Neljapäeval, 5. juunil algas Hiiumaal taas kirjandusfestival. Üks esimesi esinejaid on Riste Sofie Käär, siitsamast saarelt pärit noor multitalent.

Kas ajad on ärevad?

Midagi nagu oleks jah, aga mis, on raske öelda. Nagu piim läheks kohe keema. Varsti hakkab vist nalja saama …

Miks sa kirjutad, Riste?

Midagi tuleb teha, seinu või paberlennukeid – või ka luuletusi, kui muud asjad nii hästi välja ei tule. Enamasti teen ikka muid asju, käin õues ja teen lõunasöögi valmis ja panen pesu kuivama ja loen raamatuid ja … aga vahepeal ei saa üle ega ümber. Kirjutamise asjast. Ja vahepeal ikka mõned inimesed on öelnud, et neile läheb korda – ju siis on vajalik ja hea, et kirjutan. Ja tahaks ju ikka vajalik ja hea olla. Aga endale on see vist tegelikult ikkagi vajalikum ja heam kui teistele – see protsess just, mingi ühenduses olemine ja asjadest aru saamine, lahti harutamine … Ja kõige toredam on, kui mingid noored ütlevad, et minu asjad on pannud ka neid looma või järele mõtlema – et nad ainult ei loe-kuula, vaid tahavad ise ka luua. Selle nimel tasub alati. Kõike.

Mulle väga meeldib, et sa ei identifitseeri end ühe sõnaga – kirjanik, muusik, see-ja-too. Kas sa arvad, et nii jääbki?

Raske öelda, tahaks loota küll, et mul jätkub seda paindlikkust ja valmisolekut kohaneda, mingit … mitte-klammerdumist. Aga mine tea, vanemaks saades on inimestel vist ikka komme kangemaks ja selgepiirilisemaks muutuda, kusjuures selle kanguse-tugevusega kaasneb ka oht murduda, nagu „Daodejingis“ öeldakse – paindumise asemel. Nii et … loodetavasti ma veel ei setti, ei saa valmis. Kuigi võileivagrilli juba ostsin, nii et paratamatu allakäik on alanud!

Keegi ütles, et noorena on luuletusi lihtsam kirjutada, sest romaani jaoks ei jätku veel elu. Mis arvad?

Nooremana on inimestel vist lihtsalt rohkem lahedaid asju teha kui romaani kirjutada. Sõpradega hängida ja reisida ja kuulujutte levitada. Keegi kutsub kuskile, kuskil toimub midagi … Mina praegu küll romaaniga hakkama ei saaks – ja ei tea, kas üldse. Kas ma oskan nii pikka mõtet mõelda. Nii, et see mõte algusest lõpuni üks on. Aga mine sa tea. Ma arvan, et luuletuste kirjutamine on mõnes mõttes ikka keerulisem ka kui romaani, sest romaanis võib olla lehekülgede – või kümnete – kaupa mõttetust, sellele võib läbi sõrmede vaadata, aga luuletusse ei mahu midagi üleliigset. Aga see pole mu enda mõte, lugesin kuskilt. Ja võib-olla ma usun seda puhtast laiskusest ja puudulikust keskendumis­võimest, nagu meile, noortele, kohane on. Ikkagi oma aja laps.

Sa kirjutasid kunagi ühismeedias midagi sellist, et nüüd oled käinud „OPis“ ja „Ringvaates“ ja sinu tekste on avaldatud ka igal pool. Ma täpselt ei mäleta, aga jättis mulje, et tõesti polegi enam uut väljaannet valida. Aga Sirp? Ja mis saab pärast Sirpi?

Ah, see oli nali, ei ole ma nii tähtis ega prestiižne midagi, et kõik mu akna all reas seisaksid, kaugel sellest. See väga ei huvita mind vist ka. Kuigi tore ikka, kui kellelegi korda läheb, lausa väga tore. Aga selle edasisega seoses: seda ma ei pelga, et kohad ja võimalused ja ruum otsa saaks, pigem ma just kardan, et äkki kogemata kirjutan üle selle piiri, kust polekski nagu midagi kirjutada ega arvata, nii-öelda inertsist panen edasi. Seda ei tahaks. Pigem ikka oleks hea õigel ajal pidama saada. Kuigi praegu veel tundub, et mõned asjad on kirjutamata, kütust paagis justkui … oleks. Ja ega ma muid asju vist nii hästi teha oska. Peaks võib-olla harjutama.

Ja kes on Kalli Talonpoika? Kumb on andekam: sina või tema?

Kas see on Elu24?

Kuidas sa Ülasesse jõudsid? (Ülase12 on Tallinnas asuv kogukonnakeskus – toim.)

