Mäletan, kuidas ma ei suutnud end lahti rebida uudisvoost, et saada uusi teateid Santiago de Cubalt, kui orkaan Melissa lähenes saare idaosale, kus elab minu perekond. Eemal viibides tekitas minus suurt abitust teadmine, et maru ei purusta pelgalt teid ja katuseid, vaid paiskab segi ka haprad perekondlikud ja muud sidemed, millele toetub igapäevane elu ja mis teevad meie olemise maailmas talutavaks.

Hirmunult uudiseid ahmides leidsin Granmast¹ reportaaži, mis oli kõnekam kui ükskõik milline kuiv kahjude ülevaade. „Selles majas ei maga keegi,“ kirjutas ajakirjanik. „Maja rappub vundamendini välja ja koos sellega ka meie unistused.“ Järgnes lause, mida ma pole unustanud: „Meie ülesanne on homne uuesti üles ehitada.“ See puudutas, sest andis edasi katastroofi õhustikku, nagu see seestpoolt paistab – hirm, abitus, haavatavus, vastupidamine. Mõne kujundliku reaga oli öeldud enam kui kümnete ametlike teadaannetega.

Midagi sarnast olen tundnud ka Ukraina uudiseid jälgides, olles koos inimestega, kes ootavad sõnumeid rinde naabruses viibivatelt lähedastelt. Meenub sõber, kes kartis oma vanaema pärast, kes elas Zaporižžja lähedal asuvas külas, samal ajal kui rindejoon aina lähemale nihkus. Eemalolu tähendas piina: olime liiga kaugel, et aidata, kuid piisavalt lähedal, et olla ohust täielikult haaratud. Kriiside tekitatud vapustuste laine ei peatu piiridel. See kandub edasi telefonikõnede, katkenud ühenduste, unetuse ja kujutlusvõime teel.

Seepärast on teated Ukraina haiglatest olnud nii painavad. Humanitaarabiorganisatsiooni „Piirideta arstid“ esindajad on kirjeldanud, kuidas rindelähedastes haiglates napib personali, samal ajal kui kriitilises seisundis eakate patsientide arv kasvab, kuna nad on ilma jäetud krooniliste haiguste puhul vajalikust elementaarsest ravist. Maailma Terviseorganisatsiooni teatel on miljonid inimesed Ukrainas pidanud talve üle elama kindlustundeta kütte-, elektri- või veevarustuse osas. Haiglatele on tulnud anda hädaabi, et operatsioonisaalid, sünnitusosakonnad ja intensiivravi­üksused saaksid elektrikatkestuste ajal töötada. Eestlastele ei ole see võõras ega kauge mure.

Minu soov on, et Eesti lugeja mõistaks samasuguse empaatia ja moraalse selgusega ka Kuuba inimeste valu. Minu perekond Santiago de Cubas ei olnud orkaan Melissa tekitatud raputusest veel üle saanud, kui saabusid uued, hiljuti valla päästetud energiakriisist tingitud kannatused. Orkaan oli juba raskelt kahjustanud Kuuba idaosa tervishoiutaristut, sealhulgas mõjutanud haiglate tööd Santiago de Cubas. Elektriside oli häiritud ning kasutada tuli generaatoreid. Paljudes piirkondades oli puudus ka veest.

Siis saabus kütusekriis. Veebruaris hoiatasid ÜRO inimõiguste eksperdid, et USA seatud piirangutel Kuuba kütusega varustamisele on etteaimatavad tagajärjed. Elektrikatkestused vältasid mõnes piirkonnas kümneid tunde, mõjutades toidu ja ravimite külmutamis- ja jahutusvõimalusi.

Associated Pressi väitel oli Havanna kiirabiautodel raske kütust leida, haiglates esines elektrikatkestusi ning kompuutertomograafiale, kiiritusravile ja laboratoorsetele uuringutele seati piiranguid, samal ajal kui tervishoiusüsteemi koormus kasvas.² Mina ei koge seda analüütikuna. Ma kogen seda sugulasena.

Nädalast nädalasse püüdsin leida rahu, oodates perekonnalt teateid. Siis võtsid elektrikatkestused sellegi lohutuse. Ma olin kuude viisi teadmatuses oma pereliikmete tervisest ja igapäevasest toimetulekust.

Kui eurooplased kuulevad sõna „elektrikatkestus“, seostub see nende jaoks ehk mõningate ebamugavustega. Need, kelle perekond on Kuubal, mõtlevad aga ravimite-, arstiabi- ja toidupuudusest, seiskunud veepumpadest, tühjaks saanud telefonidest ja hirmutavast vaikusest, mis saabub siis, kui side katkeb.

Mõned ei ole Ukraina ja Kuuba olukorra võrdlemisega nõus. Ukraina puhul on tegemist sõjaga ja Kuuba puhul majanduse ja poliitikaga. Kuid haiglakoridoris need eristused ei päde. Kui elekter kaob, kui vesi lakkab voolamast, kui transport seiskub ja kui ravimid ei jõua kohale, ei huvita vaevatud inimkeha, kas põhjuseks oli rakett, blokaad või sanktsioon. Patsient ootab, arst improviseerib, lähedased teises riigis lebavad ärkvel ja kardavad halvimat. Kannatus jääb kannatuseks.

Paludes eestlastelt Ukraina toetamise kõrvalt ka empaatiat kuubalaste suhtes, tahaksin meelde tuletada, et solidaarsus ei ole piiratud ressurss. Kuuba ja Ukraina ajalugu peaks selle mõistmist lihtsustama. Aastate jooksul raviti Kuubal ligikaudu 25 000 Tšornobõli katastroofis kannatanud last ja noort, kellest valdav enamik oli pärit Ukrainast.³ See tuletab meile meelde, et hoolimine võib ületada ideoloogia, geograafia ja põlvkondade piirid.

Mul on eestlastele palve. Ärge lubage, et geopoliitilised strateegiad varjutaksid kuubalaste kannatusi. Ärge laske peredel, patsientidel, õdedel, lastel ja kurnatud lähedastel muutuda geopoliitiliseks abstraktsiooniks. Vaadake neid nii, nagu oleme õppinud vaatama ukrainlasi – inimestena, kelle elu on muudetud elamiskõlbmatuks.

Lõpetuseks pöördun tagasi Santiago de Cuba tormi ajal kirjutatud ridade juurde: „Teistelt laiuskraadidelt küsivad lähedased meie järele, valvavad meiega ja saadavad meid unetuses. Valvamise ahel seob vennad ja õed üksteisega. Öö on raske, lõputu. Kuid me ei ole üksi. Meie ülesanne on homne päev uuesti üles ehitada.“¹