Cannes’is oli Eestil tänavu taas tähelepanuväärne aasta. Lisaks kahele märkimisväärsele saavutusele, milleks olid Natalja Mirzojani kolmanda koha võit alaprogrammis „La Cinef“ lühianimatsiooniga „Lumi saadab meid“ (2025) ja Sander Joone uue animaprojekti „Jänesjuus“ valimine parima filmiesitluse ehk pitch’i auhinnale programmis „Cinéma de demain Focus WiP [Work in Progress]“, oli Cannes’is eesti filmiasja ajamas mitmeid veel avalikkusele seni tundmatuid tegijaid, nende hulgas ka end Eestiga sidunud Ukraina päritolu eriefektide spetsialist ja produtsent Alex Gapon.

Milline on su taustalugu ja kuidas sattusid Eestisse?

Mu karjäär ei alanud mingis kindlas paigas: see on olnud evolutsioon, rännak läbi visuaalse loojutustamise erinevate tahkude. Algusest peale paelus mind visuaalide võime haarata vaataja endaga kaasa ja väljendada keerukaid narratiive. See kiindumus viis mu loomulikku teed pidi eriefektide dünaamilisse maailma ja ka tootmise juurde, kus tehnoloogia kohtub loominguga. See ei olnud sirge tee, vaid pigem kogemuste kogumine siit ja sealt.

Kõrgema kvaliteediga eriefektide maailm on juba iseenesest globaalne. Kui mu karjäär edenema hakkas, ületasid ka projektid ja koostöö loomulikult maailmajagude piiri. Leidsin end koos töötamas mitmete rahvusvaheliste meeskondadega projektide peal, millel oli märkimisväärne rahvusvaheline ulatus.

Eesti oli minu vaates mitmete põnevate faktorite kokkusaamispunkt. Tegu on dünaamilise ja kiiresti kasvava audiovisuaalsektoriga riigiga, seda näitab ka kõrgetasemeliste välisproduktsioonifirmade järjest kasvav soov siin filmida.

Siin on tuntav, käegakatsutav energia, arengule suunatud mõtteviis, ja loometööstust toetav ökosüsteem, mis väga imponeerib. Strateegiliselt hea asukoht Põhja-Euroopas koos hea professionaalse mainega ja õitsva talendipagasiga tegi Eestist atraktiivse koha, kust oma operatsioone juhtida ja kuhu ka ise panustada. Minu saabumine Eestisse polnud äkkotsus, vaid pigem arusaamisele jõudmine, et siinsed võimalused lasevad mul olla osaline milleski innovatiivses ja panna aluse veelgi laiematele rahvusvahelistele partnersuhetele. Tundus strateegiliselt õige kolida kohta, kus hinnatakse seda tööd, mida teen kirega, ja mis annab jõuõla rahvusvaheliste sidemete loomisel.

Oled teinud koostööd mitmete kõige suuremate voogedastusplatvormidega. Räägid ehk sellest lähemalt?

Jah, mul on olnud privileeg anda oma panus projektidesse, mis on suurtel voogedastusplatvormidel leidnud ülemaailmse vaatajaskonna. Olen enamasti olnud eriefektide produtsendi rollis või siis osakonnajuhina eriefektide eest vastutanud. Näiteks olin seriaali „Yu Yu Yakusho“¹ eriefektide produtsent. Paras ettevõtmine, sest seriaali aluseks oleval mangal on tohutu rahvusvaheline fännibaas ja see pani kohustuse tulla välja kõrgetasemelise visuaalse lahendusega. Eriefektide produtsendina töötasin ka hea tagasiside saanud seriaali „Liikumine“² peal, mis nõudis samuti ülihea kvaliteediga visuaali ja tehnilist lahendust, et rahuldada üleilmse platvormi ja tohutu vaatajaskonna nõudlikku maitset.