Sellega on imelik lugu. Käisin seal esimest korda sel päeval, kui Ukraina sõda hakkas. Läksin üksinda K6VNile. (K6VN on Tallinna kirjandusõhtute sari „Viimane neljapäev“ – toim.) Väga imelik oli. Mu esimene K6VN ja esimene Ülase – mõlemad väga olulised mu igasuguses loomingulises kujunemises! – ja siis veel see sõda ja … kümme muud asja korraga ühel õhtul. Seal oli üks naine, kes luges oma luuletusi ja segas kõigile teistele vahele ja lubas muudkui, et laseb Putini maha – et tal olla laskuripaberid. Aga tal pole vist veel mahti olnud. Äkki ta loeb seda intervjuud ja tuleb meelde.

Kui ma Viscosa kultuuritehases pärast su esinemist seisin fänni­klubiga (päriselt!) maja ees ja ootasin, siis sa tulidki koos ema ja õega. Ja ma küsisin hoopis ema käest, et kust see kõik ometi küll tuleb. Ta ütles, et ta teab küll. Mäletad? Mida ta sellega mõtles?

Meil on kõik peres targad ja head olnud ja üldse muud inimesed mu ümber ka, päris üllatusena tuleb, kui aeg-ajalt meenutatakse, et kehvasid ja rumalaid leidub ka. Latt on siinkandis kõrge! Aga ei, ma praegu küll ei oska arvata, mida ta silmas pidas. Võib-olla tahtis öelda nagu seal Juku-anekdoodis, et Moskvast, kümme tükki pakendis.

Nägin ükspäev, et su isa sõitis jalgrattaga tööle ja tagasi. Sattusin samal ajal maanteel olema. Jube pikk sõit ju? Kas sa oled ka nii vastupidav?

Ei ole proovinud, aga ei usu, et keegi temaga vastupidavuses võistelda saaks, ta õppis ise prantsuse keele ära kunagi. Niisama. Raamatust. Aga jah, enam ma mingi spordiäss ei ole, kunagi olin küll kõva jalkatüdruk, kutsuti noortekoondisesse isegi, aga õnneks või kahjuks olen sellest kombest vabanenud. Õnneks, vist. Muidu ma neid asju ei teeks, mida praegu teen, poleks aega, jookseksin muudkui staadioniringe … Kuigi mine tea, kas see ongi nii palju kehvem.

Kas jumal on olemas?

Oleneb vist, kellelt küsida. Ja mida selle sõnaga mõeldakse. Mõni on, mõni pole.

Kas sa oled läinud appi, kui maas­lamajat lüüakse?

Eks ma ole kõigis neis rollides olnud: löödava ja löödu ja publiku ja aitaja, nagu me kõik. Loodaks muidugi, et mõnes vähem kui teistes. Oih, nojah, see oli küll stiilipuhas vanade meeste elulõpukahetsuse jutt … Ma ei teagi, ausalt öeldes viimasel ajal tundub, et võib-olla tuleb hoopis ise mõnda kohta lööma hakata.

Sul ilmub igal pool asju ja siis teed äkki lavastuse „Nälg“. Kas sa juba rikkaks ei olegi saanud?

Mina ei saa kunagi rikkaks, selles võib kindel olla. Ja hea on, et ei saa, sest mulle tundub, et just mugavus on see, mis kõik kolinal allakäiguteele kupatab – loomingu ja vaimu ja … muud asjad. Mu vanemad on niisuguse elustiili kohta naljaga pooleks öelnud „vabatahtlikult valitud vaesus“. Et aega ja vabadust on lademetes, raha võib-olla mitte eriti. Kuigi kui ma nüüd selle aja ja vabaduse asja peale mõtlema hakkan, siis selles ka nii kindel pole. Hmm.

Nojah, aga selle kultuurivald­konnas toimetamisega seoses tahtsin veel öelda, et … tead, minu meelest võetagu kultuurilt just raha ära, nii palju jama jääks tootmata. Võtke veerand, võtke pool! See, mis sündima peab, sünnib niikuinii. Paratamatult. Juhan Liiv andnud oma mantli Estonia teatri ehituse toetuseks, iseasi, kas temast peaks eeskuju võtma, aga ikkagi: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Kui päriselt peab. Mingisugune terade sõkaldest eraldamine peab ju toimuma, tulega läbikatsumine! Kaua võib. See on muidugi nali, aga samal ajal tõsine arvamine ka. Rasked ajad on kunstile ikkagi natuke kasulikud. Immuunsüsteemi parandamiseks.

Kas see supp, mis etenduse ajal keedeti, oli vegan?

Oli. Ainult ühe ämbliku tapsin ma kogemata ära, kui saalis enne etendust toole ümber tõstsin – tema ongi vist selle projekti ainus ohver. Ja üks poiss, kellele etenduse ajal … ei, see pole vist hea reklaam, hea imidž. Las jääb.

Oled kirjutanud, et on väga vähe asju, milles avalikult arvamust avaldaksid? Mis see tähendab?

