Crowley isegi kohtus Pessoaga: koos sepistasid nad Lissabonis inglase võltsenesetapu, et too saaks veidi meediat hullutada. On oletatud, et Crowley võis Pessoa sel külaskäigul oma maagiaordu liikmeks pühitseda. Spiritistlikel seanssidel suhtles Pessoa teiste seas krahv Cagliostroga, aga ka XVII sajandil elanud Cambridge’i platooniku Henry More’iga: „Temast saab aastatel 1916 ja 1917 Pessoa kõige olulisem astraalmaailmast pärit õpetaja ning tundub, et mõnda aega järgis Pessoa tema teisest ilmast tulevaid käske. Automaatkirjutistes saab Pessoa nõu, kuidas saada lahti süütusest ja masturbeerimisharjumusest. Ta on ka Pessoa tegelik vaimne juht, kes soovitab talle lugemismaterjali [—]. Lisaks soovitustele on nendes automaatkirjutistes üllatuseks, kui Henry More avaldab Pessoale, et too on Roosiristlaste Ordu ehe liige: „Sina oled R+C“.“6
Juba varajased psühhoanalüütikud kõnelesid inimeses paiknevatest eri isiksustest, ent Pessoa spiritistlikud seansid ja heteronüümid (nagu ka nt W. B. Yeatsi tollased katsed spiritismiga) kulgevad nendest seletuskatsetest kaugemale. Kes tegelikult kõneleb?
Anarhistist pankur
Võttes arvesse eespool (küll väga napilt) kirjeldatut, omandavad paljud Pessoa proosapalad hoopis teise tähenduse. Avaneb teistsugune võimalus neid lugeda. Selles kontekstis on kõige olulisem lugu „Kuradi tund“, kus Lutsifer ehk Särav Koidutäht isiklikult avab loo peategelasele maailma saladusi: „Ma olen Kujutlusvõime Jumal, eksinu, sest ma ei loo. [—] Olen Vaim, kes loob ilma loomata, kelle hääl on suits ja kelle hing on eksimus. Jumal lõi mind, et ma teda öösiti jäljendaks. Tema on Päike, mina olen Kuu“ (lk 102). Ent õpetused jooksevad õpetatava külgedelt alla ja tulemuseks on tõdemus: „Tänamatu inimkond! Niiviisi tänas ta kuradit“ (lk 108).
Loo „Palverändur“ peategelane eristub, kui olla teadlik Pessoa roosiristlikest huvidest, klassikalisest ortodokslikust palverändurist: tema meelest on Issand kolmekordselt vägev ja ta saab Mehelt Mustas kingituseks kivi, roosi ja risti.
Muidugi läheks sääraste tekstide lugemine igavaks ja liigmüstiliseks, kui koostaja ei oleks nende vahele tasakaaluks pikkinud teistsuguseid tekste, kus ilmneb salvav ja irooniline Pessoa. Nende lugude minategelane on nördinud, kui n-ö päris maailm kujutlusvõime asemele tungib: „Ma sain täna teada midagi, mis mind pahandas – et Pärsia on tõesti olemas. Ma arvasin varem, et Pärsia on lihtsalt eriline nimetus, mis on antud teatud vaipade ilule. Nüüd tundub, et üks praegusaegne maadeuurija kinnitab selle olemasolu“ (lk 71). Või siis too pankurist anarhist, kes muuseas tõdeb: „Ja näete ise, mis on saanud Vene revolutsioonist … Midagi, mis vaba ühiskonnani jõudmise aastakümneteks edasi lükkab … Ja mida oligi oodata rahvast, mis koosneb kirjaoskamatutest ja müstikutest? …“ (lk 31).