Samuti on üks mu senise karjääri kõige keerulisemaid ülesandeid olnud „Minu universum“³, täispikk mängufilm, mille juures vastutasin kõigi eriefektide eest. Selle filmi valmimist takistas sõda ja oli väga keeruline sõja ajal filmiga finišisse jõuda. Töökogemust sellistes tingimustes pole just paljudel produtsentidel. Arvan, et see oli suure­pärane võimalus viia korraldamise ja probleemide lahendamise oskused uuele tasemele.

Koostöö üleilmsete platvormidega on äärmiselt valgustav. Saab tegutseda sisuloome eesliinil, ümber käia ambitsioonikate lugudega, mis toetuvad tihti sujuvatele ja innovaatilistele eriefektidele. Selline koostöö sunnib end pidevalt ületama kvaliteedis ja tõhususes, aga ka loominguliste lahenduste leidmises. Tekib ka äärmiselt terav globaalse publiku maitse taju ja oskus ära tunda lugusid, mis kõnetavad erineva kultuuri­taustaga inimesi. Nende platvormide haare ja ulatus tähendab, et tehtud tööd näevad miljonid. See on nii märkimisväärne vastutus kui ka suurepärane motivatsioon.

Seesugust taset tahan hoida kõigi oma projektide puhul.

Kas oled osaline Eesti filmitööstuses või samastad end pigem rahvus­vahelise filmitööstusega? Mis on siin hästi?

Huvitav küsimus, aga ma ei näe siin valik­vastust. Minu taust ja seniste projektide sisu on olnud läbinisti rahvus­vaheline. Kuna olen valinud aga töötamise Eestis ja äritegevuse osalise toomise siia, olen täielikult pühendunud sellele, et olla aktiivne ja panustada Eesti filmitööstusse. Rahvusvaheline ja Eesti fookus ei välista, vaid pigem täiendavad teineteist. Eesti filmitööstuse nägu on samuti järjest rahvusvahelisem: otsitakse aktiivselt kaastootmisvõimalusi ja välispartnereid, seda toetavad ka Eesti Filmi Instituudi algatused. Minu eesmärk on olla sillaks: kasutada oma rahvusvahelist võrgustikku, et tuua uusi võimalusi Eestisse ning aidata Eesti talente ja võimekusi tutvustada üleilmsel areenil. Nii et näen end üleilmse filmiprofessionaalina, kes panustab uhkusega Eesti elava audiovisuaalsektori kasvamisse.

Mis puutub omaksvõttu, siis on Eesti filmitööstus ja loominguline seltskond mu uskumatult soojalt ja äärmise professionaalsusega vastu võtnud. Valitseb tõeline teeme-ära-mentaliteet ja soov koos töötada ja asju välja mõelda. See sobib mulle imehästi. Siinsete partnerite professionaalsust kiidetakse rahvusvaheliselt tihti ja mu isiklik arvamus ühtib sellega. Siin on kõrge tööeetika ja oma eriala armastatakse. Mul on soov siin midagi erilist üles ehitada.

Mis võiks siin paremini olla?

Eestis tehakse juba nii palju asju õigesti, eriti selliste ettevõtmistega nagu Film Estonia ja vähemuskaastootmisprojektide toetamine. Kui mõelda, mis osas saaks jätkuvalt kasvada, siis võiks see olla talendibaasi tugevdamine spetsiifiliste treeningprogrammidega, eriti eriefektide ja uute tehnoloogiate vallas, mis on väga nõutud. Üleilmne audiovisuaaltööstus on silmitsi oskuslike tegijate puudusega ja sellele reageerimine siin kohapeal on jätkuva konkurentsivõimekuse võti. Jätkuvad püüdlused lihtsustada administratiivset protsessi rahvusvaheliste kaastootmisprojektide puhul ja ehk ka rahastiimuli suurendamine võiksid Eesti veelgi atraktiivsemaks teha. Põhjalikuma stuudiotaristu väljatöötamine suurproduktsioonide tarvis võib ka pikemas plaanis kasulikuks osutuda ja aidata veelgi olulisemate projektidega siia tulla. See kõik pole kriitika, vaid tähelepanekud, kuidas juba dünaamilist tööstust senisel muljetavaldaval trajektooril hoida. Tahe midagi uut luua ja muutuvate oludega kohaneda on siin ilmselgelt olemas – ja see on kõige väärtuslikum vara.

