Materjalide taaskasutamisest on Eestis teoreetilisel tasandil räägitud juba mitu aastat. Praktilised sammud on olnud siiski kasinad, paljuski seetõttu, et pole ülevaadet, kus materjalid üle jäävad ja kellel võiks neid vaja minna. Veebikeskkond Zerobuild.me on ellu kutsutud selle lõhe ületamiseks. Platvormil saab müüki panna ülejäänud või lammutustööde käigus terveks jäänud materjalid ning ostjad saavad need sealt odavamalt kui poest. Keskkonna eestvedajad on maastikuarhitektid Kerttu Kõll ja Maarja Tüür ning IT-lahenduste eest vastutab Karel Paan.

Siinkohal räägivad Kerttu Kõll ja Maarja Tüür materjaliringlusest, headest lahendustest ja süsteemi puudujääkidest lähemalt.

Kas Zerobuild sündis seoses mõne konkreetse projektiga või pigem murest ehitussektori suure jalajälje pärast?

Kerttu Kõll: Puutusin ehituse ringmajandusega esimest korda kokku ligi 20 aastat tagasi, kui käisin õppereisil Põhja-Prantsusmaal ja sattusin korduvkasutatavate materjalide lattu. Eestis olid toona muidugi nii rõivaste kui ka mööbli secondhand-poed, kuid samamoodi ehitusmaterjale vaadata oli värskendav. Kui hiljem oma Kadrioru korterit renoveerisin, otsisin uksi ja aknaid ning nägin, kui killustunud on ehitusmaterjalide järelturg. Väga tänuväärset tööd tegi küll SRIK, säästva renoveerimise infokeskus, kuid digiplatvormi sel polnud.

2023. aastal käisime Maarjaga Stockholmis maastikuarhitektuuri konverentsil, kus polnud vist projekti, kus poleks räägitud kliima mõjust, säästlikest sademeveelahendustest ja materjalide taaskasutusest. Maarja otsis samal ajal Manufaktuuri kvartali väliruumi kasutatud telliseid, aga neid oli väga keeruline leida.

Oli selge, et materjali järelturg on lootusetult killustunud objektide, inimeste ja ettevõtete vahel ning puudub koht, kus nõudlus ja pakkumine kokku saavad. Nägime ka seda, et kinnisvaraarendajatel ja ehitajatel jääb objektidel suur kogus korralikke uusi materjale üle, neile kehtivad veel isegi garantiid, kuid materjal seisab laos, kuigi lihtinimesele on ehitamine ja remont kallis. Nii et Zerobuild sündis ikkagi vajadusest viia osalised kokku.

Maarja Tüür: Ehitusjäätmeid tekib Eestis miljon tonni aastas – rohkem kui olmejäätmeid. Ehitusjäätmed moodustavad jäätmete hulgast 60 protsenti, aga Tallinna jäätmetest 67 protsenti on lammutuspraht.

Karmimad nõuded ehitistele seavad uude valgusesse ka kõikvõimalikud büroohooned. Paljud sellised, mis ehitati 15–20 aastat tagasi, on nüüdseks moraalselt vananenud ja neid hakatakse otsast lammutama. Näiteks ootab selline saatus endist EASi ja töötukassa hoonet Lasnamäe veerul. Seda kasutatakse küll doonorhoonena, mistõttu on lammutamise CO₂ jalajälg natukenegi väiksem.

Taanlased on välja arvutanud, et kliima­eesmärkide täitmiseks ja looduse taluvuspiiri sees toimetamiseks tuleb riigis vähendada uute hoonete ehitamist 80 protsendi võrra – ehitada nelja hoone asemel seega ainult üks.

Ükskõik, kuhu praegu vaadata – Veneetsia arhitektuuribiennaal, arhitektuuriajakirjad või näitused –, on näha, et ehitussektor ja arhitektuurivaldkond on ideoloogilises kriisis. Väga on vaja odavaid eluasemeid noortele peredele, ent käib tohutu raiskamine: suurkorporatsioonid ehitavad kõrghooneid, mille katusel on konsoolbasseinid. Seesugused ehitised vananevad moraalselt kõige kiiremini ja need tuleb aina uuesti ja uuesti asendada. Midagi on praegu väga valesti, kuid selleks, et see rong peatuks, on vaja rohkem kui mõne inimese jõupingutusi.

Kas on märgata, et neid tehakse?

