Harva olen mõnel etendusel tundnud, et ma ei kuulu siia … saali, ruumi. Kuidas saab olla naljakas see, kui vanainimesed riburada pidi kempsu koperdavad, mõnel tilk juba püksis. Ja tagasi tulles veel teatavad, et keegi oli prill-laua peale lasknud. Piinlik kuidagi naerda. Aga kui siis enda ümber piilun, märkan, et saalis ongi vanemas keskeas inimesed. Naer on kohati sedavõrd valdav, et meenub mõni odavama otsa komöödiaseriaal, kus tegelase iga lause peale on sätitud arvutist naeruturtsatus.

Ilmselt on lavastuse tegelased, vanainimesed, mulle liiga lähedal. Nad pole lihtsalt niisama vanad, nad on Taevasaali tulnud otsekui suure lava grimmi ja kostüümiga. Tegelased ei näe välja nagu vanurid tänavalt või ühistranspordist: nad on stiliseeritud, tüübilised, iga detail natukene liiga esil, liiga kärts. Kui sukad, siis ikka veidi lontis, kui barett, siis ikka puravikuks pähe tõmmatud, kui ülikond, siis ikka kaherealine ja mingi MTJi või Harju KEKi rinnamärgiga (rääkimata taskusse unustatud NLKP liikmepiletist). Lava on kallilt, kuid maitsetult kujundatud tuba suures majas: lambid, mis õieti valgust ei anna, ruutmeetrised kunstiväärtuseta kunsttrükised seinal ja kullatud lauajalad.

Kõik on nii esil, tuntav, intiimne ja võõristav samaaegselt, et algavad sündmused peaksid jalust rabama. Aga tegelikult ei juhtu suurt midagi. Terve esimese vaatuse tegelased tulevad, istuvad poolringis, käivad kempsus ja otsivad viina. Miski peaks nüüd katalüsaator olema, käivitav sündmus, ja nii vist mõtlengi kõik juhtuva endale grammikese liiga suureks. Ootan, et tualetis keegi surnuks torgatakse. Ei juhtu. Tuleb üks tegelane veel, istub. Ikka ei juhtu. Kunagise lootustandva noorsportlase Valve (Anne Reemann) kotist konfiskeeritud viina­klähvi puudumine ajab ta peaaegu hauda. Aga ikka ei juhtu. Leitakse pudel konjakit ja elu läheb edasi.

Juba ongi juhtunud. Stsenaristika­korüfeed võivad toonitada palju tahavad, et stseenis peab olema sündmus ja tegelane peab muutuma. Ei pea – märksa mõjusam, kui midagi ei juhtu, aga siis selgub, et juhtus ikka küll. Me ei pannud tähele. Ei saanudki tähele panna, sest muutus selgineb alles hiljem. Kui saabub tegelane Tiiu (Elisabet Reinsalu), ei erine ta teistest vanainimestest kuigivõrd. Mõned tekstikohad lisavad talle pahaendelisust, aga Tätte asub kohe meie tähelepanu kõrvale juhtima: kas tuuakse konjakit, või tuuakse rohud. Tiiul on ilus monoloog, mille Reinsalu rahulikult ja kõike eelnevat arvestades isegi kuidagi realistlikult-inimlikult ette kannab – ja pärast seda hakkab selginema, et pole Tiiu tulek nii tavaline midagi.

Esmalt monoloog: surm ei pea olema vaenlane, palju parem, kui surm oleks sõber. Elu lõpus tuleb sulle sõber külla. Ja siis veidi hiljem ja vaikuses: „Ta on siin.“ Kes? „Surm.“ Nendes stseenides midagi tõesti hakkab juhtuma, midagi hakkab kujunema. Muide, ka Tätte ütleb Triin Sinissaarele antud inter­vjuus (kavalehel), et Tiiu tulekuga lugu muutus: „Pärast Tiiu sissetulekut hakkas aga justkui teine tükk peale. Sain aru, et ohoo, teeme selle tüki väikese saladusega, et mis imelik inimene siia nüüd tuli, kes kõik oma saabumisega ära ehmatas.“

Teksti/lavastuse esimene pool on tõesti koomiline. Kui noorem inimene esimesest piinlikkusest üle saab, siis on naljakas küll. Kuna tekst on kirjutatud just nendele näitlejatele, siis mõnel puhul muutub näitleja etteaimatavaks, ootad tema reaktsiooni, aimad, see kohe tuleb, ja kuuled tema hääletooni juba ette. Allan Noormetsa vana sovhoosiesimehe Peetri puhul torkab see kõrva, ka Egon Nuteri Eduard Ernesaks on nagu valatud Nuteri vormi järgi. Anne Reemanni ja Piret Kaldat ei tunne küll ära, võib-olla sulavad nad oma karakteriga edaspidi rohkem ühte.

