Paavli kultuurivabriku tuttavasse, sedapuhku reedeõhtusesse hoovi jõudes ei saanud jätta märkamata, et taas on saabunud see kaunis aastaaeg, mil kõik õitseb: maapind on kaetud viljapuudelt pudenenud kroonlehtede ja tagasi­hoidlikumate puuõiepeprede segust vaibaga, sirelid lõhnavad tugevalt ja ka armastusega hooldatud peenardes, mida külaliste ringi sagivad tossud, ketsid ja tanksaapad vältida üritavad, võib näha mitmesuguseid värve. Kevadise aiaga harmoneerub ka festivali rõõmsameelne punaste nelgi- või roosiõitega käepael ja õieiluks ongi põhjust, sest tegemist ei ole hariliku muusikafestivali, vaid ikkagi tõelise, sedapuhku teise sünnipäevapeoga, kus külalistele pakutakse torti ja kesksel kohal on õnnesoovid. Üks kohatud tuttavatest möönabki, et tuli eelkõige sünnipäevakülalisena, selleks et Roman Demchenkol ehk Romchal ja teistel peasüüdlastel kätt suruda – ja ürituse avatseremoonialt ei puudu ka linnapea, kes on saabunud Tallinna üht tähtsamat kontserdipaika pidupäeval austama.

Instrumentaalansambli Vesi Päästab avaetteastet aias tervitab kerge, lõhnav kevadvihm, mis sobitub nende emotsionaalselt laetud, melanhoolse ja helge piiril balansseeriva muusikaga hästi. Juba kümme aastat tegutsenud ja hiljuti teise albumi välja andnud nelik viljeleb postrokki, mille kokku sulatatud kitarrikangastele pakuvad vaheldust keerukamate rütmidega progerokilikud ja fusion-jazz’ilikud passaažid, kus saab hiilata intensiivistuv trummipartii. Tehniline, paljukihiline ja mitmekesine mäng pakub huvitavat kuulamist.

Mitmekihilist muusikat viljeleb ka järgmisena sisesaalis lavale astunud Mihkel Kuusk, kes viis kuulajad süntesaatorimuusika lainele (avapäeva laivprogramm kujuneski lühikeseks õues kaikuvate postrokikitarride ja toas domineerivate süntesaatorite dialoogiks). Oma eklektilises ja eksperimentaalses ühemeheetteastes demonstreeris ta ilmekalt, kuidas ühel käel mängitavad naivistlikud tantsupopi-klahvpilli­käigud võivad efektide lisandudes kasvada mürtsuvateks techno-hõngulisteks bängeriteks. Lavalt ei puudunud ka vana puitkorpusega elektriorel ja kõige kaasahaaravamad olid ehk need hetked, kui artist asus kihthaaval valmis ehitatud elektroonilist pala täiendama ka muude instrumentide vahele paigutatud minimalistlikul trummikomplektil. Samuti aitas publikut kaasa tõmmata ja kohati primitivistlikke muusikalisi klišeesid alla joonida koomiline lava­persoon.

Vahepeal oli väljas kerges sajus tõusnud ka tuul ja Kaschaloti raskema ja dramaatilisema, metal’i-hõngulise postrokiga sobis nagu valatult, kuidas see hämarduvas õhtus lava ees kasvavate õunapuude küljest mäsleva õiesaju lahti rebis.

Bändidest jäi õhtu viimaseks Leedu kollektiiv Solo Ansamblis – taustalt valgustatud siluettidena suitsusele lavale staatiliseks riviks seatud nagu Kraft­werki pahelisem, korratum versioon. Abstraktse elektroonilise müraga alustanud nelik näitas, et mõju ei ole ainult visuaalne, kui kasutas järgnevates lugudes kohati ka puhta, lihtsa, 1970ndate aastate kõlaga süntesaatorihelisid. Kahest sündist, kitarrist ja trummidest koosneva koosseisu looming näiski olevat mõne XX sajandi viimaste kümnendite ilmingu nüüdisaegse lisandiga versioon, mis pakkus kohati postpungilikku kitarrikäigupõhist tantsulisust, kohati coldwave’ilikku süntesaatorijäisust, kohati softmoonilikku hoogsat, aga sünget instrumentaalsegu kitarrist ja elektroonikast ning kohati eelnevale võib-olla ootamatuma kaaslasena mõjuvat paaris hõigatud 1990ndate vokaali. Korraga pessimistlik, ärev ja lõbus assortii pani publiku tantsima, juhatades vaikselt sisse veel terve pika õhtutäie plaatidelt mängitud tantsumuusikat.