Omaette lugemine on klassikalises õudusjutu stiilis „Väga originaalne õhtusöök“, kus antakse ühtlasi tabav sümboolne hinnang meie üha kiirenevale uudsusihas maailmale: „Originaalsus oli hääbumas. Ka gastronoomias valitsesid hääbumine ja nõrkus. Kõik kokakunsti tooted, mida nimetati „uuteks“, olid vaid varem tuntud toitude variatsioonid. Teistsugune kaste, pisut erinev vürtsitamis- ja maitsestamisviis – sel moel erines uusim roog eelmisest. Polnud ühtki tõelist uudistoodet. Olid vaid uuendused“ (lk 156–157). Lustaka puändiga päädivas loos kirjeldab Pessoa elavalt toda maailma, millele ta oma kujutlusilmas seiklemisega vastandub. Nagu ta kirjeldab „Rahutuse raamatus“: „Olen palju kordi täheldanud, et mõned kirjandustegelased omandavad meie silmis sellise tähenduse, milleni ei küüni kunagi need, kes on meie sõbrad ja tuttavad, need, kes nähtavas ja tegelikus elus meiega räägivad ja meid kuulevad. Ja see paneb mõtisklema, kas mitte kõik maailmakõiksuses pole uneluste ja romaanide läbipõimunud jada ..“7
Raamat lõpeb Pessoa mõtisklustega koondpealkirja all „Valmid noortele riikidele“. Need tekstid on justkui kōan’id, mille võiks meditatsioonideks appi võtta.8 Pessoa on õnneks ka neile lugudele ise moraalisõnad lõppu pannud, näiteks: „Ettevaatust pisaratega, kui neid valavad riigimehed!“ (lk 193).
Tuleb rõõmustada, et „Anarhistist pankur ja teisi jutte“ on raamaturiiulist nüüd võtta, ja loota, et vahest jõuab tema mitmepalgelisest loomingust eesti keelde veelgi miskit.
1 Fernando Pessoa, Rahutuse raamat. Tlk Leenu Nigu. Varasalv, 2022. „Hieronymuse“ sarjas paistab peagi ilmuvat ka Indrek Koffi tõlge.
2 Huvitatutel soovitan lugeda artiklit, mille autor jõuab seesuguse järelduseni: „Lõppeks jääb lugeja tõsiselt järele mõtlema modernsuse eelduste üle või tõdeb isegi, et rahaka pankuri elu on tõesti modernse inimese vabastamise projekti loogiline kulminatsioon.“ Vt George Bragues, Is Achieving Freedom About Making a Lot of Money? An Interpretation of Fernando Pessoa’s The Anarchist Banker. – Pessoa Plural 2014, nr 5, lk 1. Ühtlasi tuleb hoiatada, et „Anarhistist pankuri“ peategelane ei ole maailmavaatelt kuidagi lähedane Rain Lõhmusega, keda ajakirjas Eesti Naine on iseloomustatud samade sõnadega. Vt Liis Auväärt, Anarhistist pankur. – Eesti Naine 2024, nr 9.
3 Vt Philip K. Dick, The Exegesis of Philip K. Dick. Houghton Mifflin Harcourt, 2011, lk xviii. Dick ise on oma müstilisi kogemusi koondnimetusega „2-3-74“ (veebruar ja märts 1974) kirjeldanud järgmiselt: tal olid just välja tõmmatud tarkusehambad ja ukse taha saabus valuvaigistitega naisterahvas, kaelas kala kujutav ehe. Seda nähes tabas Dicki gnostiline ilmutus, millega kaasnesid mälestused varakristlikust elust. Dick on öelnud, et nende kogemuste järgsed kirjatööd on kõik vaid nende eksegees.
4 Gary Lachman, The Magical World of Fernando Pessoa. – Southern Cross Review 2009, nr 64.
5 Samas.
6 Vt Steffen Dix, Democratization and the Aristocracy of the Occult: Fernando Pessoa between Theosophy and Rosacrucianism. – Pessoa Plural 2014, nr 6, lk 11.
7 Fernando Pessoa, Rahutuse raamat, lk 138.
8 Katoliiklust ja ida õpetusi kõrvutanud karmeliit Thomas Merton tõlkiski Pessoa mõtisklusi inglise keelde, et tutvustada neid kuulsale zen-õpetlasele Daisetz Teitaro Suzukile. Vt Gary Lachman, The Magical World of Fernando Pessoa.