Kui esimeses vaatuses käib peamiselt oma tegelasega lustimine, siis teises kerkivad kiiresti mustad pilved. Tõesti, ongi kaks näidendit, nagu ka Tätte ise on öelnud. Koomikata ei saa: Epp Eespäeva mängitud Sirje üritab Tiiu surnuks rääkida ning see peaaegu õnnestubki. Aga nali on siin tume: esimene vaatus on lihtsalt tragikomöödia või must komöödia, teise nali mõjub ohtlikuna, sellel on tõsised varjatud hoovused. Eesti kirjanduse läbivaid motiive on lunastamata süü: kes tunneb ennast ise okupatsiooni­aegsetes tegudes süüdi, kes tajub, et talle on liiga tehtud. Kõik on millegi või kellegi kaotanud, paljud on midagi või kedagi võitnud.

Tiiu ei süüdista otse kedagi, vihjab, võtab teemaks, ja halvaendelised märgid on õhus. Miks on küpsistel mõrumandlite lõhn? See krimikirjandusest tuntud viide tsüaniidile tõmbabki lavastusse krimižanri, ainult et kes on detektiiv? Ja kes surema peab? Et mitte liialt intriigi paljastada, piisab siinkohal sellest, et lapsed tegid „koerust“, „ainult nalja“. See „nali“ tõmbas mitmele saatusele kriipsu peale. Aga kui too „nali“ juhtus üle poole sajandi tagasi ja enamik kohalviibijatest on liiga põdurad, et seda mäletadagi, on nad siis endiselt süüdi? See on suur XX sajandi teema ja näidendiga ei püüta lahendust leida, vähemalt seda mitte vaatajale peale sundida. Lavastusel on konkreetne, oma kavalusega lõpp. Ära laheneb ka vanainimeste laulukoori motiiv, kuid päriselt ei saa lahti tundest, et Tiiu ja Pastaruse liin ei tule tegelikult kokku, ei lahene teineteise abil ära.

Kui mõelda „Meeletule“ või „Ristumisele peateega“, on sarnasused „Ööga“ ilmselged. Suletud ruum, kus suhteliselt vähe inimesi tegeleb mingi üsna konkreetse moraalse probleemiga või püüab probleemi olemuses selgusele jõuda. Moraali seejuures ei loeta, küsimused jäävad õhku ning tulevad vaatajaga koju kaasa. Ma ei ole kindel, et „Öö“ puhul üks selge küsimus minuga kaasa tuli. Selleks on „Öö“ liiga naljakas, groteskne, ja mäng žanride vahel liiga kirju.

Ja midagi tuleb kaasa siiski. Tätte „Kaevus“ on kaks meest (Allan Noormets ja Andres Raag) kõrbes kaevu ääres sirakil. Tolles näidendis on Ursula Ratasepa mängitud Naine, kellel suurt rolli ei olegi – veedab meestega öö ja läheb oma teed. „Kaev“ on samavõrd absurdne ja väljapeetult eksistentsiaalne, nagu „Öö“ on absurdne ja groteskne. Kumb „Kaevu“ meestest on vapram, inimesem? Kas see, kes julgeb jääda kaevu äärde, või see, kes julgeb minna edasi (tagasi?)? Ka „Öö“ puhul võib mõelda minevikust kui kaevust, mille äärde on tulnud kunagised klassikaaslased, kelle juurde tuleb Naine.

Ainult et seekord tuleb Naine, Tiiu, oma agendaga. Kes on nüüd vapram? Kas see, kes julgeb oma minevikukaevu juurde jääda ja selle sisse vaadata, või see, kes mineviku juurest lahkub, et veel vanas eas otsida uut tulevikku? Juta põgeneb: ta erineb teistest tegelastest juba välimuselt, kuna on nähtavasti nooremaks lõigatud. Ta on ajatu, ei noor ega vana, ka tema kodus ei viita miski vanusele: seal ei ole linikuid, nipsasjakesi ega ravimipurke (ainult hooldaja Mikk). Kõik on uus ja kallis. Tühi nagu kõrb. Juta kõnelebki kõrbena: „Mind on õpetatud saama, mitte andma. Mul ei olegi midagi anda. Kas ma olen siis midagi saanud, kui mul anda ei ole?“ Klassikaaslased Eedi, Sirje jt on eelistanud unustada, ja satuvad nüüd kaevu äärde. Tiiu pole saanud kunagi kaevu äärest lahkudagi.

„Ööd“ „Kaevuga“ võrreldes hakkavad ühtäkki harali jäänud liinid oma­vahel põimuma. Sest tõesti: lahendus on olemas. Saja-aastaselt ennast surnuks naerda on päris hea lahendus küll.