Eelmisel suvel ehitasin koos EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna kursusekaaslase Aleksandrs Špakovsi ja kunstniku Daria Morozovaga Narva kunstiresidentuuri lähedale Kreenholmi aeda Rohelise galerii¹.

Selle ehitamine oli eksperiment: ehitada tuli nii, et kõigist möödujatest saavad ehitustöös osalejad. Suhtlesime kõigiga, kes olid valmis suhtlema. Meile olid abiks vabatahtlikud, kes olid iga päev ehitusel, vanemad naisterahvad, kes jalutuskäikude ajal ehitamise vastu huvi tundsid, nende lapsed ja lapselapsed, kes aitasid aknaid restaureerida, nende koerad,kes toetasid meid moraalselt, ehitajad, kel oli lähikonnas ehitusobjekt, andsid nõu konstruktsioonide osas, kohvik kinkis avamispeoks koogi, residentuur andis öömaja, Kreenholmi manufaktuurist ja Narva ümbruse suvilaomanike käest saime taaskasutuseks aknaid, üks lähikonnas elav mees lubas tarvitada oma tööriistu. Abilisi oli veel palju enam!

Meile oli väga oluline, et elu jätkuks kasvuhoone ümber ka pärast ehitustööde lõppu ja naabrivalve hoiaks kätetööd hävitamise eest. See läks korda: projekt sai läbi, aga galeriis korraldatakse näitusi ja töötubasid aia kasutajate ja kunstiresidentuuris osalejate kaasabil. Narva kooli õpilased tegid seal isegi lühifilmi ja on näidanud seda festivalidel. Sotsiaalkeskus, mis on sealsamas lähedal, korraldab galeriis samuti üritusi. Kogu aasta jooksul ei ole ka ette tulnud ühtegi vandalismijuhtumit, kuigi fassaad on ehitatud üksnes akendest.

Kas saaks selle kodanikuosaluse kogemuse laiendada tervele linnaosale? Näiteks Lasnamäele, linnaosale, kus üles kasvasin ja mida ma väga armastan (ütlen alati, et olen Lasnamäelt, mitte Tallinnast).

Lasnamäe on keeruline linnaosa, kus jagub probleeme, kuid on ka palju põnevaid detaile, kui stereotüübid kõrvale jätta. Siinkohal pakungi välja, mida saab teha sellistes piirkondades nagu Lasnamäe.

Lasnamäe inimesed. Nõukogude aeg jättis Lasnamäele sotsiaalse struktuuri, mille etniline ja kultuuriline mitmekesisus oli poliitiliste otsuste, mitte inimeste vaba elukohavaliku tulemus. Kuigi paljud peavad Lasnamäed vene linnaosaks, näitab statistika vastupidist: Lasnamäe on Eesti kõige paljurahvuselisem piirkond. Statistikaameti andmetel² asub Eesti kõige tihedamini asustatud ruutkilomeeter just Lasnamäel ja seal valitseb erakordne etniline mitme­kesisus: ruutkilomeetril on esindatud 81 rahvust. Nõukogude perioodil oli ses piirkonnas vene keel peamine suhtluskeel ning ka uued põlvkonnad oskavad praegu valdavalt vaid seda. Seetõttu on Lasnamäe pigem keeleline kui rahvusekeskne enklaav.

Enklaav on sageli ka uute sisserändajate tõmbekeskus, soodustades nende sotsiaalset ja kultuurilist kohanemist. Selles suhtes ei ole Lasnamäe erand: ühelt poolt on Eestil mitmete postsovetlike riikidega võrreldes soodsamad majandusnäitajad, teiselt poolt vähendavad venekeelsed enklaavid vajadust riigikeel kohe selgeks õppida. Venekeelse elanikkonna kontsentreerumine aeglustab aga nii siinsete venekeelsete elanike kui ka uute sisserändajate integratsiooni eesti keelelisse ja sotsiaalkultuurilisse keskkonda. Viimasel ajal on venekeelsete sisserändajate arv Ukraina sõja tõttu kasvanud: 2022. aastal oli sisserändajate hulk peaaegu kolm korda suurem kui 2021. aastal.

Pole raha, pole aega, pole häält. Riigikeele oskamatus mõjutab elatustaset: Lasnamäe on üks väiksema sissetulekuga piirkondi mitte ainult Tallinnas, vaid ka kogu Eestis.