Kuidas plaanisid kohalikku audiovisuaalsektorisse panustada? Kas olete ka siin juba esimesi samme teinud?

Minu esmane panus siiamaani on püüd end produtsendina siin Eestis sisse seada: kohandada rahvusvaheliste voog­edastusplatvormidega koos tehtud projektide kõrge standard ja nõudlikud töömeetodid kohalikele projektidele. Tahan propageerida Eestit kui tootmiseks head paika, jagada positiivseid kogemusi ja juhtida tähelepanu siinsetele võimalustele. Tulevikku vaadates on mu panustamisplaanid võrdlemisi konkreetsed. Produtsendina otsin aktiivselt üles ja arendan kaastootmisvõimalusi Eesti produtsentide ja loovmeeskondadega. Eesti Filmi Instituudil on selged vähemuskaastootmisprojektide toetamise põhimõtted ja ma soovin sellistes ettevõtmistes olla tugev partner ning anda nii loomingulise kui ka rahalise panuse, pluss rahvusvahelised sidemed.

Teiseks toetan kogu hingest talentide väljaarendamist. Loodan panustada sellega, et pakun mentorluse võimalusi või meistriklasse oma erialal ning rahvusvaheliste suurprojektide haldamise alal.

Kolmandaks plaanin olla siinse filmivaldkonna innovatsioonimootoriks. See tähendab uute tehnoloogiate kasutusele­võtu propageerimist, alates eriefektitehnikatest ja lõpetades AI osalusel toimiva töökorraldusega. Eesmärk on aidata Eesti audiovisuaalsektoril mitte üksnes rahvusvahelistes projektides osaleda, vaid teha Eestist kõige uudsema toodangu keskus.

Ja lõppude lõpuks on kõige suurem eesmärk aidata kaasa eriilmeliste ja ambitsioonikate välisprojektide meelitamisele Eestisse. See loob rohkem võimalusi siinsetele võttetiimidele, talentidele ja teenusepakkujatele, tugevdades kogu süsteemi ja tõstes selle rahvusvahelist mainet.

Millised on praegu teie valdkonnas suurimad probleemid ja väljakutsed?

Audiovisuaalsektor on hämmastavalt dünaamiline, millega kaasnevad nii põnevad väljakutsed kui märkimisväärsed probleemid. Tehnoloogilise innovatsiooni tempo on halastamatu. Kuigi eriefektide, virtuaalse produktsiooni, tehisaru ja platvormidega seotud tehnilised tööriistad pakuvad hämmastavaid loomingulisi võimalusi, nõuavad need ka pidevat õpet, investeeringut ja kohanemist. Pidevalt tuleb tegelda nende uuenduste potentsiaali ja praktilise kasutuselevõtuga seotud dilemmadega.

Tõusvad tootmiskulud ja keerukad rahastusmudelid on samuti suureks takistuseks. Publik ootab järjest võimsamat vaatemängu ja kõrgemat kvaliteeti, eriti žanrides, kus mina tihti töötan, aga eelarve on alati surve all. Rahastuse tagamine ja ressursside efektiivne kasutamine on üks pidev žongleerimine. Spetsiifilisemates valdkondades valitseb pidev kvaliteetse tööjõu puudus, näiteks pole piisavalt kõrgeima tasemega eriefektikunstnikke, animaatoreid ega tehnilisi töötajaid, kes on kursis uut laadi töökorraldusega, nagu näiteks virtuaalne tootmine⁴. Talentide kasvatamine, ligimeelitamine ja enda juures hoidmine on kriitilise tähtsusega. Jätku­suutlikkus on järjest olulisem välja­kutse, millega filmitööstuses hädas ollakse, alates filmitootmise ökoloogilise jalajälje vähendamisest ja lõpetades vananenud tehnoloogia digiprahi käitlemisega. Igal juhul on vaja rohkem kooskõlastatud tegutsemist ja majanduslikult mõttekaid rohelahendusi. Mõnede ökoloogiliselt jätkusuutlike audio­visuaalsete tootmislahenduste hinnasilt võib nende omaksvõttu pidurdada, aga korporatiivsete ESG⁵-mandaatidega tõstetakse ootust muutuda.

