Renate Keerdi „Parasvöö“ vastuvõtt ulatub äärmusest äärmusesse. Pärast esietendust tituleeriti teos ühismeedias nii aasta parimaks kui ka halvimaks teatrikogemuseks, teisel etendusel rõkkas Eesti Draamateatri saal nii naerust kui ka ustest, mis keset etendust lahkuvate vaatajate järel paukusid. Institutsioon osutab vastupanu, nentis kolleeg Madli Pesti tolle etenduse lõppedes. Tõepoolest, ehkki Eesti Draamateater paistab organisatsioonina Keerdi soojalt tervitavat, siis Eesti Draamateater, mis elab publiku peas, pole uute lähenemisviiside suhtes sugugi nii vastuvõtlik. Mis siis, et draama­komponent on „Parasvöös“ ehk suuremgi kui Keerdi varasemates lavastustes.

Võrreldes Keerdi eelmiste lavastustega iseloomustab „Parasvööd“ fookuse nihkumine visuaalselt ja füüsiliselt kujundilt helilisele ja sõnalisele kujundile. Mitte et Keerd poleks varemgi olulisel määral teksti kasutanud, kuid Eesti Draamateatri suurel laval kujuneb sellest ühes muusikaga kindel dominant. Lavastajale muidu omaseid visuaalselt nutikaid stseene, mis tõukuvad mõnest (argisest) esemest ning annavad talle mängus üha uusi funktsioone, leiab „Parasvööst“ vaid üksikuid. Samamoodi taanduvad võrreldes varasemaga füüsiline risk ja (nähtav) kehaline pingutus – üksnes Tõnis Niinemets saab lavastuses tõeliselt energiat pillata, kui esitab aina kiireneva trummisoolo ja ajab seejärel laialitassitud trumme mööda lava taga. Absurdihuumorit – nagu toosama trummide tagaajamine – leidub lavastuses endiselt, kuigi tervik saab kokku pigem mõtlik kui mänglev.

Seda jälgides taban ka enda vastuvõtus vastuolu: ühelt poolt igatsen mängu ja riski, mis on mind Keerdi etendustel varem pannud tooliserval istuma, peopesad higised, teisalt jälgin uudishimuga, kuhu see areng välja viib, milliseid tähendusi loob. Keerd, kes elab minu peas, on küll teistsugune kui Keerd, kes on lavastanud „Parasvöö“, aga pole põhjust talle selle eest midagi ette heita. Minu igatsus on teisejärguline selle kõrval, millised impulsid ja ideed kujundavad parajasti lavastaja valikuid. Pealegi lahendab see vastukaaluks mure, mis on tekkinud nendel kogenud Keerdi-vaatajatel, kes on küsinud, kas niivõrd spetsiifiline käekiri ei hakka end ammendama, kui lavastusest lavastusse kordub. „Parasvöö“ on samm uues suunas.

Kas Keerdi inspireerisid sel sammul etteantud olud või on pigem tegu loomingulise arengu etapiga, mis lihtsalt sattus just Eesti Draamateatri laval manifesteeruma, saab kommenteerida üksnes lavastaja ise. Küll aga tuleb tõdeda, et valitud väljendusvahendite komplekt sulandub selle teatri repertuaari paremini, kui sulandunuks mõni füüsilisema ja/või visuaalsema dominandiga lavastus. Ka sealsele publikule, kes ootab teatrilt eelkõige loojutustamist, ei tohiks „Parasvöö“ teoreetiliselt mõjuda ülepeakaela võõrana – ehkki jah, praktikas kohati ikka mõjub –, sest lugudest lavastuses puudu ei tule. Ei pruugi alati olla ekspositsioone, kulminatsioone või puänte, aga on lood.

