Loodusteemalistel näitustel märkan ma tihti, et minu positsioon erineb kunstnike omast ühes kindlas aspektis väga tugevalt. Ja üsna samamoodi tunnen ma ennast ka selleteemalistel konverentsidel, kus otsitakse väljapääsu sellest umbkotist, kuhu me sattunud oleme – et looduse olukord üleüldse läheb kogu aeg halvemaks, hoolimata sellest, et looduse probleemidest saadakse aru üha paremini. See positsioonierinevus on kõige lihtsamini kokku võetav järgnevalt: mulle tundub, et inimesed, kes tunnevad looduse pärast tõsist muret, tahavad loodusele lähemale pääseda. Selleks rõhutavad nad kultuurilisi mehhanisme, mis näitavad, et loodus ei ole inimesele üldse võõras (bioloogilises plaanis on see osaliselt ka õige). Eeldatakse ühtlasi, et loodusega suheldes on meil olemas ühisosa ning teiste liikide käitumisest on võimalik leida inimkultuuris meeldivaks peetavaga sobituvaid vasteid.

Minule tundub teistmoodi. Peaaegu kõik teised liigid on inimesele olemuslikult võõrad ja me ei tea nende vajadustest ega nende elust peaaegu mitte midagi. Muidugi suudetakse mõningaid teisi liike edukalt kasvatada (vili ja toataimed) ja nendega koos elada (koerad ja kassid), sest neid oskusi on ka päris kaua lihvitud. Oletatavalt 15 000 aastat (võimalik, et isegi kuni 25 000 aastat) kestnud kooselu koeraga on mõlemat liiki õpetanud koos normaalselt hakkama saama. Koer suudab inimese hoiakuid küllaltki hästi tajuda ja annab ootuspäraselt piisava täpsusega vastuseid. Aga inimkaaslejaid ei saa vaadata samamoodi nagu inimese hoolest väljaspool elavat loodust. Ja teiseks pole kogu see problemaatika mitte ühestki otsast nullide ja ühtede süsteem, vaid erisuguste keeruliste mõistmisgradatsioonide komplekt.

Kindlasti pole mingit ühte selget vastust, miks ei õnnestu inimesel kuidagi loodusega kooskõlas tegutseda ega temast aru saada, küll aga on mõned pingepunktid, mille üle võiks arutada. Näiteks on üks võimalik probleemi lähtekoht ainujumalareligioonide hierarhiline viis tegelikkust liigendada, mis asetab inimese teistest liikidest ülemaks. Kui kultuur on lihvinud mitu tuhat aastat veendumust, et inimene on tähtsam kui teised elusolendid, kes on olemas peamiselt inimese teenimiseks ja tema heaoluks (või on talle kahjulikud), siis arenevad kultuuri sotsiaalsed struktuurid ja käitumismudelid samuti üsna selles suunas. Ja nii tekibki meil ülevalt alla hierarhiliselt korrastatud maailm, aga millegipärast ei ole selle tipus kunagi näiteks suur kimalane, kes mõnes loomisloos maailma savist vormis ja selle siis meekärgedega täitis.

Kunst ja tema Teine

Vanad seosed inimese igapäevaste hoiakute ja ainujumalareligioonide mõjutustegevuse vahel ei pruugi tänapäeval üldse enam esile kerkida. „Siga“ on endiselt käepärane sõimusõna, aga selle võib tagasi viia ka sealiha söömise keelu juurde (mille tekkimisel on mitmed selged bioloogilised põhjendused). Samal ajal peaks olema kõigile nüüdseks arusaadav, et ühegi looma nimetus ei tohiks olla sõimusõna. Paraku aga teame, et seda arusaamist pole tegelikult kusagil.