Ja viimaks: publiku killustumine ja AV-sisu pidevalt muutuv levimaastik nõuavad produtsendilt strateegilisemat mõtlemist kui kunagi varem. Tuleb läbi mõelda, kuidas ja kus võiks sisu üldse vaatajani jõuda.

Raskustest hoolimata on AV-valdkonna võimalused tohutud. Üle maailma valitseb kustutamatu nälg kõrge kvaliteediga mitmekülgse sisu järele, eriti voogedastusplatvormidel ja uutes digikanalites. See loob pideva nõudluse andekate loojate ja tootmisfirmade järele. Tehnoloogilised uuendused toovad kogu aeg uusi, erakordseid loome­võimalusi. Laiendatud reaalsuse⁶ esiletõus ja virtuaalne tootmine toovad filmitegemisse täiesti uue ajastu, pakkudes uusi loomingulisi võimalusi ja uut laadi efektiivsust. AI-põhised tööriistad, kui neid mõttega kasutada, võivad parandada töökorraldust nii arenduses, võtte ajal kui ka järeltootmises. Näeme ka uskumatut arengut kõikehõlmavates audioelamustes (immersive audio experience), mis kaasavad publiku veel põhjalikumalt. Paljud neist uuendustest võivad olla alguses keerukad kasutusele võtta, aga pakuvad kokkuvõttes uusi loojutustamise võimalusi.

Paljude voogedastusplatvormide nn otse tarbijani mudel loob sõltumatutele produtsentidele lisateid nähtavuse saavutamiseks ja annab eriilmelistele häältele võimaluse jõuda üleilmse publikuni, minnes mööda mõnedest tavapärastest kitsaskohtadest, kui keegi üritab info vaba voogu kontrollida. Rahvusvahelisel kaastootmisel ja koostööl on paremad ajad kui iial enne. Maailm on rohkem ühendatud, sellised algatused nagu Eestis teevad talendiotsingud lihtsamaks, samuti koguda ressursse ja lugusid eri kultuuridest. Audiovisuaalsektori ühendamine infotehnoloogiaga lubab luua nutikamaid, paremini ühendatud tootmiskeskkondi.

Kas näete masinõppe või tehisaru jõulises tulekus audiovisuaalsektorisse pigem ohtu või võimalust?

Masinõpe ja laiemalt tehisaru on kahtlemata kõike muutev jõud ja ma olen veendunud, et see pakub audiovisuaalsektorile rohkem võimalusi kui ohte, eriti kui sellele läheneda strateegiliselt ja inimesekeskselt. Tehisaru toob meie loomearsenali uue komplekti võimsaid tööriistu. Masinõppega kasvab märgatavalt kreatiivsus ja efektiivsus. Eriefektimaailmas, animatsioonis ja järeltootmises saab selle kasutuselevõtuga automatiseerida korduvad, ajamahukad ülesanded, nagu seda on rotoskooptehnika, liikumise jälgimine (motion tracking), esmane värvimääramine või isegi visuaalkavandite loomine. See jätab inimestele rohkem aega, et keskenduda veidi kõrgema astme loov­otsustele, ideedele, detailide täiustamisele. Tehnilised tööriistad suudavad analüüsida materjali ja tuvastada võtmemomendid, võivad isegi pakkuda välja monteerimiseks sobivaid kohti, kiirendada sellega tööprotsessi ja potentsiaalselt isegi kulusid kokku hoida. Masinõppe varal saab teha visuaale või efekte, mis olid varem lihtsalt liiga keerukad, kallid või ajamahukad. Generatiivset AI-d võib kasutada kunstinäidete, tekstuuride või isegi tervete virtuaalsete keskkondade väljatöötamisel. Masinõppe algoritmid lubavad materjali publiku jaoks personaalselt kohandada. Nii saab lihtsamini tarbitavat materjali luua, andmestiku põhjal välja selgitada publiku eelistused või teha ka stsenaariumi analüüsi. Tõeline võimalus peitub inimvõimete liitmises sellega ning kunstniku ja algoritmi sümbiootilise suhte loomises.