No ma vist mõtlesin seda, et ma sageli ei kipu kohut mõistma, sest ma ei tunne, et ma teaksin enamiku asjade kohta piisavalt, et ka teisi iga hinna eest samale rajale suunata. Mine sa tea, äkki ärkan pärast surma teispoolsuses üles ja mulle öeldakse: „Riste, tobu, miks sa ei varastanud, just nimelt varastamine oli see, millega plusspunkte sai! Miks sa ei tapnud! Sellega sai täiega boonuseid!“

Aga jah, mul on kuidagi loomuses kangesti uskuda – ka kõige halvemate olukordade puhul –, et ju tal on omad veenvad põhjused, ju ta püüab ka maailma oma parima ja siira äranägemise järgi heamaks teha … Nojah. Nii ei saa, olgem ausad!

Nüüd on need maailma asjad nii – noh, see, et piim hakkab kohe keema –, et ei jää vist muud üle, tuleb … öelda ka. Kohut mõista. Lüüa. Siinkohal näiteks kasutaksin võimalust ja tervitaksin kõiki lugupeetud luuletajaid, kirjanikke, muusikuid ja muid kultuuritegelasi, kes viimasel ajal riidereklaamides on olnud! Hip-hip-hurraa!

Kas sa lähed Hiiumaa kirjandus­festivalil veel kedagi kuulama peale iseenda?

Loodetavasti ikka. Ma olen eelmistel aastatel ka käinud, on väga hea olnud – näiteks „Ööülikooli“ salvestused, muidugi Paul-Eerik Rummo ja Fred Jüssi. Tõnu Õnnepalu. Mäletan, et Õnnepalu ütles: kui vähegi kannatab, ära midagi ehita. Et see on ehitamise kuldreegel. See jäi mulle meelde.

Selleaastast kava pole ma veel vaadanud, sinna on veel aega. Hiiumaal võtan rahulikult, vaatan jooksvalt. Lolliks kiirus­tamine jääb linna.

Mul said endal küsimused nüüd otsa ja palusin ka teistel sulle küsimusi esitada. Jürgen Rooste küsib, kuidas sinu skeene suhestub vanema põlvkonna punkaritega: paljud neist kummutavad õlut ja räägivad natuke EKRE-juttu vs. sinu põlvkonna särasilmsed ja positiivsed maailmaparandajad.

No eks noored arva, et vanad on lollid ja tagurlikud, vanad jälle peavad noori rumalateks ja naiivseteks. Nagu see vist aegade algusest peale olnud on. Aga ma ei tea, oma probleem, kui rongist maha ja ajale jalgu jäävad – kui tahavad minevikus elada, siis elavad, ega keegi neid sealt vägisi päästma hakka. Meie saame oma asjad ilma nendeta väga hästi aetud, aga nendele kasvab sammal põhjapoolse külje peale. Nendele ka – hip-hip-hurraa!

Rooste tahab veel teada, mis mussi sa kodus kuulad.

Tüdrukute mussi.

Aimar Ventsel küsib, miks sa eesti keeles laulad.

Ma ei oska muudmoodi. Kui oskaksin, siis võib-olla laulaksin muudes keeltes ka, aga ma ei tunne, et see mind kuidagi piiraks, pigem vastupidi. Võib-olla nendesse … Billboardi edetabelitesse niiviisi ei jõua, tõsi, aga ma ei tea ühtegi normaalset inimest, keda niisugused asjad huvitaksid. Ja tegelikult – kuigi mu muusika on kindlasti väga tugeva sõna-algega, nagu ma öelnud olen, siis ikkagi mõned välismaalased on ka seda heaks pidanud. Paar lätlast näiteks, nii et, vabandage väga – sertifitseeritud päris muusika.

Usun, et see impulss, millest mu lood on sündinud, ilmutab end ka siis, kui sõnu ei mõista – seda impulssi ei saa peita. Sõnad on niikuinii lihtsalt … sõnad. See, mis loeb, on nende taga.

Lõpuks küsib Jaan Tootsen, et kas noor naine on raske olla. Kas on?

No – noor naine Riste Sofie Käär olla on kümme korda kergem kui mingi … üheksakümmend protsenti maailma rahvastikust. Tegelikult on väga hästi. Kõige raskem on vist tunda, kuidas mu käed sageli ei küündi, hääl ei ulatu, jalad ei jaksa – nendeni, kes olla pole nii lahe ja lihtne. Et võib-olla peaks ikkagi ITsse minema, roppu raha teenima ja kõik heategevusse suunama, selle asemel et niisama päevad läbi aknast välja vaadata ja kurbi ja ilusaid asju kirjutada – sest ega neid ju patta panna sünni. Aga ei usu hästi, et see ka õige oleks, ikkagi samade reeglite järgi mängimine ju.

Tahaks üht teist mängu mängida. Kabet või … tead küll. Suvevaheaega. Kodu.

Hiiumaa kirjandusfestivali kava leiab aadressil https://hiiumaa.ee/kirjandusfestival2025/.

Loe lisa: Riste Sofie Kääri luuletused tänases Sirbis