Tüür: Meist väga kaugel ees on Põhjamaad, neid edestavad aga Prantsusmaa, Saksamaa ja Holland. Amsterdamis on seatud eesmärgiks, et 50 protsenti ehitusest peab olema taaskasutatud materjalidest. Hollandis ei anta uue hoone ehitamiseks välja vana hoone lammutusluba. Ainult erandkorras, ja ka siis tuleb enne teha maja materjalide põhjalik audit ning kasutada ära kõik, mida on võimalik taaskasutada.

Kõll: Norra on meie piirkonna taaskasutuse lipulaev. Oslo linnavalitsus on võtnud hästi aktiivse rolli, et materjale maksimaalselt taaskasutataks. Linnale kuulub kinnisvaraettevõte Oslo Bygg, mis ehitab koole, lasteaedu, haiglaid. Korduskasutus on nende projektides läbiv nõue. Olemas on tuhanderuutmeetrised laod, kus materjale hoitakse, lao seis on korralikult digiteeritud. Nii on juba enne lammutamist teada, milline materjal kust tuleb ning nii saab pikemalt planeerida, kus mida kasutada annab. Räägitakse valikulisest materjalikorjest, mille eesmärk on võimalikult säästlik lammutamine ja materjalide hoidmine – vana maja vaadatakse kui materjalipanka.

Eestis on vist ka probleemiks, et kuna lammutatavate hoonete ehituskvaliteet on nii kehv, on ka selle materjal kasutuskõlbmatu. Näiteks tellised on omavahel mördiga nii kokku kleepunud, et neid pole võimalik tervelt ja ükshaaval kätte saada.

Tüür: Eks palju sõltu ehituskvaliteedist ja maja ehitamisajast. Kaubaks lähevad ikka kvaliteetsed aknad ja uksed, paekivi, korralikud katusekivid.

Kõll: Konstruktiivseid elemente on keerulisem taaskasutada, neile tuleb uuesti sertifikaadid väljastada. Tallinna tehnikaülikool tegeleb praegu vanade kon­struktsioonide uurimise ja sertifikaatide väljatöötamisega.

Tundub, et väliruumis on materjale isegi ehk lihtsam uuesti kasutusele võtta, sest nõuded materjalidele on leebemad. Sillutist on hõlbus üles võtta ja kuskil mujal kivid uuesti teeks laduda.

Ehituses on praegu väga palju bürokraatiat, materjalidele on vaja garantiid ja sertifikaate. Sellega ülikoolis ka tegeletakse. Aga puudu on ehitusmaterjalide kataloogid, kust vaadata, millist materjali ja kuidas üldse taaskasutada saab. Selliseid teadmisi on väga vähe.

Tahan siiski tuua ka hea näite. Tallinnas on kaks arendust, kus püütakse materjalide taaskasutamist edendada: Krulli kvartal ja Hundipea. Kaardistasime Zerobuildis koos noorte arhitektuurihuvilistega Krulli kvartali hooned kui materjalipanga. Seal on olemas laod, kus saab lammutamisega tekkinud materjali hoida, kuni see uue elu leiab.

Tüür: Suve algul käisin õppereisil Norras ja seal jäi kõlama mõte, et kõige suuremad takistused taaskasutatud materjalidest projekteerimisel on aja- ja mahupiirang. Teistsugune lähenemine tähendab ka projekteerijale ligi 30 protsenti rohkem tööd, pealegi tuleb ka projekteerimisele hoopis teistmoodi läheneda. Tavaliselt projekteeritakse nii, et ehitajale esitatakse projekti dokumentatsioon, mille järgi too teeb, nagu suudab, ja kui vaja, siis pakub asendusi. Taaskasutatud materjalidest projekteerimise puhul on vaja naasta ehitusmeistrite aega: lahenduse väljamõtleja peab pidevalt ehituse juures viibima, otsima aktiivselt materjale ja kavandatut kohendama. Tuleb olla leidlik ja kiiresti reageerida. Seesugune ehitamine eeldab suurt paindlikkust nii tellijalt, ehitajalt kui ka arhitektilt.

Selleks et taaskasutatud materjalidest laialdasemalt projekteerima hakataks, on vaja ümber teha riigihangete läbiviimise kord. Praegu tuleb projekti väga täpselt kirja panna materjalid ja nende kogus, et ehitaja oskaks hinnastada, pärast enam muudatusi projekt­lahenduses teha ei saa.

Eestis on paindlik ehitamine praegu võimalik ainult erasektoris ja selle tee võtavad ette arendajad, kel on huvi teha kvaliteetselt ja natuke teistmoodi. Odav see kindlasti ei ole.

