Veel kaua aega enne seda, kui igaüks sai olla siin hiphopimaailmas kes tahes, valitses scene’is tugev tõsipeade kultuur. See tähendas seda, et uued tegijad võeti mängu ainult kindlate reeglite järgi ning igaüks isegi ei sobinud räppariks. Praegu … on aga lood teisiti.

Elame maailmas, kus igaüks võib teha, mida tahab, ja olla, kes tahes – mis pole tingimata halb. See näitab, et maailm on muutunud avatumaks ja võimalusi on rohkem. Praegu on ülimalt lihtne panna kodus ise püsti kõrgkvaliteediga stuudio, samal ajal kui vanasti pidi seda tikutulega taga otsima ning suure raha eest rentima.

Kuid mis siis õigupoolest scene’is toimub? Scene on jagunenud kolmeks. Nagu üks kolmelapseline pere: on new school, old school ja muidugi ka unarusse jäetud middle child, millest paljud ei taha midagi kuulda, sest see pole enam moes. Ongi näha, et scene’is on pinnale jäänud peamiselt kaks stiili: vana kool ja uus wave.

Vana kooli on peamiselt vallutanud ka vanad nimed ehk siis needsamad tüübid, kes olid kunagi tegijad, on järjest hakanud comeback’i tegema, alustades 5Loopsist ja lõpetades RLV Massive’iga. Kuid miks ei räägita enam nii palju lil scene’ist?

Paistab, et ka see on vaikselt unarusse jäänud. Sealt on kasvanud välja päris palju kvaliteetseid tegijaid: Cli­cherik & Mäx, Pluuto, Leis, säm, kewin, marps, Lil Till, Väike PD jpt. Ning teised, kes on sinna jäänud, pole kas enam niivõrd relevantsed, et oleksid millegi geniaalsega kõrva jäänud, või siis ongi tulnud peale väga palju uusi tegijaid, kellest paljusid enam ei teatagi.

Kui vahepeal oli Soundcloud võrdlemisi mahajäetud kummituslinn, siis nüüd on vaikselt asi jälle jumet võtmas, kuna uus põlvkond taasavastab järjest seda keskkonda ja kommuuni. Endiselt on kuulda palju autotune’i-räppareid, samal ajal on ka sinna lisandunud tüüpe, kes teevadki n-ö toorest andmist, teisisõnu puhast eesti räppi.

Kvaliteet on Soundcloudi artistidel väga kõikuv ja seinast seina. On neid, kes on vaeva näinud ja pingutanud, aga ka neid, kellele kvaliteet kohe üldse korda ei lähe. Ent näib, et Soundcloudis pole see kunagi olnud prioriteet.

Üks on aga muutunud. Kui algselt ei võetud Soundcloudi räppareid eriti tõsiselt ja pandigi pigem Soundcloudi kasti, siis nüüd on justkui selline liigitamine kadunud. Mulle näib, et paljud artistid panid ka endale külge mingeid silte, näiteks „ma olengi SC-räppar“ või „ma teengi muusikat naljaga“.

Küllap on see olnud algajatele räpparitele paljuski kaitsekilp ning kui nimetada end Soundcloudi räppariks, siis on justkui kõik lubatud: kvaliteeti ei pea olema, skill’i ei pea olema ja, üleüldse, kui ei meeldi, ära võta tõsiselt. Kuid ometi on tulnud sellest scene’ist ka suuri kuulajaarve saavutanud artistid, kes figureerivad juba A-klassis. Teadupärast alustasid ka nublu ja Tommy Cash just Soundcloudist.

Hea meel on näha, et Legendaarne Raadio on pannud õla alla ja pakub ka järgmise põlvkonna tulevikulootustele juba eos platvormi. Ja siin ei käi jutt üldse mingitest ebakvaliteetsetest alustavatest artistidest, vaid praeguse lil scene’i kõige parematest nopetest – võiks öelda, et isegi Eesti uue laine koorekihist. Igaüks, kes on seda scene’i praegu jälginud, teab, et „Lil festil“ esinesid ainult parimad – käisin seda isegi kaemas.

24. mail seadsin sammud Tallinna Club Hollywoodi, et lõpuks ometi vaadata lil scene’i otse laval. Varem olin jälginud seda kiirenevat kultuurinähtust Youtube’i klippidest ja R2 „Lil saatest“, aga nüüd pakkus äsja FMi loa saanud Legendaarne Raadio võimaluse kogeda kõike ühel õhtul ühel laval.

