Christopher Rajaveer asus Eesti Draamateatris tööle kohe pärast EMTA lava­kunsti­kooli lõpetamist 2016. aastal. Tema seni värskeim näitlejatöö on 10. mail esietendunud lavastuses „Parasvöö“, lavastajaks Renate Keerd. „Parasvöös“ küsitakse, kus asub inimese sisemine parasvöö. Keerd ütleb teatri aja­lehes, et tema peas hakkas võrsuma idee üleküllastumisest ja tasakaalust.

„Parasvööle“ eelnes luureametniku roll veebruaris samuti Eesti Draamateatris esietendunud Hendrik Toompere jr lavastuses „Ükskord Liibanonis“. Liibanoni politsei leidis 2011. aastal maanteekraavist seitse matkavarustusega jalgratast. See oli esimene kord, kui Eesti riigil tuli kodanike tagasi saamiseks silmitsi seista Lähis-Ida terroristlike organisatsioonidega.

Milline on „Parasvöös“ teie rolli(de) sisu?

Me ei mängi seal otseselt tegelasi. Renate Keerd on loonud lavalise kompositsiooni, kus näitleja on justkui üks osa lavaliste elementide tervikust. Keerd on öelnud, et ta on üksik hunt, kes teeb dramaturgia, valguse, heli, kogu lavastuse ise. Lavakujundus ja ruumikasutus on tema tööde puhul äärmiselt oluline. Meil polnud tekstiraamatut. Me ei arutanud teemapunkte. See on küllaltki füüsiline lavastus: kord olen mingi persoon suhestumas teistega, siis olen tunkedes töömees, kes laulab kirikulaululikult Arvo Valtoni teksti. Nägin kõrvalt teiste osalejate tegemisi, aga isegi kaks nädalat enne esietendust ei teadnud, mis sellest alles jääb. Ainult Renate Keerd teadis. Ta on nagu kujutav kunstnik, kes töötab teatri vahenditega. See oli mulle täiesti teistmoodi teatritegemine.

Jessica Chastainile õpetati Juilliardis, et iga tema tegelane kannab energiat eri kehaosas. Kuidas „Parasvöös“ on?

Keeruline küsimus. Aju kasutan siin küll teisiti kui senistes lavastustes, kus enamasti tuleb läbi pureda autorist, dramaturgiast, loogikast. Kui oleks ees tekst, 60 lehekülge, siis oleks aju vaja, siin läheb aga vaja impulsiivsust, intuitiivsust. Üle ei saa mõelda, sest ma ei saagi mingeid asju teada. Ei saa proovis küsida, miks või kellena või kui kaua, kui Keerdil pole visuaalsed või helilised kompositsioonid veel tööle hakanud.

Mõni näide, kui olete tundnud, et parem teha end lolliks proovis koos veel mõne inimesega kui hiljem hulga vaatajate ees?

Oleneb materjalist, aga proov ongi see koht, kus ideaalis võib olla ka piinlik. Proovis juhtub tõesti kõike. Tuleb tabada inimest üht, teist või kolmandat pidi. See pole ju kohe valmis, otsustatud tegutsemisviis, mis lõpuks lavale läheb. Proovis on oma seltskond, usaldus. Lavalised piinlikkushetked on mõnes mõttes juba seatud, tead, mis külge näitad.

Teatris tuleb täismahulisele lavastusele võimaldada vähemalt 40 proovi. Kui palju vähem või rohkem olete teinud?

Tundub, et „Parasvöö“ puhul tegime rohkem. Teiste lavastustega on see mul vist alati olnud 40 kandis. Kui mängupaik on väljaspool Tallinna, siis võetakse võib-olla kompaktsemalt ühe päeva sisse rohkem prooviaega ning päevi on vähem või rohkem. Mulle meeldib, kui proovid on laotatud pikema aja peale laiali. Poolteist kuud oleks liiga lühike aeg. Pikema aja sees võiksid olla pausid, näiteks nädalased. Hendrik Toompere jr on samuti öelnud, et pikema pausi ajal jõuab ka lavastaja mõelda. „Parasvöö“ proovi­periood oli tegelikult klassikaline, kestis kaks kuud.