Kesine sissetulek mõjutab peale materiaalse olukorra ka elanike vaba aja veetmise võimalusi. Sellel on kaks põhjust. Esiteks on väikse sissetulekuga inimene sunnitud töötama rohkem, tegema kas ületunde või võtma lisatöö.³ Teiseks on seetõttu piiratud võimalus kergendada tasustamata töö koormust ehk laste ja eakate sugulaste eest hoolitsemist ning majapidamistöid.

Lisamõõtme omandab ka kodanikuosaluse küsimus. Viimastel aastatel on Eestis muutunud valimisõigust reguleeriv seadustik: kolmandate riikide kodanikud ja nn halli passi omanikud kaotavad võimaluse osaleda kohalikel valimistel. See puudutab Lasnamäed ebaproportsionaalselt palju, kuna just siin on selliste elanike osakaal olnud alati suur. Ligi 30 000 elanikku (iga neljas) kaotab hääle otsuste puhul, mis puudutavad nende elukeskkonda.

Olukorra teeb keerulisemaks asjaolu, et pärast Venemaa täiemahulise sõja algust Ukrainas on Venemaa ja Valgevene kodakondsusest loobumise need riigid Eesti elanikele märkimisväärselt raskemaks teinud.⁴

Teised. Lasnamäe mitmekesisus on rikkus, kuid seab ka arhitektile erilised nõudmised.

Mõiste „teised“ hõlmab kõiki sotsiaalseid ja kultuurilisi rühmi, kelle elukogemus, väärtused ja vajadused riigi põhirahvuse omadest erinevad. Arhitekt ei saa täielikult jagada kõigi nende rühmade kogemusi ning on, nagu iga inimene, mõjutatud kognitiivsetest moonutustest. Veel olulisem on aga tunnistada, et see teadmine on olemas, nimelt piirkonna elanikel, kes saavad seda jagada.

Giancarlo De Carlo on toonud essees „Arhitektuuri avalikkus“⁵ välja kaks lähenemist projekteerimisele: kas inimeste jaoks või koos inimestega. De Carlo näitab, et isegi heade kavatsustega projekteerimisel inimeste jaoks jäädakse autoritaarseks ning lükatakse elanikud kõrvale. Nii on ju juhtunud ka Lasnamäel. Seevastu koos projekteerimist iseloomustab pidev dialoog: kahekõne algab juba projekteerimise ajal ega lõpe pärast ehitise valmimist. De Carlo sõnul lagunevad kvartalid ja hooned, mis on projekteeritud inimeste jaoks, just selle­pärast, et elanikud ei ole neid omaks tunnistanud ega tunne vajadust neid kaitsta. De Carlo arvates ei peaks kasutaja olema lõpptarbija, vaid arhitektuuri kaasautor.

Modernistliku planeerimise korral, sealhulgas Nõukogude-aegse Lasnamäe puhul, ei küsitud elanikelt, mida nad vajavad, ja seetõttu pole tekkinud neil ka ruumiga sidet.

Arhitekt Lasnamäel. Inimesed, kellega ma rääkisin seoses oma magistritööga „Lasnamäe – aedlinn? Kuidas ehitada üles kogukond modernistlikus elamurajoonis?“, kasutavad sõna „tunne“ väga sageli. Marginaliseeritud piirkondades peab ka arhitekt eelkõige tundma, aga ühtlasi kahtlema ja suhtuma oma sealsesse töösse armastusega.

Professionaalne kahtlus tähendab oma teadmiste piiratuse teadvustamist. Tõhus töö marginaliseeritud piirkondades ei ole võimalik ilma kohaliku teadmise väärtuse tunnustamiseta. See tähendab elanike igapäevakogemuse mõistmist, arusaamist, mida nad ruumis väärtustavad ja vajavad. Selleni jõuab ainult suhtlemise ja koos õppimise kaudu.

Tööks sellise piirkonnaga on vaja ka armastust, et mitte marginaliseerida neid n-ö teisi, et mitte kaotada huvi detailide vastu, et elanikud peaksid arhitekti omaks ja sooviksid suhelda. Armastust, mis kasvab üle aktivismiks ja sooviks kujundada piirkond elanikele sobivamaks.

Seejuures ei tohi armastusest saada armumine, vaid see peab takistama kahtluste vihaks või kurbuseks vormumist.

