Spektraalmuusika on 1970. aastate Prantsusmaal kujunenud nüüdismuusika suund, mille lähtekohaks on heli füüsikalised omadused. Kõik helid, mida enda ümber kuuleme, on keerukad nähtused. Need koosnevad osahelidest ehk ülemhelidest, mille omavaheline suhe põhjustabki näiteks klaveri ja flöödi tämbri erinevuse. Üksikuid helisid analüüsides tuletasid heliloojad kõlakombinatsioone, mida kasutasid oma teoste algmaterjalina. See muusikaline väljendus arenes välja osalt vastukaaluks tollal laialt levinud serialistlikule muusikale, mille puhul võidi jätta matemaatilise mõtteviisi tõttu mõnikord muusika kõlalised aspektid tähelepanuta.

Spektralism kujunes prantsuse heliloojate Tristan Murail’ ja Gérard Grisey muusikas ning nende ideede arendamine jätkus Pariisis IRCAMi uurimiskeskuses. Grisey tuntumate teoste hulka kuuluvad ajavahemikul 1974–1985 eri koosseisudele kirjutatud tsükkel „Les espaces acoustiques“ ehk „Akustilised ruumid“ ning aastatel 1994–1996 valminud teos „Vortex temporum“ ehk „Ajakeeris“. Viimane tuli ettekandele mõni aasta enne helilooja ootamatut surma ning seda peetakse XX sajandi teise poole üheks säravamaks nüüdismuusika teoseks.

Laenan teose kirjelduse hästi koostatud kavalehelt: kolmeosalise teose iga osa käsitleb eri mõõtkavas heli ja aja vahekorda. Selle kompositsioonilised algosad on kolm instrumentaalselt kujutatud helilaine arhetüüpi. Teose kolme osaga on meeles peetud nimekaid nüüdismuusika heliloojaid. Esimene osa on pühendatud Gérard Zinsstagile ja uuritakse kolme helilainet inimese ajakogemuse mõõtkavas; teises, Salvatore Sciarrino osas venitatakse sama materjal äärmuslikult aeglaseks ning helid laotuvad laiali nagu kosmiline pööris; viimases, Helmut Lachenmanni osas seotakse eri protsessid üheks suurejooneliseks tervikuks, tuues tagasi esimese osa motiivid, kuid ülimalt aeglustatu ja teisendatuna. „Vortex Temporum“ on kui Grisey esteetika süntees: ühendatud on spektraalne täpsus, tajutava aja dramaturgia, füüsikaliste mudelite rakendus ning poeetiline kujundlikkus. Helilooja ise on teose kohta öelnud, et see on „arpeggio lugu ruumis ja ajas“, viidates heli ja aja lahutamatule põimumisele.

Kultuurikatla väiksesse saali oli tekitatud üsnagi intiimne atmosfäär. Publik oli seatud ansamblit kolmest küljest ümbritsema. Sellise lavaasetuse mõju on spektraalmuusika esitamise puhul vastuoluline: ühest küljest on kuulajad muusikutele palju lähemal ja saavad musitseerimisest rohkem osa – ja heade muusikute lähedalt jälgimine on alati suur rõõm –, teisest küljest kannatab teose tervikliku helipildi tajumine. Sellise muusikalise väljenduslaadi üks põhiline võte on helitämbrite segamine ning selle tunnuseks olevate helimasside ja -pilvede tekkimise eeldus on, et kuulaja saab lahti lasta üksikute pillide meloodialiinidest ning keskenduda heliallikate hägustumisel tekkivale tervikule. Seekord töötasid saali akustika ja lavaasetus sellele vastu. Nii lähedalt sai aga kogeda muusikute imelist sooritust. Nauditav oli jälgida, kui julge, enesekindel ja tasakaalukas oli nende esitus. Seda kõike toetas ka asjaolu, et nad ei esitanud teost esimest korda.

Ansambli ettekannet ümbritseval kolmel seinal võis näha ka videokujundust, mille oli loonud visuaalkunstnik Aljona Movko-Mägi. Ludensemble’iga varemgi koostööd teinud kunstniku visuaalne lähenemine koosnes ettevalmistatud abstraktsete animatsioonifraaside vaheldumisest. Kuigi selline kon­struktsioon haakus muusika olemusega hästi, näis see alguses liiga kunstliku lisandina niigi üsna visuaalsele muusikale. Teose arenedes ja pärast ka enese häälestamist tekkisid aga muusika ning visuaalide vahel huvitavad kihistused. Seinal tantsisklevad vormid olid sinna paisatud justkui otse kuulaja enda kujutlusest.