Milline on kõige tüüpilisem materjal, mis jõuab Zerobuildi vahenduskeskkonda?

Kõll: Materjalid saab jaotada kaheks: juba kasutusel olnud kraam ja ehitus­ette­võtete ülejäägid. Peamiselt pakutakse aknaid ja uksi, ehitusmaterjali ülejääke, näiteks keraamilised plaadid, sanitaartehnika. Ülejäägid on minevaim kaup.

Leidsime niimoodi ka ERRi raadio­maja ette platsile sillutise kivid, need olid ühel arendajal üle jäänud.

Tüür: Jah, ERRi raadiomaja näide on eriti tore, sest eelarve oli küllalt pingeline ning kivi, mida lõpuks kasutasime, oli omajagu kallim kui see, mida esialgu loota julgesime. Tegu oli Volta arendusest üle jäänud kvaliteetse tänavakiviga. Ideaalis võikski ehituses nii olla, et arendajad ja ehitusfirmad suhtlevad omavahel ja kasutavad üksteise ülejäägid ära.

Kõll: Üks tore näide veel. Tallinnas oli selline pubi nagu Seiklusjutte Maalt ja Merelt. Selle katus sai uue elu ühes Saku talus.

Tüür: Platvormil on ka nn päästetud taimede sektsioon. Näiteks hiljuti leidsid ehituse alla jäävad taimed kahe nädalaga endale uue kodu.

Kõll: Väga hästi läheb kaubaks ka iga­sugune vana paekivi: sellest tehakse suvekööke, müüritisi jms. Nii säilitab materjal ka ajaloo ja lood. Peale CO₂ jalajälje ja raha tuleks rääkida ka materjalide ajaloolisest ja kultuuriloolisest väärtusest.

Kuidas materjalid teieni jõuavad?

Kõll: Sellele küsimusele saab vastuse Tallinna Heleni kooli näitel. Kooli üks hooneosa oli üsna hiljuti ehitatud, ka ülejäänud maja umbes kümme aastat tagasi kvaliteetselt renoveeritud. Vaatamata sellele otsustati maja maha võtta. Lammutajale oli töö tegemiseks antud kaks kuud, eraldi aega selleks, et materjalid sorteerida või vanad aknad tervelt demonteerida, polnud ette nähtud. Kui me sinna jõudsime, siis oli reageerimiseks väga vähe aega. Kõige kiiremini leidsid uued omanikud aknad ja tuletõkkeuksed, seinast saadi tervelt kätte soojustusmaterjalid, võimla sisustus läks kiiresti, puitpõrandad … Klubi Uus Laine sai baari korralikud põrandad.

Tüür: Heleni kooli juhtum näitas, kui hädasti on tarvis toetavaid seadusi, mis soosiksid taaskasutust. Norras on näiteks selline riigihangete seadus, et 30 protsenti hindamiskriteeriumidest moodustab keskkonnasäästlikkus ehk võetakse arvesse CO₂ emissiooni. Ühe tonni CO₂ hind on kakssada viiskümmend eurot. Kui hankepakkumine on väga odav, aga heide suur, siis lisatakse need eurod ja võib juhtuda, et odavaim pakkumine on lõpuks hoopiski kõige kallim.

Väga ootan, et lammutamisse arvestataks sisse ka aeg, mille jooksul on võimalik vana hoone inventeerida. Ka seda, et ehitusplatsil oleks kas või mingi nurgake, kuhu ladustada materjal, millega huvilised saavad tutvumas käia – et ostjad lastaks ehitusplatsi eraldi piiratud territooriumile sisse. Praegu pole sellele mõeldud ja ehitusplatsi turvameetmete tõttu pole see ka mõeldav. Mõistlik on siiski materjalid ringlusse lasta otse platsilt, sest kui keegi peab need vahelattu viima, et need sealt omakorda mujale sõidutataks, siis on see ju kahekordne transport, mis tõstab hinda ja CO₂ heidet.

Kõll: Praegu tegelevad materjalide taaskasutusega Eestis ainult mõned fännid. Kui projekti pole sisse arvestatud arvele­võtu aega ega raha, kui kohe pole silma­piiril uut kasutajat, siis läheb täiesti korralik materjal lihtsalt prügimäele. On ju teada, kui lõpmata pikk on Tallinnas detailplaneeringute menetlemise aeg. Norras on nii, et kui arendaja liitub vastava taaskasutuse programmiga, siis menetletakse tema projekte palju kiiremini. See motiveerib arendajat suuresti.