Kui vaadata kristlikku patusümboolikat, on madu loomulikult väga halba kirja sattunud, aga ka konnad väljendasid kujutavas kunstis igasuguseid halbu asju. Nahkhiir ja öökullid sümboliseerisid üleüldse kurjust ja deemonlike jõudude lähedalolekut, ent, tõsi küll, sellist mõistmatust esindasid ka mitmed teised kristlusega üldsegi mitte seotud kultuuriruumid. Kitsest, kes on ergas ja arukas loom, sai lausa keskne demonoloogiline sümbol. Teadmatus võib olla ka üldisem ja lähtuda näiteks visuaalsest meeldivusest: siiani on olemas lasteaiad, mille nimi on Lepatriinu, kuid kusagil pole lasteaeda Kõrvahark. Tegelikult on lepatriinu tõeline kiskja, kõrvahark keskendub aga oma laste hooldamisele ja kaitsmisele. Ei saa öelda, et neis väga lihtsates ja igapäevastes hoiakutes peegelduks arusaamine looduse toimimisest.

Selles mõjuväljas kujuneb välja ka inimeste igapäevaelu. Eestlased peavad ennast metsarahvaks ja looduseinimesteks, aga kui sipelgate või herilaste pesa liiga eluruumide lähedale satub, siis mürgitatakse need ära ega tunta, et midagi on valesti tehtud. Jah, praktikas on tegu lihtsalt olelusvõitlusega ja sellisena on see isegi küllaltki looduspärane. Kusagilt see eraldusjoon paratamatult jookseb, et milliste liikidega inimene saab eluruumi jagada ja millistega mitte. Selle tõttu on mõned Teised toredad (näiteks väiksed aialinnud) ja mõned Teised jällegi mitte (näiteks ämblikud ja sipelgad).

Tänapäeva kunstnikud üldiselt ei kujuta enam negatiivsust konna või maona. Selles osas on toimunud representatsioonis suur edasiminek. Aga looduse kujutamise probleemsus jätkub nüüd lihtsalt uuel viisil: Teisi ei vaadata piisavalt Teistena. Tundub, et need Teised on meiega suhteliselt sarnased ja selliselt aluselt ei minda inimese positsioonidest kuigi palju kaugemale.

Lugesin selle teksti tarvis üle arvustused, mis ma loodusele keskendatud kunstinäituste kohta viimasel ajal kirjutanud olen, ja kõige täpsemalt sobis looduse kujutamisviiside problemaatika näitlikustamiseks mu meelest Arsi projektiruumis jaanuari lõpus / veebruari alguses toimunud rühmanäitus „Pinna all“. Laias laastus võib öelda, et loodusega suhestumine jaguneb kaheks: ühel juhul esitab näitus (või kunstnik) kujundiks transformeeritud loodust või looduse mingit probleemi, ja seda esitatakse antropotsentrilise kujutamispositsiooni kaudu. Teisel juhul (ja seda tuleb palju vähem ette) on loodus näitusel kohal peaaegu sellena, mis ta nii-öelda tegelikult on – s.t võõrana, kellest kunstnik üritab aru saada. Ühtlasi mõistab kunstnik sellistel puhkudel (ja annab sellest ka vaatajale teada), et seda arusaamist ei pruugi üldse tulla.

See teine meetod on tegeliku looduse esitamisele ja analüüsimisele märgatavalt lähemal – antropotsentrismist püütakse sel juhul loobuda. Ja muidugi on siin suur sisemine probleem: me võime ju endale korrata, et antropotsentrilisest mõtteviisist vabanemine on vajalik, aga küsimus on, kui palju üks liik saab üldse oma liigi kesksest kohalolekutajust lahti lasta. Minust ei saa oravat. Ega nahkhiirt. Ja ammugi ei saa minust sipelgat või kaheksajalga. Ühtlasi ei saa ma inimesena ka nende omailmadest aru (selles vaates oli õnnestunud näide „Tsüanookeanide“ näitus, kus Tuomas A. Laitinen suhtles kunsti vahendeid kasutades kaheksajalgadega sellisel viisil, et inimvaatleja positsioon mingil täiesti arvestataval määral lahustus). Kuid loodus on täis olendeid, kes on meie tajukogemusest palju kaugemal kui sipelgas või kaheksajalg. Inimesed, kes on keskendunud teiste liikide mõistmisele, saavad ehk mingis ulatuses aru sellest, mis on see sõnastamatu miski, millest pole võimalik aru saada.

