Maikuu kontserdielu oli ootuspäraselt tihe: hooaja lõppkontserdid, sekka veidi ärevamat laadi kontserteksamid, kolme hilisõhtut hõlmav Eurovisioni lauluvõistlus ja nagu kevadist õietolmu hakkas lendlema ka potentsiaalseid suve­hitte. Muusikaelu ülevaateks valmistudes tuleb esmalt lahti saada suurest ahastusest, sest kolm või neli kontserti ühe õhtu jooksul on vähemasti maikuus täiesti tavapärane – raske südamega tehtud valik piirdub siinkohal vaid pealinnas toimunuga. Ja veel – ehkki toidu­poe iseteeninduskassas järjekordset arvet tasudes võib nutt peale tulla, on muusikud õnnelikul kombel esinenud enamasti täissaalidele.

Peale eespool mainitu on lehekuust kujunenud ka eesti heliloojate kuu. Ja ma ei mõtle siin isegi seda, et mitme esiettekandega Eesti muusika päevade saba jäi tänavu mai algusse. Kontserdi­saalides tähistati Lepo Sumera 75. ja Eino Tambergi 95. sünniaastapäeva ning Olav Ehala alles saabuvat 75. sünnipäeva. „Tähtede seis on tähelepanuväärne asi!“ kinnitab liialdav Muumipapa oma memuaarides¹, mida paralleelselt end kontserdieluga kurssi viies õhtuti lugesin. Ta paneb lapsevanematele südamele, et järeltulijad sünniksid astroloogiliselt sobival ajal, sest muidu võivad neist saada kirglikud pokkerimängijad või keegi, kes astub koduvanade priitahtlikku pasunakoori. Pärast Tambergi autoriõhtut, mis oli kolmest nimetatust viimane, meenutasin Muumipapa koloriitseid ülestähendusi ja tõdesin: eesti heliloojatele on tõesti olnud soosiv sündida maikuus.

Lepo Sumera ja Eino Tambergi sünni­aastapäevale pühendatud kontsertidel oli oma ühisosa: ettekandel oli valik helilooja kammermuusikast väga erinevatele koosseisudele ning see tekitas paratamatult unistuse sellisest kontserdisaalist, kus lavale saaks seada korraga mitu asetust, paigutusest hoolimata oleks kõik näha ja kuulda ning kontserti saaks nautida agaratele lavameistritele kaasa elamata. See selleks. See kõik oli siiski väärt, et saada osa tõesti väga vaheldusrikastest kavadest. Lepo Sumera loomingust oli valiku teinud tema pianistist tütar Kadri-Ann Sumera ja varalahkunud isale kingituseks mõeldud kontserdis on juba ideeliselt midagi väga ilusat. Kadri-Ann, kellel endal oli laval kandev roll, oli kokku kutsunud täiesti fantastilised muusikud ja ainult Sumera muusikast koosnenud kontsert „Kuratlikult hirmus kaanon“ pakkus paletijagu tundeid: hetkeks pani pea valutama, siis sisemiselt naeratama, imestusest ahhetama ja lõpuks kurvastama, kui kuratlikult ebaõiglane on, et helilooja ise seda kõike ei kuule. Sumera sünniaastapäeva tuules kõlas ERSO hooaja lõppkontserdil Olari Eltsi juhatusel helilooja teine sümfoonia – orkestrile hästi omaseks saanud teos, millest osa sai ainuüksi sel aastal kolmeteistkümnel korral kuulda „Macbethi“ etendustes. Pärast kontserti saatsin sõbrale vaimustunud sõnumi: „Sumera muusikal veab!“ Ja ta vastas: „Kõigil veab.“ Olen nõus – hea on elada Olari Eltsi ja ERSOga ühel ja samal ajal. Ja on ka aeg panna plaadimängijasse mai alguses ilmunud plaat Sumera esimese ja viimase sümfooniaga!