Milline on parim esietendus? See, mille publik hakkab kaklema?

Parim on see, kui publik seisab püsti, kõlab siiras aplaus. Kui juhtud veel nägusid nägema, paned tähele, et need on rõõmsad või hellaks muutunud. See hetk. Hetk, mida ma lavalt näen. Ma ju ikkagi saan aru, kas aplaus vastab tõele või on leige. See läheb mulle kõige rohkem korda, ma olen tunnistaja. Kõik muu, see, mida kirjutatakse, ühismeedias jagatakse, võib olla üle keev emotsioon, nägemus mingist, ma ei tea, lavastajakaarest või elutöörodust, peenesse konteksti asetamisest. Kui keegi tahab mulle pärast esietendust komplimendi teha, siis paratamatult loodan, et talle ka tervik ja kogu lavastus väga meeldis, sest mõne näitlejatöö õnnestumine ei ole see, mille pärast suur meeskond mitu kuud teatritööd teeb. Mind huvitab publik, kellega seda riitust läbi viime. Me mängime selle õhtu publikuga ja nemad meiega. Olen võrrelnud teatrit rituaali või riitusega, sest see ei saa toimuda kuskil mujal ega muul hetkel, ainult siin ja praegu. Kui vaatad hiljem telekast, siis see on juba info saamine, milline see kõik võis olla.

Kui näitleja teab enne näidendi – või stsenaariumi, sest osalesite aasta algul ka Ove Mustingu „Seatapu“ võtetel – lugemist, keda ta kehastama hakkab, siis kui palju see piirab? Ta ei loe võib-olla sellise huviga, mida teised tegelased mõtlevad.

See on filmis ja teatris erinev. Teatris on parem, kui ma algul ei tea, keda mängima hakkan, nagu oli lavastuse „Ükskord Liibanonis“ puhul. Ealiselt on juba selge, keda ma ei mängi, aga eks puhtam on, kui saan tervikuna tajuda. Aga muidu vaatad paratamatult, milline on su koormus, millises osas on sind nähtud, kuidas see roll sinu eluga klapib, eriti kui teisi näitlejaid tead ja ühega on näiteks armastusteema või muu tugev side. Vahel on roll nii kümnesse, vahel oleks abi vaja. Filmi puhul on materjali tavaliselt nii palju, et ei jõua kõikide stseenide süvaanalüüsi teha, ei tea, mida režissöör teistelt tahab, kus võtted toimuvad või mis sealt veel hargneb. Teatris aga, isegi kui olen laval vähe, tean täpselt, kuhu see stseen asetub.

Kas olite „Liibanoniga“ seotud juba siis, kui dramaturg Mehis Pihla kavandas sellest seriaali?

Ei, sain teksti sügisel.

Mitu hooaega oli minu lemmiksari sarnase temaatikaga „Salateenistus“ (2015), ETVski näidatud sari Mathieu Kassovitziga, mille muutis võib-olla nii heaks see, et Kassovitzil pole elus sõpru ja ta ei usu 9/11 ametlikku versiooni. Ta külastas isegi Liibanonis vandenõuteoreetikut Thierry Meyssani. Mida arvate sellest sarjast?

Pole näinud, pole kuulnud. Olen filmi­maailmas aeglane. Pole aega. Vahel mõtlen, mis ajal inimesed neid sarju vaatavad. Võib-olla öösel. Kui võtaksin veel näitlemiselamust peale, siis vist plahvataksin.

Olete muidugi Kassovitzi vastand – teatris ei saagi nii, et sõpru pole. Teid ja Märten Metsaviiru on nimetatud „Liibanoni“ kõige kaasahaaravamaks duetiks. Milline see lugedes tundus?