Laupäevane õhtu hakk oli eelmisest päikselisem ja kui Paavlisse tagasi jõudsin, valitses aias tõeliselt hea tuju. Välilaval toimuvat alternatiivset hiphopi­programmi oli juba alustanud Chillin, kes lõbustas kõiki oma sihipäraselt ülepingutatud jutustustega suurtest rahadest, nende kulutamisest (näiteks Louis Vuittoni vöö või kaheksajalaroogade peale), räpparite rivaliteedist, narkootikumidest ja naisterahvaste kehaosadest. Isegi järgmiste etteastete ootuses kogunenud punkarid, bändimehed kaasa arvatud, muigasid ja võnkusid lava ees kaasa.

Sedapuhku oli avatud ka hoovil asuv väiksem saal ja põhiliselt seal oli õhtu esimesel poolel publiku ette astuma oodata tervelt viit omavahel tihedalt seotud noorema põlvkonna punkbändi. Tallinnas on nimelt praegu pungil head ajad ja kujunenud uus muusikute koolkond, kus samad liikmed teevad varieeruvas omavahelises kombinatoorikas hulganisti huvitavaid eriilmelisi, aga osaliselt kattuva koosseisuga bände. Ma polnudki seda sõpruskonda ühe õhtu jooksul nii arvukate eri nimede all näinud ja ootasin põnevusega.

Esimesena astus eelkirjeldatud tähesüsteemist lavale C.C. – tõsise olekuga post-hardcore-ansambel, kelle muusika rajaneb kalgi kõlaga energiliselt saagivatel hardcore-käikudel, rajab tihedana virvendavaid bassiseid tremolomassiive ja kaldub kohati täielikku black-metal’ilikku ahastusse. Kusagil selle musta auguna sünge kontsentratsiooni sees on peidus hämar eestikeelne luule, millest suuremat osa pole küll võimalik elavas esituses sõna-sõnalt eristada. Aga pole vajagi, sest vokaal on selletagi emotsionaalne ja ilmekas – Richard Jerbachi osa sellest kume, resigneerunud ja plekine, Kalli Talonpoika lisab trummide tagant võitlushimulisema kurguhäälel röökiva kihistuse. Kolm neljandikku bändist kiirustab pärast etteaste lõppu suure saali poole, et mõne minuti pärast juba järgmisele lavale astuda.

Läbi hoovi liikudes jõuan kuulata ka mõned margiiela etteaste avalood. Tegemist on teismeliste emotsionaalse tervise kriisi põlvkonda esindava noormehega, kes esitab väga veenval, siiral, introvertsel pobinal üliisiklikke mõtteid elueitusest, surmast, letargiast ja ravimite kuritarvitamisest.

Kalli Talonpoika on endanimelises koosseisus trummimängust vaba ja esineb puhta, püsimatu lavapresentsiga vokalistina. Teda täiendab kohati korina­vokaaliga lisandunud kiire ja vihane metal-trummar. Bändi muusika alustalad on endiselt punk ja hardcore, aga Kalli kirjutatud lood on ülesehituselt keerukad ja vaheldusrikkad ning sisaldavad mõtlik-meloodilisi indi­rokilikke kitarripassaaže, samuti progelikult ootamatuid rütmivaheldusi ja kannapöördeid. Rajusid lugusid liigendavad omakorda ettesalvestatud maali­lised elektroonilised interlüüdid, mis annavad nii bändile kui ka publikule hingetõmbeaega. Üldine kõlapilt on C.C.st helgem, aga vokaalis väljendatav väänav valu ja emotsionaalsus jällegi seda elavamalt esil. Pooltühjas suures saalis esinemine ei anna väikese saali higiselt tiheda laiviatmosfääri ees tingimata eelist, aga frontman ei lase ennast sellest kõigutada, andes endast laval ringi vääneldes kõik ja lõpetades (vist trummitaldriku vastu) lõhki löödud veritseva kulmuga.

Kerge vigastus ja maratoniks kiskuv järjest esinemine ei anna siiski vabastust samuti kolmandat kontserti järjest andva kitarristi kõrval, ka väikeses saalis alustava Avemaria trummide taha istumisest. Selle bändi keskmes on punkluuletaja Riste Sofie Kääri trotslikud, aga elujaatavad tekstid koos elava ja siira autoriesitusega. Muusika on rõhutatult kergema ja lõbusama kõlaga ning kaldub kord naiivsema primipungi, kord reggaeliku ska poole ja täiendab sellisena nagu valatult loomingulisi, huumorikomponendiga tekste. Publikul ei tulnud loota laulusõnades kirjeldatud „diskoteegile neis enestes“, et olla pöördes, nagu neil kontsertidel alati.