Eino Tambergi ja Olav Ehala autori­õhtutest jäi õhku hõljuma ülevoolav õnnetunne, nagu osutab ka Tambergi kontserdile antud pealkiri „Armastada ja olla õnnelik“. Ettekandele tulnud väike­vormidele eelnesid Eva Koffi koostatud tekstid helilooja mõtetest näitlejatudengite Joonas Koffi ja Mattias Nurga esituses. Kujutan ette, kui inspireeriv on 20. eluaastate alguses lugeda noore Tambergi õnneliku elu teese või noor­põlveluulet! Kogu õhtu vaieldamatu nael oli pianist Maksim Štšura, kelle sõrmedesse oleks Tambergi viieosaline partiita op. 40 nagu sisse kirjutatud. Korrata! Võluv oli ka oboist Ingely Laiv, esitades „Muusikat oboele“. Tõstke käsi, kes ei armastaks selle tsükli neljandat osa „Aaria“! Mõnel muul puhul siiski imestasin, kui tundetult on võimalik Tambergi muusikale läheneda.

Olav Ehala saabuvat sünnipäeva tähistati veidi suurema seltskonnaga: laval olid Eesti Rahvusmeeskoor ja dirigent Mikk Üleoja, Kadri Voorand, Marek Talts, Mihkel Mälgand ja Ahto Abner. Seda kontserti olen tänu Klassikaraadiole vähemalt neli korda järele kuulanud.² Just kontserdi teist poolt, kus kandev roll oli Kadri Voorandil. Ehala meloodiad esindusmeeskoori esituses on kahtlemata heal tasemel, ent olen üles kasvanud Kiigelaulukuuiku plaadiga ja armastasin seda suisa nii palju, et võtsin kaasa oma esimesele klassi­õhtule, kus seda Eminemi ja Spice Girlsi kõrval siiski plaadimängijasse ei pandud. See ilmselt selgitab, miks kõrv meeskoori esituses „Vokilaulu“ peale veidi ehmatab. Vanu kuulamisharjumusi aitas aga murda Kadri Voorand, kes oli teinud suurepärase valiku Ehala lauluvaramust, seadetest rääkimata. Ehala muusika Priit Pärna joonisfilmile „Eine murul“ või „Jahikoera armuulg“ „Ramsese vempudest“ on ju Kadri Voorandi jagu! Erakordselt rõõmsaks tegid mind laulud Olav Ehala ja Jaan Tätte muusikalist „Kaotajad“, millest seni on kaugemale lendu läinud vaid „Ma tahan olla öö“. Kui maikuus sai palju meediakära rokkmuusikali „Romeo ja Julia“ tagasitulek ja nimitegelaste avalikustamine, siis mina küsin: kus on „Kaotajad“? Sügisel avatava Tallinna Linnateatri lavaauk oleks taas hetkega välja müüdud.

Kolmeks maikuu hilisõhtuks naelutasin end teadlikult televiisori ette: Baselis toimus 69. Eurovisioni lauluvõistlus. Kuidas ma siis ei ole üks 166 miljonist? Pikemasse muusikalisse ja poliitilisse analüüsi laskumata tundsin neljatunnise finaali järgsel hommikul linnulaulu saatel kartulit maha pannes suurt kergendust, et see müra on nüüd selleks aastaks jälle läbi. Tommy Cashi sihikindlat tööd ja edu võib vaid imetleda: mai viimaseks nädalaks oli tema eurolugu „Espresso Macchiato“ murdnud Bill­boardi edetabelisse ja on praeguse seisuga populaarsuselt 93. lugu maailmas, samal ajal kui tänavune võidulugu „Wasted Love“ platseerus alles 167. kohale. Olgugi et väidetavalt inspireeris võiduloo esitajat JJd kodanikunimega Johannes Pietsch laulu kirjutama varem Putinile toetust avaldanud vene sopran Anna Netrebko, andis võidulugu siiski ühe erilise võimaluse – tutvustada sellist harvaesinevat hääleliiki nagu kontratenor. Traditsiooniliselt tõlgib poetess Leelo Tungal võiduloo eesti keelde ning Eurovisionile järgneval esmaspäeval kõlab laul ETV „Ringvaates“. Lootsin, et stuudios on koha sisse võtnud mõni eesti kontratenor, aga üsna ootus­päraselt laulis seal ikka Elina Netšajeva. Kuhu jäid Martin Karu, Risto Joost või Ivo Posti?

