98aastaselt lahkus muinsuskaitse raudvara Fredi Tomps. Tema oli üks viimaseid, kes mäletas sõjaeelset Eestit – poisikese muljed kodusest Virumaast, uhkest Narva linnast ja linnusest. Hilisem võrdlus purustatud Eestiga mõjutas tema oskust märgata pärandit ja sekkuda selle kaitseks. Muinsuskaitse valdkonna tippjuhi esimese praktilise kogemuse sai ta juba 1948. aastal, kui ta Tallinna Polütehnilise Instituudi esimese kursuse arhitektuuritudengina osales Niguliste varemete kaitseks korraldatud tööpäevadel.

Fredi oli loomult uudishimulik ja pealehakkaja, seetõttu jõudis ta väga palju, tema jalajälgi on kõikjal üle Eesti. Fredi oli seotud Eesti Vabaõhumuuseumi rajamise, selle ala planeerimise ning esimeste hoonete, sh Sassi-Jaani talu ületoomisega juba enne muuseumi avamist 1964. aastal. Fredi osales ka Tallinna vanalinna muinsuskaitseala ettevalmistamisel 1966. aastal ning oli üks peamisi algatajaid üheksa Eesti vanalinna kaitse alla võtmisel 1973. aastal. Fredi seisis hea ka Tammsaare Vargamäe muuseumi loomise eest.

Fredi oli väga uhke, et ta sai anda oma panuse Lahemaa rahvuspargi asutamisse 1971. aastal, ning aitas kujundada arusaama, et rahvuspargis ei saa hoida loodust lahus inimese loodud pärandist. Fredi enda sõnastatud põhimõte – looduse ja ehitiste kooskõla ning loodusega arvestamine – kõlab Lahemaal sama ajakohaselt ka täna. Tema eestvedamisel ja osalusel hakati väärtustama ja taastama Lahemaa ajaloolist arhitektuuri. Palmse, Sagadi, Vihula ja Kolga mõisa kõrval oli talle oluline külade ehituspärand ja Lahemaale omase ehituslaadi püsimine. Just Lahemaa andis tõuke Eesti mõisapärandi uurimisele ja kaitsmisele. Veel 2024. aastal arutles Fredi Palmse mõttekojas Lahemaa taluarhitektuuri mineviku ja tuleviku üle ning tutvustas Sagadis oma mälestusteraamatut. Fredi üle poole sajandi kestnud tööd ja mõtte­erksust on tunda Lahemaa maastikes, külades, hoonetes ja Lahemaa rahva hoiakutes ning Eesti mõisamaastikul.

Fredi käe all loodi 1969. aastal Vabariiklik Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsioon (VAMKI), mis korraldas muinsuskaitset Eestis kuni Muinsuskaitseameti loomiseni 1993. aastal. Muinsuskaitse valdkond ei olnud lihtsalt põnevat ja harivat eneseteostust pakkuv tööandja.

Fredil oli julgust oma asja ajada ja eesmärgi nimel ka kõige kõrgemate ülemuste ustest sisse astuda. Nii sai VAMKIst ametkond, mille arvamust austati ja millega arvestati. VAMKI ja selle sõsar­organisatsioonid Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimise Instituut ja Vabariiklik Restaureerimisvalitsus mitte ainult ei tegelenud rahvusliku mälu ja väärtustega, vaid seal said tööd ka mitmed poliitiliselt tagakiusatud eestlased.

Läbi okupatsiooniaastate jagus muinsuskaitse hoolt Eesti kirikutele, Fredi enda projekti alusel taastati 2009. aastal Nõmme Lunastaja kirik. Eriline oli aga tema tugi tänavu 25. aastapäeva tähistava Pirita birgitiinide kloostri taassünnil. Tänutäheks selle panuse eest avanes Fredil võimalus ka isiklikult kohtuda paavst Johannes Paulus IIga Vatikanis.

Suur osa Fredi energiast kulus paratamatult ametnikutööle, aga ta ei jätnud unarusse ka oma kutsumust arhitektina. 1980. aastatel koostas ta näiteks Rakvere linnuse restaureerimis- ja Sagadi mõisa taastamisprojekti, uuel aastatuhandel ka Saka mõisa taastamisprojekti.

Fredi suutis imetlusväärselt ja köitvalt rääkida muinsuskaitsest, kultuuri­pärandi, ennekõike ehitatud pärandi tähtsusest ja muinsuskaitse ühiskondlikust rollist nii, et see mõjus veenvalt ega muutunud sisutühjaks või kohatult paatoslikuks. See oli ülioluline, et kaitsta ametkonna seisukohti poliitilisel tasandil. Fredil oli suuremeelsust olla üle keerulistest aegadest ja suurtest murrangutest muinsuskaitse vallas ning ka oma eriarvamusi esitleda väärikalt ja tasakaalukalt, hoides muinsuskaitse mainet. Fredi suutis olla ühtaegu nii tippjuht kui ka tunnustatud ekspert.

Fredi jaoks oli oluline Eesti tutvustamine ja esindamine mujal maailmas. Ta oli esimene eestlane, kes sai õiguse liituda rahvusvahelise muinsuskaitseekspertide organisatsiooniga ICOMOS juba 1971. aastal. NSVLi komitees õnnestus just kolme Baltimaa esindajal veenvalt tutvustada oma tegevust ja põhimõtteid maailmaorganisatsioonis ning edendada ka omavahelist koostööd. 1985. aastal võõrustati Eestis ka ICOMOSi esinduslikku kollokviumi, mis avas uksed laiemaks rahvusvaheliseks suhtluseks. Enese kehtestamiseks moodustasid Eesti, Läti ja Leedu muinsuskaitsejuhid kolmekesi 1990. aastal ka iseseisva ICOMOSi Balti Komitee.

Fredi tegevust märgati ja tunnustati nii okupatsiooni kui ka iseseisvuse ajal. Kuressaare vanalinna restaureerimise eest sai ta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirja, Eesti Looduskaitse ja Metsamajanduse Ministeerium tunnustas teda hõbedase tammelehe märgiga looduskaitse toetamise eest. Talle on antud Valgetähe III klassi teenetemärk ja Lahemaa Rahvuspargi kuldmärk.

Eesti Kultuurkapital on tunnustanud teda Nõmme Lunastaja kiriku kui aasta parima restaureerimistöö projekteerijat ning ta sai ka arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia kui missiooniga arhitekt ja muinsuskaitsja. Aastast 2018 oli ta ICOMOS Eesti auliige.

Fredi oli veendunud, et elus ega muinsuskaitses ei tasu kohkuda probleemide ees ega hoiduda raskustest, vaid oma põhimõtteid hoides tuleb leida probleemile lahendus. Tema mälestuste raamatu kirjutamisel oli mul au ja võimalus õppida Fredilt põhimõttekindlust, väärtushinnanguid ja suhtumist. Väga kõrgest east hoolimata oli ta varmas meenutama ja rääkima ning ta suhtus alati lugupidavalt ja heatahtlikult oma pikal eluteel kohatud töö- ja mõttekaaslastesse. Fredi muhe olek ja oskus otsida elu rõõmsamat poolt andis talle palju sõpru ja poolehoidjaid.