Üks hästi kirjutatud raamat tabab hinge ja võib mõtted segi raputada. Tihti ei mõtestata raamatukujundust, fondi- või paberivalikut selle kogemuse osana. Meeleliste aistingutega avab raamat end sõnadest varem, vajutab lõhna, tekstuuri ja värvidega tajule templi.  

Lapsepõlvest mäletangi ehk sõnadest rohkem tunnet, mida raamat füüsilise objektina kandis. Kergelt kolletunud ,,Seiklusjutte…” vanaema riiulis mõjus pehmete, kehva kvaliteediga lehtedega koduselt, sealsamas kõrval seisis tumesinine A. H. Tammsaare oma sünguses. Kodus sattus teinekord ette mõni trükisoe lasteraamat oma kiiskava värviplahvatuse ja plastihõngulise kilepaberiga. Hiiglaslikud kunstiantoloogiad ja mõningad entsüklopeediad lõhnavad aga tänapäevani kliinilise teaduslikkuse järele ja nende kokkusurutud teadmised mõjuvad üheaegselt õndsalt ja õõvastavalt.  

Raamat on kahe loomevaldkonna – kunsti ja kirjanduse – ühenduslüli olnud aastasadu. Kindlasti tekib vaimusilma kujutis keskaegsest tunniraamatust, mille miniatuurid ja ornamentidega palistatud tiitellehed püüavad pilku ka siis, kui religioosne sisu on vaatajale võõras.  

Illustratsioon on pikka aega olnud perifeerne valdkond, mille jaoks tõsistel kunstiteadlastel maali, skulptuuri ja arhitektuuri kõrvalt aega ei jätku. Ometi on selles peidus nii palju, sest hea illustratsioon eeldab kunstnikult loo tunnetamist, sellesse sisseelamist ja sündmuste edasi andmist. 

Rõõm näha, et eesti illustratsioon on värvikirev ja mitmekülgne. Illustraatorid ei karda kasutada uusi tehnikaid ega eksperimenteerida ainuomase vormikeelega. Kes Tallinnas asub või lähiajal siia satub, soovitan sammud seada Telliskivisse: kunstifestivali ,,Ma ei saa aru“ rõhk on tänavu illustratsioonil ning põhinäitusel ,,Võileivad suve ja tuulega“ vaadeldakse meediumi iseseisva kunstivormina.