Tüür: Need ettevõtted, kes näitavad praegu ametlikult taaskasutust, purustavad enamasti lammutuse ülejäägid ja veavad need kuskile aukude täiteks. Nii juhtub ligi 90 protsendi ülejäägiga. See pole kvaliteetne taaskasutus. Eesti saab statistikas küll mingit taaskasutuse protsenti näidata, aga tegelikku taas­kasutust on ikkagi vähe.

Taaskasutatud materjalist ehitada on praegu kallim, mis on mõistuse­vastane. Kuidas saab olla nii, et kaugelt toodud uued materjalid on odavamad kui kohapeal olemas valmis materjal?

Tüür: Selle aasta 1. jaanuarist on väljastpoolt Euroopa Liitu tarnitud terasele, alumiiniumile ja tsemendile kehtestatud maksud. Odavad materjalid, mis ei vasta absoluutselt nõuetele, jõuavad siia Aasiast ja kolmandatest riikidest. Kallis on juba kasutusel olnud elementidest ehitada seetõttu, et pole enam harjumust ja oskusi. Kui ehitaja peab tegema midagi ebastandardset, paneb ta kohe hinnale protsendi otsa. Ka taaskasutatud materjalide sertifitseerimine on kulukas.

Kõll: Eestis on Aasiaga võrreldes ka tööjõukulu suur. Aga selleks, et materjalid tervena hoonest eraldada, kulub palju tööjõudu. Nägime Heleni koolis, et akna tervelt kättesaamiseks kulus kuni paar tundi. Ja ikkagi võib juhtuda, et lõpuks läheb midagi katki.

Kuidas on Zerobuild muutnud teie maailmavaadet ja maastikuarhitektuuri-loomingut?

Kõll: Ma olen järjest rohkem hakanud iga projektala vaatama kui materjali­panka. Sama oluline kui materjali taaskasutus on maastikuarhitektuuris ka kohapealse mulla ja pinnase kasutamine. Kõigile maastikuarhitektidele on tuttav olukord, et uue haljastuse rajamiseks kooritakse kõigepealt vana pinnas ära, viiakse see minema ja asemele tuuakse tonnide viisi uut pinnast. Aga koos vana mullaga kaob ka sealne seemne­pank ja elustik.

Muld on nii väärtuslik ja tänapäeval on väga raske leida kvaliteetset põllumulda. Kõik mullad, mida kasutatakse linnahaljastuses, tulevad kuskilt taristute ehituselt ja on enamasti väheväärtuslikud ning täis umbrohtu.

Tüür: Avardunud on väärtuste skaala. Varem olid väärtuslikud ajaloolised, muinsuskaitsealused detailid, kuid nüüd võib iga silikaatmüüri jupp olla viide ajaloole. Ehitatud maailm muutub järjest anonüümsemaks ja ühetaolisemaks. Kõik selle tõttu, et info on ainult ühe klõpsu kaugusel: pildid parkidest, aedadest ja avalikust ruumist levivad kulutulena üle ilma igasse arvutisse. Selles valguses muutub iga detail, mida suudetakse kohapeal säilitada, järjest olulisemaks, annab kohale iseloomu ja kujundab omapärase identiteedi.

Näiteks Manufaktuuri kvartalis nõudis muinsuskaitse tehasehoonete autentsel kujul säilitamist. See tähendas, et kõik nõukogudeaegsed lisandused tuli lammutada. Seetõttu tekkisid suured betoonihunnikud, mille ehitaja tahtis purustada. Lõpuks kasutasime betoonitükke hoopiski kiviktaimlas ja väärindasime selle hoopis niimoodi.

Mida peaksid ruumiloojad vanadest materjalidest projekteerides teistmoodi tegema?

Tüür: Maastikuarhitektid ja arhitektid on valmis teistmoodi töötama. Muutuma peavad eelkõige tellijad, ka valdkonna seadused, et töötama ei peaks ainult entusiasmist ja vabatahtlikkuse alusel, vaid et töö eest saaks küsida ka õiglast tasu. Kui praegu tahta taaskasutatud materjalidest midagi rajada, siis tuleb tahtjal need materjalid kõigepealt välja otsida. Ja väga oluline on ka see, et klient saaks aru, et see on tema projekt ning lõpptulemus jääb talle, mitte arhitektile. Kõik ehitusega seotud osalised peavad pingutama ja olema n-ö ühel lainel. Muidu juhtub nii nagu valmis „Luik, haug ja vähk“, kus kõik kisuvad koormat oma suunas ja see ei liigu paigast.