Nimelt jutustab „Parasvöö“ Arvo Valtoni, Jaan Kruusvalli, Kairi Loogi, Valdur Mikita ja David Byrne’i tekstidele tuginedes rea lugusid, mis tiirlevad ümber küsimuse, milline elu on inimesele paras. Kas maailm, milles tänapäeva inimene elab, on talle tõepoolest kohane? Või kaldutakse loomuomasest elust aegamisi eemale? Keerd näib nõustuvat viimasega. Loomuomane vajub seda enam unustusse, mida enam eemaldutakse loomaomasest – just loomaomasest, sest laval jutustatud lugudes kujuneb loomadest läbiv motiiv. Loom on kui kõrvalpilk, millega näha inimelu jaburust, ja kui etalon, mille põhjal kalkuleerida inimese kõrvalekallet.

Stseen, kus Christopher Rajaveer, Märten Metsaviir ja Richard Ester ronivad kõrvuti redelite otsa ning asuvad vastavalt ronka, hakki ja varest mängima, väljendab kõrvalpilku eksplitsiitseimalt. Linnud istuvad redelil otsekui puuladvas ja vaatavad, kuidas Tõnis Niinemets, Marian Eplik, Inga Salurand ja Britta Soll ähkides nende ümber jooksevad. Ladvas algab arutelu elu mõttest. Üks kõrvalpilk tekib, kuulates lindude tõlgendusi: elu mõte on kaua elada, elu mõte on teha palju tegusid, elu mõte on see, et hakke oleks palju … Ühisosa inimestega saab suur: kõik keerleb kvantiteedi ümber. Teine kõrvalpilk tekib, vaadates, millega tegelevad inimesed, samal ajal kui linnud filosofeerivad. Nad jooksevad ja keegi ei tea, miks. Nad ei peatu ega küsi ka.

Veel üks läbiv motiiv on töö. Visuaalias heiastub töö nii kostüümi- kui ka lavakujunduse kaudu: sinistes ja rohelistes tunkedes näitlejad askeldavad laval redelitega, lükkavad aiakäru, lohistavad koormakatet. Teksti tasandil ilmneb töö kas konkreetse sõna või abstraktsema viitena peaaegu kõigis lugudes ning hakkab huvitavalt täiendama küsimust loomaomasusest. Töö tegi küll ahvist inimese, aga kas tööst loobumine viiks meid tagasi ahviseisusesse, tagasi oma parasvöösse? Nii lihtne see ka ei ole. Kogu töö ei ole ebaloomulik; tööd on vaja teha ka selleks, et saavutada seda kõige loomuomasemat – kontakti teisega. Ebaloomulik on töö juures pigem äärmine spetsiifika, ülemäärane komplekssus. Loomuomane on punuda pesa ja rajada kodu, ebaloomulik on bituumenmastiks, ülielastne veetõke ja sammumüra summutav plaat.

Muide, küsimus töö (üle)tähtsustamisest ja enese liiga tõsiselt võtmisest meenub mulle nii Keerdi lavastuse „Süüde“ (Eesti Noorsooteater, 2024) kui ka „Päva lõpuks, kiigu“ (Tartu Uus teater, 2023) vaatajakogemusest. Mine võta siis kinni, kui palju on selles kogemuses lavastaja nägemust ja kui palju vaataja isikliku elu projektsiooni, aga igal juhul pakub inimene, kes mõtlematult rahmeldab ja seejuures veel eriti tõsist nägu teeb, Keerdi absurdimasinale suure­pärast ainest. Vähemalt seniks, kuni inimene saalis on valmis niipaljugi oma tõsidusest loobuma, et suudab end selles absurdis ära tunda.

PS! Tulen selle teksti juurde kümne aasta pärast tagasi. Mind siiralt huvitab, kas paukuvate uste põhjus on toosama tõsidus, mis kärbib aegamisi abstraktse mõtlemise ja kujundilugemisoskuse tiibu, või üksnes võõristus uute vormide ees, mis äärealalt peavoolu liikudes esialgu ehmatavad, aga hiljem juba huvitavad. Kui võõristus, siis pole see ju muud kui paratamatu kasvuvalu. Kui aga tõsidus, pöördub kasv hoopis kängumiseks. Eks näis.