Kaasahaarav. Meie tegelased veavadki tegevust Liibanonis, kus see suuremas osas toimub. Märten Metsaviiruga oleme selles lavastuses veidi nagu aju ja muskel. Mulle oli mu roll kohe paberil atraktiivne, aga kõik rollid on hästi kirjutatud.

Milliseid otsuseid tegite, et duetti suuremaks mängida?

Ennekõike tegi lavastaja: stseeni tempo, teksti andmise tempo. Tegelase sisemine tempo muidugi ka. Pantvangijuhtumite puhul on tähtsaimad esimesed kaks tundi, siis järgmised, siis omakorda järgmised ja nii edasi. See tiks, mis inimestel sees oli, ühegi tõenäosusteooria järgi nad ellu jääma ei peaks, annab juba selle tremolo. Elu ja surma peale mäng. Mõjutas olukorra lähedus: sagedase reisijana võiksin samahästi ise olla see rattur. Kuidagi selle kaudu hakkas loomine. Vahel on olukord liiga kauge. Antiiktragöödias mõtled, kes sa nüüd parajasti oled. „Liibanonis“ ei panda maske ette, s-häälikut susistama või r-i põristama ei pea.

Kirjutasite 2023. aastal reisiajakirjas Go Liibanonist, nii et ilmselt teadsite juba enne lavastust sealsetest keerukusest, sunniitidest, druusidest, sellest et haridust antakse peamiselt prantsuse keeles. Milliseid teadmisi näidend andis?

Sain näidendist palju uut infot lähiajaloo, aga eriti religioonide konflikti ja võimuaparaadi töötamise kohta. Reisil ei jõua niimoodi süveneda. Proovides muidugi rääkisime palju. Uurid kõrvale iga asja kohta, mis näidendist välja tuleb. Mul oli tõesti see kogemus, et olin käinud Liibanonis kohapeal vist trupi ainsa liikmena ja värskelt. Mul olid ees pildid, tegevuskohad. Käisime Bekaa oru veini­istandustes. Siis polnud seal käimise keeldu, ei välisministeeriumi kodulehel ega mujal. Väga ilus, Prantsusmaa moodi, aga vastuoluline, terroristide relvad majade keldrites, nagu ma aru saan. Nüüd ei saa sinna enam nii lihtsalt reisida.

Ei tulnud ilmselt üllatusena, et Iisrael pommitab Liibanoni ägedamalt kui Palestiinat.

Ei pommita ägedamalt. Palestiina saab kogu aeg. Sellest ägedamalt pole võimalik, seal on kõik maatasa. Liibanon on mõnes mõttes süütu kannataja.

Mängite ka Eesti Draamateatri „Rahamaas“ (2024), mida kõik soovijad pole endiselt näinud. Kuivõrd mõeldav oleks etendada seda Tallinna lauluväljakul?

Pole mõeldav. Vihma ei tohi sadada, välisõhku ei tohi ümber olla. See on nii tehniline. Valgus peab pimeduses täpselt liikuma. Bändi ei tohi miski segada. Isegi Eesti Draamateatri suurele lavale ei mahuks. Eestis on kaks kohta, kus on võimalik seda mängida. Mõlemas mängime.

Võiks teha „Rahamaa“ tasulise veebiülekande? Vaataja ülekannet salvestada ei saaks.

Mulle see mõte ei meeldi. Loeb ikkagi see riitusemoment. Teater on 10D-elamus. See on nii seriaalilik materjal: kogu aeg jookseb kaamerapilt, subtiitrid. Kunagi saab teles edukalt näidata, aga otseülekandel on rohkem mõtet siis, kui seda tehakse välisriiki. Kui me ei saa Londonisse etendusi vaatama minna ja näidatakse Eestis kinos, tõlgitakse, siis miks mitte.

Milliseid etendusi olete Eestis kinos vaatamas käinud?