Lootus leida mõistetavaid sarnasusi teiste olendite elumustritest on väga loomulik, aga see võib kergesti viia järeldusteni, mis ei taba tegelikkust kuigi hästi. Teisisõnu, siin tasub olla pigem ettevaatlik. Briti mükoloog Merlin Sheldrake kirjeldab oma raamatus „Läbipõimunud elu“, kuidas uuriti mütseelivõrgu kommunikatsioonimehhanisme. Uuring sai alguse mõttest, et mis oleks, kui võrrelda ööliblika aju seene­mütseeliga. „Põhimõtteliselt peaksid hüüfid olema elektriliste impulsside juhtimiseks hästi kohastunud. Nad on kaetud valkudega, mis neid isoleerivad, ning see võimaldab elektrilise aktiivsuse lainetel liikuda pikki vahemaid, ilma et nad hajuksid; looma närvirakkudel on samasugune isoleeriv kest.“¹ Putukate uurijad leidsid katse tulemusi vaadates, et mütseelivõrgud käituvad üsnagi ajuga sarnaselt ja et neist võikski seetõttu mõelda kui suurtest metsa all lebavatest ajudest. Seeneuurijad selle mõttega kaasa ei läinud. Mükoloog Stefan Olsson ütles Sheldrake’ile: „Püüdsin aju kontseptsiooniga mitte kiirustada. Niipea kui keegi selle välja ütleb, hakkavad inimesed mõtlema neile omasest ajust, mis on vastutav keele eest ja mis töötleb mõtteid, et teha otsuseid.“² Lühidalt – aju metafoor oleks pannud mütseelivõrgu omailmast arusaamise teadlaste peas lukku ning asendanud selle inimestele juba tuttava tajumismustriga. Suure tõenäosusega pole see tajumuster aga tegelikult sama, mida seen ise tajub. Seene maailm on inimestele võõras maailm.

Peeter Laurits on oma fotodes teinud mitmeid katseid tabada igasugu Teiste võõras-olekut. Sageli väljendub see vohangus, paljususes, mida pole võimalik jälgida, selles peaaegu mürgises tumerohelises, mille keskel inimesel polegi justkui mingit kohta, välja arvatud juhul, kui ta sinna lõplikult uppuda ei kavatse. Aga pärast niisugust uppumist pole see sisenenu ka enam inimene, vaid midagi muud. See on üks võimalik suund, kuidas tegeleda võõras-olemise probleemiga ja antropotsentrismist lahtilaskmisega kunstiliselt – kaotada endas (pelk) inimeseksolemine.

Tulnukate aeg ja keel

Võib mõelda ka selle peale, miks inimene loodusele võõras on, hoolimata sellest, et on sealt välja kasvanud ning kuulub bioloogilises plaanis liigina endiselt täielikult loodusesse. Inimkultuur on rääkimist pidanud pikka aega väga heaks eristusaluseks, ent pigem see siiski nii ei ole. Jüri Allik ja Endel Tulving soovitasid eristusaluseks võtta hoopiski inimeste ajatunnetuse.

Selle põhjal, mis praegu teada on, ei konstrueeri ükski teine liik endale kujuteldavat ajatelge, millel paigutada iseennast aega, mida veel ei ole, või siis aega, mis on juba möödas. Muidugi on see otseselt seotud narratiivse sidususega, millesse inimesed on oma eksistentsi põiminud ja mida (vähemasti meie teada) loomad, taimed ja seened ei tekita. Seente analoogiline kommunikatsioon ongi nende mütseelvõrgu sidusus ja nende lood on keemilised ja elektrilised dünaamikad, mis mööda seda mütseelvõrgustikku voolavad. Tänapäeval osatakse seda mingil määral võrrelda inimesele harjumuspärase rääkimisvõimega, aga üldiselt pole selline võrdlemine inimkultuuris eriti käepärane olnud. Kui muinasjutu pealkiri on „Siis, kui loomad veel rääkisid“, pole sellega mõeldud midagi muud, kui täiesti inimpärast juttu.