Aktivism on oluline ka seetõttu, et projektidest, mis lähevad elanikele päriselt hinge, pole loota kiiret majanduslikku tasuvust, mistõttu on keeruline põhjendada nende vajalikkust. Seetõttu peab arhitekt olema ühenduslüli võimude ja elanike vahel, keegi, kes tõepoolest soovib, et elu piirkonnas läheks paremaks.

Aktivism ei tähenda siiski elanikkonna soovide tingimusteta järgimist. Richard Sennett on kirjutanud essees „Võitlus linna eest“, et planeerimine peab vastama inimeste soovidele ning ehitamine lähtuma elamistingimustest, kuid kui inimesed soovivad ebaõiglast lahendust, siis on planeerija kohustus seista õigluse eest.⁶ Arhitekt ei alusta tööd eksperdina ja valmis vastustega, vaid vestluskaaslasena, kes kuulab, kuid säilitab hääleõiguse ja professionaalse vastutuse.

Uus kiht. Richard Sennett pakub raamatus „Ehitamine ja eluruum. Linna­eetika“⁷ välja kaks mõistet: „cité“ ja „ville“. Mõlemad tähendavad prantsuse keeles linna, kuid viitavad eri tahkudele.

Ville on linn ehitatud kujul: tänavad, majad, väljakud, taristu ja transpordikoridorid – kõik, mida saab mõõta ja kaardile kanda, ka asustustihedus, liiklusvood, tsoonid.

Cité on linn, kus elatakse. Sennetti sõnul iseloomustavad cité’d linnaosad, kus suhtutakse naabritesse ja võõrastesse sõbralikult ning ollakse kiindunud paika.⁸ See hõlmab igapäevaseid harjumusi ja spontaanset tegevust, juhuslikke kohtumisi, väiketurge, kohvikukultuuri, tänavakunsti jms. Cité’d ei saa projekteerida, see tekib inimeste koostöös.

See teooria sobib Lasnamäele väga hästi, kuid piirkonna ajaloo tõttu tuleb teha mõned väikesed mööndused. Nõukogude ajal ehitatud linn on eelkõige ville. Cité pidi tulema n-ö ülalt, tulenema sotsialismi ideoloogiast. Kui ideoloogia kadus, kadus koos sellega ka cité’d asendanud kollektiivne raamistik ja Lasnamäele tekkis tühjus, mida arhitektuurivormiga täita ei saa. Seega on Lasnamäe peamine väljakutse sotsiaalne, mitte füüsiline. Küsima peab, kuidas kujundada ruum, mis toetaks orgaanilise cité teket.

Lasnamäe kui cité.Uue kihi jaoks on ruum juba olemas. Lasnamäel pole selliseid tänavaid, kus autod on keskel, jalakäijate osa mõlemal pool teed ning tänavat piiritlevad hooned, mille alumistel korrustel on teenusepakkujad ja ärid. Majade vahele jääb ruum, millel pole selget iseloomu: seda ei ole tänav, hoov, parkla ega ka väljak.

Selle hoonetevahelise ruumi kallal ongi vaja tööd teha. Just selles ruumis peitub ressurss uute sotsiaalsete võrgustike loomiseks ja paikkonna identiteedi kujundamiseks, sest kodust väljudes satub inimene kohe majadevahelisse ruumi. Uus lisatav kiht peab pakkuma kõike seda, millega Nõukogude modernistlikus linnaplaneeringus ei arvestatud. Uus kiht ja uued funktsioonid luuakse koos elanikega, mitte nende jaoks. Nii saab luua ruumi, mis on läbi imbunud paiga ajaloost, kultuurist ja loodusest ning armastusest selle vastu. Õhku peab jääma siiski pidev kahtlus, kas see ikka endiselt toimib ja funktsioneerib. Elanikelt tuleb küsida ikka ja jälle, kas see on ikka veel nende oma.

Just see kiht võibki koosneda sellistest projektidest nagu artikli alguses mainitud Roheline galerii, ettevõtmistest, mis on piirkonna elanikele avatud ja mida nad saavad omaks pidada. „Arhitektuur on liiga oluline, et see ainult arhitektidele jätta.“⁹

Artikkel põhineb autori sel kevadel EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnas kaitstud magistritööl „Lasna­mäe – aedlinn? Kuidas ehitada üles kogukond modernistlikus elamurajoonis?“. Juhendajad Martin Melioranski, Ingmar Melioranski ja Eik Hermann.