Kuidas saada artistiks, keda sobib parimal eetriajal stuudios tervitada? Iseäranis terav on see küsimus kõigile, kes tegutsevad väljaspool peavoolu. Klassikalise muusika puhul on olnud üks oluline võti laiema publiku ette jõudmisel telesaade „Klassikatähed“. Ja see oli tõesti üks maikuu muusikaelu paremaid uudiseid, et viis aastat puhkepausi pidanud formaat äratatakse taas ellu. On aeg tutvuda uute muusikutega! 30. mail andsid Kadrioru kunstimuuseumis väljamüüdud kontserdi kaks klassikatähe tiitliga pärjatud muusikut: tšellist Marcel Johannes Kits ja pianist Sten Heinoja. Ma ei tea, kuivõrd oli täissaal seotud kunagise telesaates osalemisega, ent publiku keskmist vanust silmas pidades võib väita, et nende elustiili juurde kuulub veel teler. Pärast kontserti trammipeatusse kõndides mõtlesin, et mängigu Kits ja Heinoja mida tahes, ma tahan kõike kuulda, sest Kadrioru lossi ei viinud mind kindlasti kolme B (Bach, Beethoven, Brahms) sonaadid, vaid muusikud ise. Praegu, kui muusika­koolide ees võib näha piibelehekimpudega lõpetajaid, loodan südamest, et nad väljuvad koolist just säärase rõõmu ja kergusega, mis varjutavad raske harjutusaja ja pideva soorituspinge. Kaks klassikatähte tuletasid meelde, miks pilli õpitakse ja muusikat tehakse.

Maikuu kontserdielu inspekteerimise tulemusel väidan, et kaks muusikut, kelle lojaalne kuulajaskond on kõigest hoolimata alati kohal, on maestro Neeme Järvi ning muusik ja luuletaja EiK. Kui Neeme Järvi võtab juhatada vähetuntud helilooja vähetuntud teoseid või kontserdi avaloo järel selle ühe korra veel esitada, nagu juhtus ERSO kontserdil „Neeme Järvi ja kevadklassika“, on publik vaimustunult kaasas. EiK võib välja anda ootamatult pungilik-rokiliku albumi, aga paar nädalat hiljem laulab peast Paavli kultuurivabriku täis inimesi lugusid algusest lõpuni kaasa. Üldse pole mul ammu olnud seesugust kontserdielamust, kus igasugune publiku soojendamine ja sissejuhatus puudub. EiK astub lavale ja hetkega sööstab kõik nullist sajani, ja siis saab see läbi. Nagu maigi.

Maikuu kõige viimasest õhtust jääb alatiseks meelde Tõnu Kõrvitsa topeltkontserdi „Aastaajad“ esiettekanne. Viiulile, tšellole ja kammerorkestrile kirjutatud aastaring suvest kevadeni sai Mustpeade maja palavas ja umbses valges saalis tõeliselt õnneliku ettekande Tallinna Kammerorkestri (siinkohal tahan ära märkida fantastilise klavessinisti Reinut Tepi) ning abielupaari Florian Dondereri ja Tanja Tetzlaffi esituses. Nagu ütles tänavu Tallinna Kammerorkestri juures resideeriv helilooja Tõnu Kõrvits intervjuus Klassikaraadiole, on ta sel aastal kirjutanud kaks topeltkontserti armastajatele.³ See oli nii ilus mõte, et sellega tahaksingi lõpetada. Ja just armastus sellest õiekuust jääb.

Nüüd on sirelisuvi käes.