Vabam, õiglasem ja mõjukam ülikool
Priit Reiska: „Mida keerulisemaks muutuvad ühiskondlikud probleemid, seda olulisem on, et teadlased ei tõmbuks avalikust ruumist tagasi.“
Mida tahad, lugeja?
Kultuuriajakirjanduse tarbimine käib käsikäes eluga rahulolu ja normaalse sissetulekuga.
Appi-appi, räkit tuleb?
Kujutlegem maailma, kus arvutitele, nutitelefonidele ja muudele digividinatele, millega saab tekste…
Metsarahva metaabsurd
Valdur Mikita on eestlasi kukeseenerahvaks nimetanud, täpsem nimetus võiks olla „ainult kukeseent tundev rahvas“. Kui leiad seene, siis tee kähku pilt ja…
Eesti digitiigri areng 2003–2025
Digiriigi kasv ei sünni enam uute teenuste lisamisest, vaid olemasolevate üha intensiivsemast kasutamisest.
Nooruslikust energiast katartilise vabanemiseni
Väärib tunnustust Risto Joosti julgus alustada Vanemuise 157. hooaega tavapärasest teistmoodi: juhatada esimeses pooles ooperit ja seejärel Mahleri monumentaalset sümfooniat.
Aeg, ruum ja helikangad
Ludensemble esitas Tallinna arhitektuuribiennaalil kaks uue muusika tähtteost, mis pääsevad parimal viisil mõjule siis, kui neid esitavad pillid on tämbriliselt tasakaalus.
Äratuntava ja alati mõnevõrra muutuva näoga
Helipilt oli festivali „Fuzz Salvation“ vältel läbivalt kuidagi eriti kirgas ja selge. Üldmulje oli küll mürane, aga mitte pehme nagu autokummid vastu märga asfalti.
Kuhu kadus džässifestivalilt džäss?
Kas džässifestivalidel ja Eesti Jazzliidu kontsertidel on veel ruumi päris džässmuusikale, kui peab konkureerima pärimusmuusikute, pop- ja rokkmuusikute ning klassikalise muusika interpreetidega?
Kommentaar – Žanriline avatus ei tähenda džässi identiteedist loobumist
Festivali „Jazzkaar“ tiim, kes korraldab ka „Sügisjazzi“ kontserte, annab oma vaatenurga, miks džässifestivalid ei ole tänapäeval puhtalt traditsioonilise džässi päralt.
Džäss on ajalooliselt olnud avatud ja muutuv muusikastiil, mis on…
Ei saa me ilma poliitikata
Veneetsia tänavune filmifestival tegi lõpu mõttele, et filmikunst ei ole poliitiline – isegi kui festival väidab sõnades vastupidist.
Eesti arvustuste arvustus
Kriitik võib filmi tõlgendada, isegi seda vihata või armastada, kuid kui seal puudub see, mida tema seal näha oleks soovinud, ei ole see automaatselt filmi puudus.
Lahendus kõigile probleemidele
Jaan Tätte „Ööst“ tasub kõrva taha panna, et surm ei pea olema vaenlane, palju parem, kui surm oleks sõber. Elu lõpus tuleb sulle sõber külla.
Ma tahan uskuda, et teater peaks pakkuma enamat kui tõsielutelevisioon
Kuratlikult lõbus pastišš, mis jätab kasutamata võimaluse põnevaid teemasid edasi arendada.
Kümnest üheni
Juba ülesandepüstitus – anda kümnele koreograafile võimalus luua tants – osutab tõsiasjale, et inimeste mõttesagedus ei kattu ja igaühe kehakeel on tähendusrikas.
Kes maksab arve?
„Palju maksab?“ otsib vastust küsimusele, kas hea ruumi loomine on võimalik, kui kasinus ei ole enam ajutine erand, vaid iga projekti lähtekoht.
Doonormajad, materjalikorje ja ehitusmeistrid
Kerttu Kõll: „Praegu tegelevad materjalide taaskasutusega Eestis ainult mõned fännid. Täiesti korralik materjal jõuab suures osas lihtsalt prügimäele.“
Sümpoieetiline kirjanduslinn
Mitteinimesed ja kirjandustekstid kuuluvad loomuldasa hea ühisruumi juurde: nii taimede, kariloomade kui ka luuletustega koos on linnas põnevam ja vaheldusrikkam elada.
Jumaliku ja inimliku ristteel
Dmitri Merežkovski on kujutanud Leonardo da Vincit sümpaatse, inimliku ja mitmekülgsena ning see toob suure kunstniku tänapäeva lugejale lähemale.
Sissejuhatus, mis mul öösiti magada ei lase
Raamatute raamat on Petrone kirjastusel kindla peale minek. Sarilugejad janunevad selliste teoste järele, sest mitte ainult lugemine, vaid ka loetust rääkimine võib olla päris üksildane tegevus.
Luuletõlkeauhind 2026
Amar Annus, tõlge akadi keelest„Suur kiidulaul päikesejumal Šamašile“Akadeemia 2026, nr 7
Maarja Kangro, tõlge saksa keelestErnst Jandl, „viin: heldenplatz“„Õnnesoov“, Nähtamatu Ahv, 2025Indrek Koff, tõlge prantsuse keelestVénus Khoury-Ghata, „Emad ja Vahemeri“Looming 2026, nr 7Øyvind Rangøy, tõlge norra keelestKjell Ivar Sandvik, „Hüpe…
Naine, skulptuur ja tussimonument
Ikkagi mõjuvad suurte vormidega töötavad naised kuidagi eriti rajuna – ka tänapäeval. Miks ometi?
Tühi pind ja igav väli
Eiko Ojala tööde kaudu saab panna kontseptuaalselt riimuma anonüümsuse ja ideaalsuse. Kunstnik laiendab esimese tähendust nõnda, et jõuab tõepoolest lähemale teisele.
Järelehüüe valmisobjektidele: rest in pieces
Näitusega „Järeldused“ vaagib Asmus Soodla jätkuvalt inimese suhet mateeria ja toodetega, tuues seekord mängu ka paratamatud ajaga tekkinud moonutused.
Kas rohkem süsihappegaasi tähendab rohkem toitu meie laual?
CO2 sisalduse suurenemise tõttu atmosfääris on eri suundades liikunud saagi kogus ja toiteväärtus. Taim toodab rohkem süsivesikuid, kuid vähem mineraaltoitaineid, ja toit on lahjem.
Teadmiste puu pole elu puu
Kõik rahvad, ideoloogiad ja ühendused on kurjad, aga teevad oma kurjuse teoks ainult siis, kui on liiga suured.
Kas eestlase identiteet vajab uuendamist?
Mart Laar olla enne peaministriks saamist lugenud ainult üht majandusraamatut, Milton Friedmani põhiteost. Kui tulevased Laarid peaksid lugema ainult ühte majandusraamatut, siis olgu see Schumacheri oma.
Martin, kirjastajana saad…
Kuubast Ukrainani: haiglad ootavad pimeduses
Paludes eestlastelt Ukraina toetamise kõrvalt ka empaatiat kuubalaste suhtes, tahaks meelde tuletada, et solidaarsus ei ole piiratud ressurss.
Mängida, et kaotada
Tõejulgus ja nõiduse õpilane
Tehisaru lihtsustab nii bakterite kui ka viiruste uurimist. Tulemusi saab kasutada vaktsiinide tegemiseks, kuid samuti bioloogilisteks rünnakuteks.