Ma kinno ei jõua. Pole filmiinimene. Munapühade aegu käisin Berliinis Deutsches Theateris ja Gorki Theateris. Meil näidatakse kinos enamasti ooperit ja seda ma ei vaata. Eestis on meeletult heal tasemel teater ja seda on nii palju.

Mis võib olla põhjus, miks tänapäeval ETVs või miks mitte ka muudes kanalites teatrit ei tehta-näidata sellise hooga nagu 1980. aastatel?

Mõtlesin just, kui 1. aprillil oli Ita Everi meenutamine, et „Kolme õe“ (1981) võiks üle vaadata. Vaatasin palju lavakunstikoolis bakalaureuse- ja magistriõppes. Ma ei tea, miks ei tehta, aga arvan, et see nõuab palju ressurssi. Vanasti tehti vist lihtsamalt. Võib-olla pole tegijaid. Tehakse seriaale. Võib-olla aeg ei soosi sellist kammerlikkust.

Priit Pedajas ütles: näitleja puhul on oluline, et ta ei läheks lava taha malet mängima, kui pole stseenis, vaid oleks kogu aja mänguga kaasas. Milline olete teie?

Oleneb tükist. Võib olla pooleteise­tunnine paus, siis jõuab muidugi muid jutte ka rääkida. Kui on pikem paus, vaatan vahel laval toimuvat garderoobis telerist. Õnneks lavastatakse üha rohkem nõnda, et kogu trupp on kogu aeg või võrdlemisi palju laval. „Liibanonis“ saab palju laval olla, teiste stseene näha. See meeldib. „Isamaa pääsukesi“ (2018) vaatasin kogu aeg ühest august, et näha, kuidas vanameistrid mängivad.

Olite 2019–2021 Eesti Draamateatri hõivatuim näitleja. Millist pinget, kurnatust hõivatus tekitab?

Ei tekita. Hoopis päeval võib olla ainult mingi üks halb kokkupuude ja see ajab pingesse. Kui üle nädala rullub 20 tööd, siis pinget ei pruugi tekkida, kui see kõik annab midagi ka vastu. Proovides tekibki ju küsimusi. Sellega olen harjunud. See on loominguline pinge. Aga üle töötada ei tohi keegi, see on selge.

Millal kogesite esimest korda, et laval kellegi jäljendamisest sai kellekski muutumine?

Kogu aeg peabki muutuma. Ega näitlejad ju kedagi jäljenda. Ma ei alusta jäljendamisest, vaid hakkan vaatama, miks tegelane oma otsuseid teeb. Kui lõpuks on tõesti vaja ajastuomast liikumisviisi või häält, kostüümi, mida iganes välist, liidad need juurde, aga kasvatad ta ikkagi inimlikust loogikast. Jäljendamisena tuleb mul meelde ainult paroodia – kui oleks vaja näiteks Savisaart teha. Vahel võtad ka elust inimese, keda on hea rolli tarvis jäljendada. Aga kui tuleb näiteks laval kedagi tappa, siis seal ei ole midagi jäljendada, siis pead mõistma, miks ta tapmiseni jõudis, muidu jääd oma tegelast veidra pilguga kõrvalt vaatama.

Anthony Hopkins ei kavatse mängida seda, et tal on infarkt, nii nagu tal oleks. Kui palju endast annate?

See kuulub natuke lavavõitluse valdkonda. Tuleb vaadata lähemalt. Kas tegelane seisis või istus? Millal algab valuaisting? Millal kõlab karjatus? Infarkt ei toimu tõenäoliselt nii, nagu lapsed mängivad, et võtad südamest kinni ja ähid. Võib esineda täielik tardumine, nii et ainult silmadega saab mängida. Ma ei tea kõiki seisundeid. Mängisin epileptikut lavakooli „Idioot FMis“ (2015) ja uurisin. Juhtumid olid üsna ühtmoodi. Kui vaja, prooviksin mängida infarkti ikka nii, nagu mul oleks tegelikult, aga lava­trikid aitavad.