Õhtu teine pool jätkus EKKMi ruumides. Kahe teose vahele jäi paras paus, et ümbruskonnas veidi jalutada. Nii nagu kontserdisaalis vormusid helipilved, nii koondusid taevas vihmapilved ning enne teise osa algust algas korralik vihmasadu. Õnneks oli ilm varasügiseselt soe. Spektraalmuusika põhineb füüsikalistel nähtustel ja tajul, nende tõlgendamisel ja muundamisel ning vihmasahmakas mõjus minu juba häälestunud meeltele ühtaegu poeetilise, humoorika ja lahustavana. Äsja kõlanud muusika sai justkui sajuga üheks tervikuks.

Terry Riley 1964. aastal loodud „In C“ on tema tuntuim teos ning XX sajandi keskel kujunenud muusikalise minimalismi üks plakatteoseid. Kindlalt kirja pandud partituuri asemel koosneb see ette määramata ja vabale koosseisule kirjutatud teos 53 lühikesest muusikalisest motiivist. Mängijad on juhendatud neid esitama samas järjekorras, kuid iga esitaja on vaba otsustama, mitu korda ta üht motiivi kordab ja millal järgmise juurde liigub või kui pika pausi teeb. Seega on esitaja ka ise aktiivne kuulaja ning teose kulgemise kujundaja. Teos on konstrueeritud kavalal viisil: helilooja on enam-vähem arvestanud, et samal ajal võib tõenäoliselt kõlada 3–8 fragmenti, ning kuigi pealkiri viitab C-duurile, liigub muusika läbi teiste sonoorsuste ja põhihelide. Siinkohal väike kübarakergitus Tarmo Johannesele, kelle juhendamisel esitasin minagi seda lugu aastate eest Otsa kooli nüüdismuusikaansambli tunnis.

Nagu öeldud, toimus edasine EKKMis, näituseala neljas ruumis. Mängijad olid leidlikult jaotatud kõikidesse ruumidesse nii, et nende kõrvale asetatud kõlaritest oli kogu aeg kuulda ka kõikide teiste pillide tegevus. Publik oli vaba sel kontserdialal ringi liikuma. Esimesse ruumi oli paigutatud pianist Kärt Ruubel, teises ruumis musitseeris klarnetimängija Oleksandr Avramenko. Pooleldi õues asuva trepi kaudu viis tee läbi vihmasabina teisele korrusele, kus olid suuremasse ja kutsuvalt punakasse ruumi paigutatud viiuldaja Kaija Lukas ja flöödimängija Maria Luisk. Viimases toas kolmandal korrusel asusid vioolamängija Sandra Klimaitė ja tšellist Theodor Sink. Nende ruumide vahel kulges terve pikalt kestva teose vältel dirigent Kaspar Mänd, mängides kõlaplaadil c-nooti. Tehniline lahendus (Tammo Sumera) hoidis kõik muusikud nende kõrvades tiksuva metronoomiga ühes tempos ning asetas kõlarite abil kõik muusikud korraga kõikidesse tubadesse. Selle teostuse õnnestumine oli üks oluline põhjus, miks kogu kontserdi kontseptsioon toimis.

Teose ülesehitusest lähtuvalt pääseb see parimal viisil mõjule siis, kui seda esitavad pillid on tämbriliselt tasakaalus, ning Ludensemble’i koosseis toetas seda hästi. Muusikud mängisid kindlalt ja veenvalt ning näis, et ka naudinguga. Parima kõlalise kogemuse sai kõige kõrgemas toas ja seda eelkõige just selle ruumi akustiliste omaduste tõttu. Publiku teekond läbi ruumide viis nad muusikutest ja kõlaritest lähedalt mööda ja kui silmad kinni panna, siis oli kristallselge, millistest heliallikatest muusika tuleb. Kõige kõrgema toa planeeringu tõttu asetsesid esitajad koos kõlaritega aga ühes toa otsas ning puudus sund neile väga lähedale minna. Seetõttu pehmendas tuba kõlaritest tuleva muusika kõla ja tekkinud ansamblikõla oli kõige ühtlasem.

Kui esimesel kontserdil jäi mulje, et publikut on vähe, siis EKKMi ruumidesse tundus see hulk täpselt parajalt ära mahtuvat. Kordagi ei tekkinud tunglemist ja kuulaja sai ise valida, kas kulgeda rahulikult läbi tubade või peatuda ning lasta ennast kordustest koosneval helgel, sundimatul ja hüpnootilisel muusikal kaasa viia.

Ludensemble on oma lühikese tegutsemisaja jooksul kuulajatele pakkunud kvaliteetset ja läbimõeldud uue muusika programmi. On tänuväärne ja imekspandav, et siia väikesele Maarjamaa lapile on koondunud nii palju häid nüüdismuusika interpreete. Soovin asjaosalistele vaid jaksu uuteks tegemisteks!