Vahepeal oli suurele lavale astunud Pia Fraus, keda mul on alati hea meel kuulda. Lõppude lõpuks sain nende kontsertide ja varajaste plaatide (Dallase ja Dreamphishi muusika kõrval) põhjal selgeks, mida tähendab indie rock – põhimõtteliselt shoegaze’i, Virmaliste-laadsete süntide, müraste kitarride, uneleva vokaali ja regulaarsete lühi-break’idega liigendatud elava trummipartiiga (hiljem on sama terminit üritatud kasutada ka kõikvõimaliku igavama, nende tunnusteta muusikaga seoses, aga minu meelest ekslikult). Nüüd, kus nende koosseisus on üks kitarr vähem ja sellevõrra üks süntesaator koos täiendava naisvokaaliga juures, kõlab nende muusika hõljuvamalt kui kunagi varem, aga põhiolemus on siiski säilinud. Ja hea meel oli kuulda käreda ja sonicyouthiliku algusega uut lugu.

Väikese saali pungialafestivali viis, vähemalt laval ja publikus valitsenud vägivaldse sünergia ja üldise energiataseme poolest, kulminatsioonini Skoone. Nende kiirelt paukuva trummi ja koorina kaasa hõikava taustavokaaliga 1980ndate USA hõnguga vihane hardcore punk töötab nii hoogsatel pööretel, et ähvardab bändi otsekui lendu tõsta – pidevalt vertikaalsuunda hüppava, roniva ja sirutava vokalisti Sassiga eesotsas – ja rübeleva publiku hulgas eluohtlikku turbulentsi põhjustada. Nüüdseks juba hüübinud kulmuga Kalli Talonpoika ei näita trummide taga endiselt hoo raugemise märke, kuigi raske uskuda, et ta jaksaks teised neli sama pingestatud laivi veel otsa teha.

Väikeses saalis laseb pöörded raugema alles Nova Lux oma depressiivse idaeuroopapärase postpungiga, mis jätab sedapuhku Richard Jerbachi kahtlemata kuuldavust väärivatele luuletustele muusikaliselt rohkem õhku.

Kõige suurema rahvusvahelise nimena (Pia Frausi kõrval, keda võib kohata ilmselt kõigis maailma shoegaze’i edetabelites) astus üles eestlasest ja ameeriklasest koosnev Londonist pärit naisteduo New York. Nende juures oli põnev jälgida balanssi tugevalt maniküüritud ja kaootiliste esinemiselementide vahel, mis töötasid koos ootamatult hästi. Pungiliku suhtumisega, liigselt produtseerimata, kohati suisa eksperimentaalseks improks lagunevat elektroonilist muusikat esitati provokatiivselt publiku keskele asetatud ja tugevalt välja valgustatud poodiumil, efektses koordineeritud lavariietuses. Ühel hetkel ranget etteharjutatud koreograafiat järgivad artistid lösutasid järgmisel hetkel laval, otsekui oleks see nende elutuba või prooviruum, ja arutasid terve esinemise vältel aeg-ajalt publikule kuuldamatult midagi sundimatult omavahel.

Väga sümpaatse mulje jättis Berliini taanlasest sooloesineja Nic Krog, kelle väikesele publikule antud etteaste mõjus eksperimentaalse ja ehedana ning koosnes autori esitatud proosaluulest kõrvuti kohapeal rütmimasinate ja (näiteks saksofoni-) sämplitega tehtud katsetustest. Üldiselt hõreda, introvertse ja meditatiivsena meenutas tulemus kohati katkist techno-muusikat, kohati mingit veidrat ambient’i ja oli kohati üldse rohkem kunsti kui muusika moodi. Kombinatsioon mõjus väga alternatiivse nišiloominguna ja on suur üllatus, kui midagi nii harukordset koju kätte tuuakse.

Öö saabudes tulvas festivalialale pidutsema ja tantsima märksa rohkem inimesi, kui sinna oli õhtul kontserdi­kuulajaid kogunenud. Intensiivse techno-peo hea stiilinäide, kui mitte haripunkt, oli DJ Merimelli etteaste, kus oli publiku seisundisse viimiseks rakendatud kõiki vahendeid: siluetina välja valgustatud napis riietuses artist tantsis ja hüppas pidevalt kätega publikule žestikuleerides, juuksed ventilaatorituules lehvimas, lahkudes aeg-ajalt puldist, et esireas tantsijatele otse pudelist viina suhu doseerida. Ma ei oska kuulmise järgi määrata löökide arvu minutis, aga igatahes oli see suurema jao ajast midagi meeletut, lähenedes kohati ehk isegi 300-le ja meenutades hullumeelset aeroobikakava. Teadjamad oskasid rääkida, et mängitu hulgas oli palju klassikalisi hardstyle-hitte.

Oli tore. Soovin Paavli kultuuri­vabrikule pikka iga ja loodan järgmise suve hakul jälle sünnipäevale jõuda.