Nii on Teistega rääkimine ka ulmekirjandusse tulnud. Ent küllalt tihti põhineb sealgi võõrlastega suhtlemine mingil keeleanaloogil, mis siis lihtsalt ära tõlgitakse. Eeldus on, et inimeste ja võõrlaste suhtlemissüsteemid on vastastikku enamasti tõlgitavad. Et loo olustikku piisavalt kaugele tulevikku nihutades on suhtlusprotsessi vahelüliks suhteliselt käepärane paigutada mingi võimekas terminal, droon või baabelikala, siis kommunikatsioon enamasti laabub. Igasugused vahelehüüatused, mille võiks kategoriseerida kui tõlkimatu väljendi, annavad autorile võimaluse lisaefekti tekitamiseks, eriti kui jätta see vahelehüüe kohta, kus lugeja tegelikult suudab aimata, mis selle n-ö tõlkimatu väljendi taga tegelikult on. Kui keeled ja neis väljendatavad positsioonid on enam-vähem ühildatavad, pole Teine enam rõhutatult võõras.

Kuid mõnikord õnnestub ulmekirjanikel siiski väljendada täielikku võõrust mõne osava kirjandustehnilise võttega. Näiteks Ann Leckie Radchi-triloogias („Abistav õiglus“ ja selle järjed) on presgerite täielik mujaltolek väga leidlikult esile toodud mõtestamiseksituste kaudu. Siinkohal meenub episood presgeri tõlgiga triloogia teisest osast. Presgerid on hirmuäratavad ja mõistetamatud: tavaliselt kisuvad nad lõhki kõik, mis neile ette jääb. Nüüd aga on see liik otsustanud inimestega viisakalt suhelda, sest nende meelest kuulub inimene tähtsate liikide hulka. Saabub presgeri tõlk, astub laevalt maha, kõneleb täitsa nagu inimene ning teatab, et on lennust väsinud ja tahaks süüa mingit toitu. Täiesti loogiline jutt. Ja siis küsib, nii igaks juhuks: „Te ju sööte toitu?“ Lugejal on kohe selge, et presgerid vist tõesti ei saa inimestest üldse aru, isegi kui nad on inimkultuuri justkui suures osas ära õppinud.

Inimesed on loomade, taimede ja seente suhtes üsna samasugused presgerid (selle sarnasuse alla käib ka võõraste lõhkikiskumine, seda nii uurimiseks kui ka söömiseks). Inimesed on kümnete tuhandete aastate jooksul õppinud paljude liikide kombeid ja käitumismustreid, aga enamasti on selle taga olnud küsimus, mis kasu meil neist võiks olla ja kuidas me nad nende kombeid tundes paremini oma toidulauale saaks. Ma ei ole väga lummatud mõttest, et muistsed inimesed elasid oma ümbrusega kooskõlas ning tundsid taimi ja loomi. Loodusega kooskõlas elasid nad aga selle tõttu, et neil ei olnud seljataga praeguse inimese tehnoloogilisi ressursse, millega ümbritsevast loodusest toore jõuga üle sõita. Ning ehkki lokaalsed praktilised teadmised võisid olla märkimisväärselt detailsed ja nüansseeritud, tunneb iga teise kursuse bioloogiatudeng loodust kui sellist sada korda paremini kui ükskõik milline muistse kultuuri metsatark. Mitte miski ei näita ega kinnita, et inimesed oleksid kunagi proovinud looduse olemusse süveneda. Tõenäoliselt tehakse seda just praegu esimest korda. Ilmselt oleme sellega hädavaevu algust teinud, sest varasematel kultuuridel pole meile anda mingit läbimõeldud süsteemi, kuidas loodusega kooskõlas elada – täiesti vastupidiselt sellele, mida sageli arvatakse ja väidetakse. Bioloogias ja keskkonnakaitses tegeldakse praegu selle süsteemi loomisega. Kujutamisele keskenduv kunst suudaks luua sellele süsteemile tõlgendavad ja emotsionaalselt mõjuvad laiendused. Aga minu meelest saab see õnnestuda ainult siis, kui kunstnikud hakkavad tegelema Teiste võõruse uurimisega, mitte ühisosa leidmisega.