Selge pilguga tuleb tuvastada ka ohte. Masinõppe tohutu levik toob kaasa omad komplikatsioonid. Eetilised dilemmad ja autentsus on esmaolulised teemad. Masinõppe tõttu tekkinud võime luua hüperrealistlikku sünteetilist materjali nagu süvavõltsingud või kloonitud hääled tõstatab tõsiseid eetilisi küsimusi, nagu nõusolek, autentsus, intellektuaalomand ja potentsiaalne väärkasutus desinformatsiooni loomisel. Selge eetiline ja kas või algne reguleeriv raamistik on hädavajalik.

Autorikaitse ja autorsus on ka suureks takistuseks. AI loodud sisu autorsuse määramine on tohutu juriidiline ja loominguline probleem, eriti kui AI on inspiratsiooni ammutanud autorikaitsega kaitstud materjali tohutust hulgast. Samuti on AI kasutuselevõtul oma mõju tööjõule. Kuigi ma usun, et masin­õpe tekitab juurde rohkem töökohti, kui see neid ära kaotab, teeb suurem osa tööalaseid rolle kahtlemata läbi suure muutuse. Osa ülesandeid on edaspidi automatiseeritud ja professionaalidel tuleb end kas täiendada või muul moel kohaneda.

Üks suur murekoht on ka üleüldine ühtlustumine ja nüansside kadumine. Liigne toetumine AI-tööriistadele, mida treenitakse olemasoleva andmestiku peal, võib viia selleni, et nende toodetav sisu on klišeelik ning sellel pole inimliku intuitsiooni, emotsiooni ja kultuurilise detailitaju sädet. „Inimlikku puudutust“ ei asenda loojutustamises miski. Pealegi võivad AI-mudelid omaks võtta aluseks olnud andmestiku eelarvamused, mis võivad viia nihestatud tulemuseni ja vähemuste seisukohtade piiratud esindatuseni, kui seda protsessi korralikult ei kureerita.

Nii et produtsendina lähenen teemale ettevaatliku optimismiga ja pro­aktiivselt. Ma uurin, kuidas parandada masinõppe tööriistadega eriefektide tootmise protsessi, mida ma juhin, abistada eeltootmisel ja võimalik, et ka luua uusi loovvõimalusi. Teen seda kõike aga kriitilise pilguga, seades alati esiplaanile inimloovuse ja eetilised kaalutlused. Võti on mitte näha tehisarus inimese asendajat, vaid äärmiselt võimekat assistenti, kes suudab hakkama saada tüütute ülesannetega, kiirendada keerukaid protsesse ja inspireerida ideid. Kogu kunst on õige tasakaalu leidmises. Selle tagamises, et tehnoloogia teenindaks kunsti ja mitte vastupidi. Ja selleks et masinõppe tohutut potentsiaali õigesti suunata, peab käima tööstusesisene pidev poleemika, milles osalevad nii loojad, tehnikud kui ka seadusandjad. Välja­kutse pole mitte tehnoloogia ise, vaid see, kuidas me inimestena tehnoloogiat arendame, kasutame ja valdame.