Proloog keldrist suurde saali

Lil-pidude esimene katse tehti 2018. aasta veebruaris klubis Kopli 2: 15minutilised setid, kiirmontaažist sündinud taustavideod, Soundcloudi link taskus. Formaadi omapära – lühike, aga intensiivne – sobitus tähelepanumajanduse rütmiga ning hakkas toitma ringlust demo – eeter – klubi – story – tagasi eetrisse. Legendaarse Raadio live-sari lisas sellele ringile nüüd võimendi: stuudio­heli, suur lava ja selge produktsioon.

I peatükk. Vaikus ja haprus

Uksed avati kell 20. Saalis seisis juba tosin andunud fänni. DJ Lill Slim ehitas footwork’i trummide peale rage-räpi bassi – rahulik algus, mille taustal pulseeris ootus. Kell 21 astus lavale Tops. Detroitlik biit kandis ülestunnistust: „See on mu elu kõige hapram lugu – võib-olla ei tule see kunagi ametlikult välja.“ Haavatavus võeti vastu aplausiga, mis kummutas eelarvamuse, et uue laine esinemised seisnevad vaid paatoses ja filtrites.

II peatükk. Kulissidetagune töö

Pool kümme tuli Diwo, seni harva publiku ette jõudnud autor. „Kui ma ei avalda,“ tunnistas ta, „käib töö kulisside taga – praegu jõulisemalt kui varem.“ Järgnenud setis voolasid trap, R&B ja hyperpop ühte.

Kell 23 seadsid end puldi taha Emildollaz & Pil, produtsendid, kelle biite on kuuldud Billboardi tabeli esimese järgu lugudes. Nende esimene tõsine DJ-sett Eestis näitas, kui pikk võib olla tee koduselt lavalt maailma ja tagasi.

III peatükk. Lava ja publiku vastasmäng

Publik kääritas lava tasapisi käima. Pluuto nihutas saali areenirežiimile: käed laes, telefonid lavaserval, refräänid kooris. Südaööl mattis margiiela LED-ekraani mustvalgesse filmiterasse. Fännid karjusid kõiki sõnu peast. Hetkeks näis, nagu seisaksin klubi väikesel räpilaulupeol, kus dirigendiks on bassiliin.

IV peatükk. Barjäärita finaal

Öö lõpetas kuueliikmeline Prodigyboys: maalingud näol ja ulmeprillid ees, energia voogas otse lavalt rahva sekka. Lõpulugu tantsiti juba publikusse sulandunult – stseen, mis jääb pikaks ajaks sotsiaalmeediasse ringlema. Saal ei olnud küll päriselt packed, kuid liikumisruumi nappis ja õhustik oli äärmiselt siseringlik.

V peatükk. Mis teeb lil’i suureks?

Helimaastik. Sirge Detroiti trumm, hyperpop’i purunev autotune ja 808-bass, mis on ühtaegu keha- ja ekraanikaja. Hood story on tekstides asendunud here story’ga: ärevus, tudengitöö, unevõlg, mitte romantiseeritud geto. Visuaalis on näha Y2K-glitch ja monokroomne tera: iga pala loob minutipikkuse näituse, mis haihtub järgmise swipe’iga.

VI peatükk. Pinged ja perspektiivid

Põlvkondlik hõõrdumine. Boom bap’i põlvkonna kriitika „mõmin ja karaoke“ jäi sel korral ukse taha. Kui publik laulab sõnu valjemini kui artist, kaob „päris“ ja „mitte päris“ muusika piir.

Taristu. Lil-õhtu on nähtus, kus DIY-mentaliteet vajab high-def-heli. Programmi keskmine pala sünnib magamistoas, ent nõuab klubis profitaseme tehnikat. Riiklik toetusmudel, mis soosib siiani skeemi album-tuur, ei haaku 15minutiliste mikroformaatidega. Siin otsustatakse, kas uuele lainele valatakse püsiv põrand või jääb see hõljuma algoritmide õhuruumi.

Epiloog. Väike täht, suur gravitatsioon

Läksin „Lil festile“ kahtlusega, et äkki ei kinnita klubi end uue laine gravitatsiooniväljaks. Lahkusin teadmisega, et „lil“ ei tähista enam algajat – see on juba täheline mass, mis tõmbab ühte (or)biiti artisti, publiku ja algoritmi. Küsimus pole, kas see on päris, vaid kas kultuuritööstus ja klubisfäär suudavad sellele massile ehitada püsiva aluse, enne kui järgmine laine kosmosest peale pressib.