Olete teinud multifilmide dublaaži, õpetanud lavakõneoskust. On hääl näitleja kõige tähtsam tööriist?

Ma ei oska öelda, mis on tähtsaim. Võib-olla hing või intelligents. Kui need ei helise võimendunult, siis on keeruline näitleja olla. Paljudel on hea hääl, see ei tee neist veel head esinejat. Minu kursuse juhendaja Katariina Unt ütles, et keha ei valeta. Ta nägi kohe ära, kui näiteks „Romeo ja Julias“ niisama karjusime, aga sõrmeotsad olid töntsid. Ponnistasime ilmega, aga keha altpoolt ei tulnud kaasa. Impulss peab tulema kehast. Näitleja ülesanne ongi keha ja sisu kokku viia. Kui loen multifilme sisse, siis vehin palju. Kui pean jooksmishäält tegema, siis muidugi saab ka tardunult teha, aga lihtsam on hingeldada, kui paned end võbisema või kukkuma. Hääl algab ju diafragmast, kõhulihastest. Kui mu tegelane peaks haiget saama, pean laskma selle läbi südame, koha, mis tekitab haiget saamise momendi. Näidelda on vaja füüsiliselt, isegi kui istud kolm tundi laval diivanil. Näitlemises on palju tajupõhist, vahel ei ole ajuga midagi teha. Vähemalt nii ma arvan. Meetodeid on mitmesuguseid.

Millise tuntud näitleja häält oskate jäljendada? Jüri Järvet tundub Christopher Walkeni moodi, lihtsalt tehtav.

Elu ja nalja käigus ikka proovid teiste näitlejatega. Ma ei tea nüüd, kuidas välja tuleb. Vahel on visandi tasemel, vahel kuulad ise ka, et see tuli paremini. Anu Lambiga oli lavakas paroodiaeksam. Tegin järele lavakunstikooli õppejõude ja Eesti presidente. Kuna Järvet pole minu aja tegelane, siis mulle ta pole nii lihtne. Ma pole teda palju näinudki, televiisorist tuli teda võrdlemisi vähe. Näiteks Mikk Mikiveri hääl oli mulle lapsepõlves tuttav ainult Pauligi reklaamist.

Milline on teil suhe aktsentidega?

Olen pidanud neid laval üpris palju tegema. Õppisin keeli prantsuse lütseumis, hiljem õppisin Tartu ülikoolis ajalootudengina veel juurde itaalia ja saksa keelt ning ka prantsuse keelt edasi. Youtube’i abil olen õppinud araabia keelt. Kolleegid teavad, et keeled huvitavad mind, ma reisin palju. „Rahamaas“ olen belglane, kes räägib prantsuse ja inglise keeles. „Liibanonis“ on vaja rääkida natuke prantsuse keeles, aga puhtalt. Lavastuses „Aja oma atra läbi koolnute kontide“ (2024) olin hindu ja rääkisin eesti keelt hindi aktsendiga. Lavastuses „Linnade põletamine“ (2019) mängisin terve õhtu vene aktsendiga, kusjuures etenduse jooksul aja möödudes aktsent aste-astmelt vähenes. Vene aktsenti oskavad vist paljud.

Kui keegi võõrkeeli väga halvasti hääldab, siis mind häirib küll. Häirib üldse, kui kehvasti räägitakse, kui tekstist ei saa aru, ja ka siis, kui diktsiooniga üle pingutatakse. Päriselus me nii selgelt ei räägi. Prantsuse keeles süüakse kõik sõnalõpud ära. Ajastut, žanri ja stiili tuleb tunnetada, igale asjale sobib isemoodi lavakõne. Aga kui näitleja tekstist aru ei saada, ja see pole ta taotlus, siis seda ei õigusta ühegi žanri või aktsendiga, selle nimi on lihtsalt ebaprofessionaalsus.